Anne Sulling.

FOTO: Tairo Lutter

Suured edulood on sündinud julgete ettevõtjate, riskikapitalistide ja riigi harmoonilises koostöös. Ka meil on selliseid näiteid, paraku on need tavaliselt juhuslikud, ühekordsed ja mälestuski neist juba tuhmunud, nendib riigikogu liige Anne Sulling (Reformierakond).

On mõistetav, et ajalooline taak ja ehk ka praeguse valitsuse tegevus on pannud meid kahtlema riigi võimekuses majanduses protsesse juhtida. Minevikust võib leida näiteid nii turu solkimisest, efektivabadest toetustest kui ka suisa vasakule läinud rahast. Sestap kõlab justkui põhjendatuna kulunud retoorika, et piisab atraktiivsest ärikeskkonnast ja innovatsioon väärtusahelas edasiliikumiseks toimub ettevõtetes iseenesest.

Olles viimase aasta jooksul süvitsi tegelenud teiste riikide kogemusega ses vallas, julgen öelda, et keskmise sissetuleku lõksust kõrgema sissetuleku liigasse pääsemine ei ole võimalik riigi aktiivse rollita ettevõtluse toetus- ja innovatsioonipoliitikas ning ka Eestil tasuks selle peale mõelda.

Kõrge sissetulekutasemega riikides, kui see rikkus ei põhine just maapõue saadustel, moodustab kõrgtehnoloogiline ja teadmismahukas ettevõtlus majanduses arvestatava proportsiooni.

Selleni jõudmine eeldab aga intensiivset teadus- ja arendustegevust ning seeläbi innovatsioonini jõudmist. Innovatsiooni toimumine on seotud turutõrgetega ja oma kõrge riskisuse tõttu vabaturu tingimustes see alati ei toimu. Alt on läinud need riigid, kes on jäänud lootma, et välisinvesteeringud üksi teevad ära vajaliku töö väärtusahelas edasiliikumisel. Praktika on näidanud, et rahvusvahelised korporatsioonid ei ole enamasti huvitatud tehnoloogiasiirdest nende riikide majandusse, kus nad ise toodavad.

IMFi majandusteadlased Cherif ja Hasanov on Aasia majanduse arengut võrdlevas töös leidnud, et Lõuna-Korea ja Taiwani edu võti viimasel poolsajandil seisnes kohalike ettevõtete poolt riigi toel uute tehnoloogiate arendamises ning uuemate tehnoloogiate kasutuselevõtus tööstuses. Neid kaht eristab selle regiooni teistest riikidest ka märkimisväärselt kõrgem teadus- ja arenduskulude osakaal SKTst.

Mõlemad toetasid aktiivselt ka uute innovaatiliste ettevõtete loomist kõrgtehnoloogilises sektoris. Taiwan tegi seda riigi toetatud spin-off-süsteemi kaudu, kus mängisid olulist rolli varem Silicon Valleysse saadetud ning sealt kogemuste ja suhtlusvõrgustikega naasnud ettevõtjad ja spetsialistid.

Praegu kontrollivad need spin-off’id näiteks 70 protsenti maailma pooljuhtide turust. Lõuna-Korea toetas valitud sektorites kodumaist päritolu konglomeraate ja seadis neile peamiseks toetuse saamise kriteeriumiks ekspordivõimekuse. Tihedas konkurentsis põrusid paljud, kuid seda tugevamana väljusid võitjad. Kusjuures kumbki ei valinud eelisarendamiseks sektoreid, milles neil oli looduslik või geograafiline konkurentsieelis, vaid sektorid, milles nad nägid võimalust luua kõrget lisandväärtust.

Sellest, mida riigid oma ettevõtluse toetamiseks teevad, väga detailselt ei räägita ja see on ka mõistetav, sest tegemist on igaühe «ärisaladusega». Sõltuvad ju igas riigis ettevõtete edust riigi maksutulud, töökohad ja kokkuvõttes majanduslik edu.

Nimetan siinkohal mõned võimalused, mida riigid kasutavad: otsetoetused teadmismahukatele ja kõrgtehnoloogia valdkonna ettevõtetele, maksusoodustused, riigi tellimused, riiklike laboratooriumide ellukutsumine, innovatsiooni ökosüsteemide loomine ja eri poolte vahelise koostöö koordineerimine ning mõistagi fundamentaal- ja rakendusuuringute rahastamine ülikoolides ning teadusasutustes. Seejuures sihitakse eeskätt innovatsioonitsükli varast ehk kõige riskantsemat faasi, kuid mitte ainult.

Suurepärase ülevaate vabaturu meka, USA, innovatsioonipoliitikast annab Mariana Mazzucato raamat «The Entrepreneurial State» («Ettevõtlik riik»). Selle üks peamisi järeldusi on, et kui avalik kuvand jätab mulje, et USA suured edulood (Apple, Google etc) on sündinud geniaalsete ettevõtjate ja riskikapitalistide koostöös, siis pilk veidi sügavamale avab riigi kaaluka rolli.

Mazzucato näitab faktipõhiselt, et farmaatsia, biotehnoloogia, nanotehnoloogia, IT, energeetika, lennunduse ja kosmose valdkonnas on nii arendustegevuste rahastus kui ka aktiivne koordineerimine tulnud suures osas riigi poolt. Riik defineerib valdkonnad, kus ta tahab näha teaduse-arenduse vallas edusamme ning ülikoolid ja teadusasutused konkureerivad riigi rahale, et neid uurimus- ja arendustöid korraldada. Toetusi jagub nii fundamentaal- kui ka rakendusuuringutele, kuid sellega ei piirduta.

Riigi tuge on tunda saanud meile kõigile tuntud Apple, Google, Tesla, Solar City, Space X. Mazzucato illustreerib oma raamatus skemaatiliselt, milline riigiasutus on millise Apple’i toodetes sisalduva tehnoloogia – GPS, puutetundlik ekraan, liitiumioonaku, Siri, kommunikatsioonitehnoloogiad – väljatöötamise eest vastutanud.

Nende hulgas on kaitseministeerium, energeetikaministeerium, militaartehnoloogiate väljatöötaja DARPA, sõjavägi, merevägi ja CERN. Robbert Dijkgraaf väidab Scientific Americani veergudel, et USA valitsuse seni parim investeering on olnud National Science Foundationi poolt Google’ile antud 4,5 miljoni dollari suurune grant otsingumootori algoritmi väljatöötamiseks. See investeering on praeguseks kasvanud 100 000 korda.

Tõsi, Ühendriigid on hoopis teiste mastaapidega riik, mida tillukesel Eestil jäljendada pole võimalik, kuid põhimõtteid, mida nad rakendavad, leiab ka väiksematest riikidest ja see võiks anda mõtteainet meilegi.

Ei saa küll öelda, et Eestis seesuguseid põhimõtteid rakendatud polekski. On küll. Ent need on olnud pigem juhuslikud, ühekordsed, mälestus neist on tuhmunud ja värsket visiooni pole peale tulnud.

Näiteks e-Eesti edulugu on kõige ehedam näide sellest, kuidas riigi tellimuste najal puhkes õitsele IT-sektor, mille konkurentsivõimelisusest on praegu teadlik terve maailm. Tõsi, see juhtus suures osas boonusena meie oma e-riigi arendamisel, mitte niivõrd sihiliku sektori eelisarendamise tulemusena.

Arengufondi investeeringute tiiva, Smart Capi abil on tuule tiibadesse saanud näiteks Cleveron, Fits.me, GrabCAD, Lingvist. Kunagise ELi struktuurifondide poolt ülikoolide juures rahastatud kõrgtehnoloogiliste ettevõtete spin-off-programmi tulemusena sündis mitu kõrgtehnoloogia valdkonna ettevõtet, nende hulgas Quattromed ja Asper Biotech. Jah, mitu ettevõtmist on ka aia taha läinud, aga see kuulub asja juurde.

EAS on kanaliseerinud eurotoetusi tuhandetesse Eesti ettevõtetesse, kuid liiga vähe süstemaatiliselt ja liiga väikeste panustena, et teadmistemahukat ja kõrgtehnoloogilist ettevõtlust kultiveerida. Millist tulemust saakski oodata kõrgtehnoloogia valdkonnas 4000-eurosest innovatsiooniosakust või 20 000-eurosest arendusosakust? Mitte mingisugust.

Viimasel ajal tekitab muret poliitikute suhtumine, et sotsiaaltoetustega üksteist üle trumbates saab rohkem hääli kui innovatsioonipoliitikasse panustades. Nii on see süsteemset lähenemist vajav teema täielikult unarusse jäetud, mis on kahtlemata viga.

Näiteks tõrgub ratsionaalne mõistus aktsepteerimast viimasel Teadus- ja Arendusnõukogu istungil vastu võetud otsust, millega külmutati teadus- ja arendustegevuse riigipoolse rahastamise osakaal 2017. aasta tasemel aastani 2021. Seda olukorras, kus oleme eesmärgist tõsta riigi teadus- ja arendustegevuse kulutused ühe protsendini SKTst veel kaugel maas. Irooniline samm ELi eesistuja kohta, kes on avalikus retoorikas seadnud üheks oma prioriteediks innovaatilise majanduse.

Võimalusi ei oska me näha ka militaarvaldkonnas, kus mujal maailmas paljud uued tehnoloogiad alguse on saanud. Euroopa Kaitseagentuuris seati ministrite tasandil kümne aasta eest eesmärgiks kulutada kaitsevaldkonna teadus- ja arendustegevusse kaks protsenti kogu kaitsekulutustest. Arvestades, et Eesti kaitsekulutused on käesoleval aastal 478 miljonit eurot, tähendaks see, et Eesti võiks suunata kaitsevaldkonna teadus- ja arendustegevusteks 9,56 miljonit eurot aastas. Meie kulutame aga 400 000 eurot.

Samuti ei kasuta Eesti Euroopa riikide konkurentsivõime kasvatamiseks loodud Eureka platvormilt võrsunud Eurostars programmi võimalusi. Programm näeb ette, et Euroopa Komisjon lisab igale riigieelarvest teadus-arendustegevuseks eraldatud eurole omalt poolt veerandi juurde, mida teadus- ja arendustegevusega tegelevad väike- ja keskmise suurusega ettevõtted saaksid taotleda innovaatiliste toodete, teenuste ja protsesside arendamiseks. On kõnekas fakt, et Kreeka kõrval on Eesti ainus ELi liikmesriik, kes on jätnud selle võimaluse kasutamata.

Aastaid on räägitud ülikoolides väljatöötatud intellektuaalomandi paremast rakendamisest majanduses. Maailmas kogub populaarsust lahendus, kus teadlasi motiveeritakse looma idufirmasid – seda just varases faasis, kuhu riskikapital veel ei kipu. Ülikool või teadusasutus annab stardiraha ja palkab startup’ile professionaalsed ärijuhid.

Hilisemal riskikapitalistide kaasamisel jaguneb müügitulu kokkulepitud proportsiooni alusel teadlaste tiimi ja teadusasutuse vahel. Eestis praegu sellist väga varase faasi fondi ülikoolide spin-off’ide motiveerimiseks ei ole. Niisuguse fondi võiks käivitada riigi tasandil näiteks 30 miljoni euro mahus ja see võiks teenindada kõiki Eesti ülikoole. See oleks majanduse edendamise seisukohalt märksa mõistlikum investeering kui praeguse valitsuse plaan suunata 100 miljonit eurot üürimajadesse ja linnahalli.

Lõppeks on oluline taas meelde tuletada, et valdava osa maksutuludest toovad riigieelarvesse ettevõtjad. See, kui suuri pensione ja sotsiaaltoetusi me suudame abivajajatele tulevikus maksta, sõltub otseselt sellest, kui hästi ettevõtjatel läheb. Seda saab toetada ühelt poolt ettevõtlust soosiv majanduskeskkond (ärgem laskem seda käest!), kuid sama olulised on läbimõeldud ettevõtluse tugiprogrammid. Mõlemad peaksid olema valitsuse südameasjad.