Kreml. Foto on illustratiivne.

FOTO: Vladimir Vjatkin/Sputnik/Scanpix

Venemaa lootused olid, et lääne sanktsioonipoliitikas kordub varasem Hiina pretsedent, kuid seda ei juhtunud, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu.

Majanduslikke ja poliitilisi sanktsioone on rakendatud aastakümneid karistusmeetmena rahvusvahelist õigust ja inimõigusi rikkuvate riikide korrale kutsumiseks. Kui sanktsioone ei õnnestunud rakendada ÜRO Julgeoleku Nõukogu resolutsioonide alusel, siis võeti vajalikud meetmed tarvitusele mingi riigi, riikide grupi või neid hõlmava organisatsiooni –näiteks USA ja/või Euroopa Liidu – poolt.

Mõned poliitikud, politoloogid ja muud vaatlejad on veendunud, et sanktsioonide tegelik eesmärk on sihikule võetud riigi juhtide ja valitseva korra kukutamine. Tundub, et Kreml arvab seda sama, pidades 2014. aastast alates rakendatud, pikendatud ja täiendatud sanktsioone põhjendamatuteks ja ebaõiglasteks ning suunatud üksnes president Putini ning tegelikkuses FSB ja teiste jõustruktuuride juhitud režiimi õõnestamisele.

Hiina pretsedent

Tiananmeni väljaku veresaun 4. juunil 1989 kutsus esile vaba maailma terava protesti. Pekingi kommunistlikud võimud kartsid Kesk- ja Ida-Euroopa sündmuste kordumist Puna-Hiinas ja olid ilmselgelt valmis kasutama jõudu omaenda rahva vastu. USA Kongress võttis ühehäälselt ja kiiresti vastu Hiina-vastase sanktsioonide paketi – sealhulgas poliitiliste kontaktide, tuumaalase koostöö ja relvastuse müügi peatamine –, mida nõudis president George H. W. Bush.

President lootis, et sellest piisab Hiinale tugeva signaali andmiseks. Kongress ei olnud selles siiski veendunud ja kõigest mõni nädal hiljem võttis vastu veel ühe karistusmeetmete paketi vaatamata Bushi vastuseisule. Lisasanktsioonid piirasid märkimisväärselt USA ja Hiina majandus- ja kaubandussuhteid. Tagatipuks, seadusega võeti presidendilt õigus ainuisikuliselt mistahes sanktsioone tühistada, kuni puudub kindlus, et inimõiguste olukord Hiinas paraneb.

Ameerika kehtestatud sanktsioonid ei kõigutanud Hiina võimuladvikut ega majandust, kuid mais 1990 vabastati siiski osa protestijatest, kes vahistati seoses Tiananmeni väljaku sündmustega. Teisalt, Ameerika ettevõtted märkasid arengut Hiina majanduses ja hindasid selle riigi turu tohutut potentsiaali.

Lisaks oli USA juba pea 20 aastat, alates Henry Kissingeri pingpongi poliitikast, püüdnud Hiinaga häid ja stabiilseid suhteid üles ehitada. Lõpuks, kommunism Euroopas ja Nõukogude Liit kukkusid kokku ning USA majandushuvid ja diplomaatia saavutasid võidu moraalsete kaalutluste üle.

Hiina-vastased sanktsioonid kadusid vaikselt ajalukku 1990. aastate hakul. Tollane Euroopa Majandusühendus (Euroopa Liidu eelkäija) mõistis 1989. aastal Hiina valitsuse tegevust hukka ning lõpetas kõrgetasemelised kontaktid ja laenuandmise Hiinale. Siiani püsib jõus Euroopa Liidu ja teisalt USA kehtestatud relvamüügikeeld Hiinale.

Venemaa lootis asjatult Hiina pretsedendile

Lääneriikide Venemaa-vastased sanktsioonid 2014. aasta märtsis ja aprillis mõjusid Kremlile külma dušina. President Obamat peeti pehmikuks, kes ei julgenud isegi Bashar al-Assadi vastu jõudu kasutada «punase joone» ületamise ehk keemiarelvade Süüria elanike vastu kasutamise pärast. Eurotsooni rahanduskriisist vaevatud Euroopa Liidus ei nähtud kuidagi ühtsust, julgust ega poliitilist jõudu.

Mõistagi arvasid Vladislav Surkov ja teised Kremli ideoloogid õigesti, et lääne riigid ei sekku sõjaliselt agressiooni ohvri kaitseks, kuid eksisid rängalt, eeldades, et Ukraina saatus ei lähe kellelegi korda.

Venemaa läks – lääne maailma üllatades ja šokeerides – palju kaugemale oma «siseprobleemide lahendamisest» (üha totalitaarsem poliitiline režiim, poliitiliste vastaste ja ajakirjanike vahistamine ning tapmine jne), mis seni pälvis ainult kriitikat, sedagi enamasti pigem moka otsast, kuid ei päädinud sanktsioonidega. Putin läks Euroopa mastaabis suurele naaberriigile kallale ja Kreml tegi ilmselgelt valed rehkendused.

Lääs oli 2014. aasta esimeses pooles tegelikult küllalt vaoshoitud Venemaa-vastaste sanktsioonidega ja juba hakkasid kõlama ka mõned kõhklemise noodid, à la «pole vaja uut külma sõda» jms. Samas, MH-17 reisilennuki alla tulistamine 17. juulil tekitas sanktsioonide laviini Austraaliani välja. Venemaa seni kestev süü eitamise poliitika on küüniline ja tugevdab tublisti sanktsioonide jätkamise pooldajate positsioone.

Vaatamata Kremli ponnistustele teatud riikide (nt Ungari) ja lobigruppide (nt mõne Saksamaa suurettevõte) suunas on sanktsioone regulaarselt pikendatud ja täiendatud Põhja-Atlandi mõlemal poolel. Neid ei saa tühistada, sest sõda Donbassis ei rauge ja sealne olukord läheb aina hullemaks, Minski lepete täitmine on sama kauge kui Pluto Päikesest ning Krimmist ei taha Venemaa isegi diskuteerida.

Võib arvata, et Kreml lootis sanktsioonide peatsele lõpetamisele, mängides rahuvahendajat Ukraina nn Normandia formaadis koos Prantsusmaa ja Saksamaaga ning üritades leida koostööskeemi ameeriklastega Süürias ja Lähis-Idas laiemalt. Moskva ja Ankara suhtete paranemine ning pagulaste voogude suunamine Euroopasse pidid lisasurvet avaldama. Tegelikult piisab ju ainult ühest Euroopa Liidu liikmesriigist, et rikkuda sanktsioonide pikendamise konsensust. Teisalt oodati, et president Donald Trump asub jõuliselt täitma – vajadusel ainuisikuliselt – oma valimislubadusi ja tühistab USA sanktsioonid kasvõi osaliselt. Ei juhtunud ega juhtu kumbagi.

Saksamaa parlamendivalimised septembris 2017 ei muuda samuti neid kaalutlusi. Venemaa lootis nähtavasti asjatult (võib-olla loodab endiselt) Hiina pretsedendile, sest ajastud ja kuriteod on väga erinevad. Lisaks on need kaks riiki nüüdseks väga erinevates kaalukategooriates – Hiinat ei julgeks enam keegi tõsiste majandus- ja poliitiliste sankstsioonidega karistada, kuigi Peking pole ka põhjust andnud.  

Vastasseis jätkub ja muutub teravamaks

Lääneriikide majanduslik huvi Venemaa suunal on muidugi olemas, kuid see võib ajas muutuda ja see ei takista sanktsioonide pikendamist või isegi täiendamist. Parim näide on hiljuti USA senatis ja esindajatekojas pea konsensuslikult heaks kiidetud lisasanktsioonid, millele Euroopa Liit reageeris alguses tormiliselt, kuid üpris kiiresti leiti mõlemale poolele sobiv lahendus.

Tõepoolest, see ei oleks kellegi huvides suure lombi kummalgi poolel, kui Ühendriigid peaks trahvima energiahiide Shelli, Eni või BPd koostöö pärast Gazpromiga Nord Stream 2 projekti raames. See projekt ei pruugi meile Eestis meeldida, kuid Euroopa suurriigid on sellest huvitatud.

Venemaa solvumine kogub tuure, sest USA hiljutises sanktsioonide seaduses on teda mitte ainult piltlikult, vaid ka päriselt ehk mustvalgel ühte ritta pandud paariariik Põhja-Korea ning murelaps Iraaniga. President Trump lubas seaduse heaks kiita, sest otsus USA parlamendi mõlemas kojas langetati pea täielikus üksmeeles.

Kremli reaktsioon oli ootuspärane. Kõik võimalused USA-Vene suhete taaskäivitamiseks olevat nullitud. Ilmselt ka Putini ja Trumpi kohtumine 7. juulil Hamburgis ei andnud mingeid erilisi lootusi vaatamata positiivsetele avaldustele. Nüüd lubas Kreml vastata omapoolsete sanktsioonidega, mille mõju Ameerika majandusele ja poliitilisele positsioonile maailmas hakkab olema ilmselt väga minimaalne.

Moskvat pahandab eriti see, et selles seaduses on mainitud lisasanktsioonide kehtestamise põhjuseks mitte ainult Venemaa soovimatust täita oma kohustusi Ukraina konflikti lahendamiseks, vaid ka sekkumist USA presidendivalimistesse eelmisel aastal.

Tundub, et üha enam süveneb kaevikusõja sündroom, sest lääneriigid kaotavad usku, et Venemaa võib oma poliitikat muuta ja reaalselt midagi teha (muidugi positiivses mõttes), eriti Ukrainas või Süürias. Teisalt, Venemaa on kaotamas sanktsioonide peatse lõpetamise lootust. Inforuumis vahetatakse endiselt teravaid sõnumeid ja räägitakse teineteisest mööda ehk aiast (kohustuste täitmisest) ja aiaaugust (sanktsioonide lõpetamisest).

Vastastikused sanktsioonid omandavad selgelt järjest kesksemat rolli lääne ja Vene suhetes, kusjuures Venemaal on nii majanduslikult kui ka poliitiliselt palju rohkem kaotada, kuigi Kremli propaganda väidab vastupidist. Hiina pääses sanktsioonidest – teatud erandiga – nõukogude «geopoliitilise katastroofi» tõttu.

Millele võiks Venemaa loota? Eriti siis, kui ta ei ole valmis omalt poolt mitte midagi tegema sanktsioonide tühistamise motiveerimiseks, vaid liigub edasi pingete eskaleerimise teel.