Võimalik, et mõned pensionärid, kes teadmatusest pole esitanud avaldust maksuvabastuse saamiseks, vaatavad seda kui iselaadset kommunikatsioonimaksu – nad on puudulikku teavitustööd premeerinud «lisatulumaksuga».

Ent enamikule neist, umbes 17 000 inimesele, on asi naljast kaugel – keskmine pension on naljatamiseks lihtsalt liiga väike. Lohutab vaid teadmine, et tuludeklaratsiooni esitades on võimalik kolme viimase aasta jooksul ülemakstud raha tagasi saada.

Ent mõneti on sellise olukorra teke ka paratamatu: seni kuni inimesed peavad esitama avaldusi, on alati ka neid, kes seda ei tee, sest see jäetakse neile ütlemata või läheb endil meelest. Nii suur hulk teadmatuses inimesi viitab aga sellele, et tegemist on ikkagi veaga süsteemis.

Ja kuigi sotsiaalkindlustusamet kinnitab, et pensioni määramisel inimesele tema õigustest räägitakse, näitab see arv, et mitte igal pool ja mitte ühesuguse arusaadavusega. Kuid nõue esitada avaldus on riigivalitsemises taas üks neid aspekte, mis tekitab küsimusi e-riigi võimekuses.

Sotsiaalkindlustusamet maksab pensione ja maksuamet kogub maksuraha. Nende ülesannete täitmiseks on tänapäeval arvutiprogrammid ja andmebaasid. Ent need andmebaasid ei suhtle omavahel.

Nii ei saagi ametnikud teada, kas see või teine pensionär ka töötab või saab ainult vanaduspensioni, ning inimene peab ise meeles pidama, kuhu, kellele ja milliseid pabereid esitada. Nõue esitada maksuvabastuseks avaldus meenutab kangesti näidet, mille tõi üks Postimehe lugeja.

Ta tahtis valimiskasti koju tellida, kuid selleks tuli esitada kirjalik avaldus. Too lugeja aga arutles: kui ma saan avalduse juba posti toimetada, küllap saan end siis valimispäeval ka jaoskonda toimetada.

Võib ju küsida, et milleks on siis sotsiaaltöötaja või pereliikmed, ent vanaduspensioni saamine ei tähenda, et inimene vajab automaatselt kõrvalaabi. Ta saab oma asjadega enamasti kõrge eani ise hakkama, kui ta teab, mida tegema peab.

Öelda, et «meil on kodulehel kõik üleval», pole aga siiski päris adekvaatne, sest digilõhe on paraku reaalsus – on neid pensionäre, kes internetis vabalt orienteeruvad, ja on neid, kes seal hätta jäävad. Muidugi ei ole mõeldav, et rahaasju saaks kuidagi umbmääraseks jätta.

Süsteemid võiksid omavahel aga vähemalt nii palju suhelda, et ametnikule jääks märge inimesest, kes maksab liiga palju makse. Kui ka see pole võimalik, siis peab tõepoolest olema tagatud, et iga pensionisaaja teab, milliseid pabereid temalt nõutakse.