Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Kadri Kuulpak: igapäevane võitlus nutika(ma)tega (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kadri Kuulpak.
Kadri Kuulpak. Foto: Erik Prozes

«Kuule, su fotoaparaat heliseb,» kuulsin tuttavat hüüdmas. Nutitelefonid suudavad rohkemgi kui fotoaparaatide kandadele astuda. Käisin hiljuti Itaalias ja tundsin, kui palju abi oli üleeuroopalisest võrguteenusest.

Ilmselt oleksin reisiabiliseta caprese’dest ja carpaccio’dest loobunud ning McDonald’si usaldusväärses WiFi-võrgus suunda otsinud või rongipileteid eelmüügist ostnud. Tehnoloogiline areng on piiritu nagu fantaasia. Nutiseadmed mugavdavad meie igapäevaelu üha suuremal määral, kui neid aga nutikalt kasutada.

Psühholoog Kätlin Konstabel tõdes hiljuti Päevalehele antud intervjuus, et ka aktiivse sotsiaalmeedia kasutusega inimesed võivad end väga üksildasena tunda. Leian, et väga üksildasena võivad ennast tunda ka need, kes aktiivsete sotsiaalmeedia kasutajatega koos viibivad. Selles seisnebki nutitelefonide paradoks: oleme küll sotsiaalvõrgustikes üksteisega tihedalt seotud, teisalt kogen vahetu kontakti nõrgenemist virtuaalse arvelt.

Mind solvab, kui luust ja lihast suhtluspartnerile siin ja praegu eelistatakse veiklevat ekraani. Ma ei taha tehnoloogiaga konkureerida. Ajuteadlane Jaan Aru nimetab nutisõltuvuseks juba seda, kui tööülesannet täites mõte nutiseadmele liigub või kui nutisõbra koju unustamisel ärevus tekib. Sõltuvusest paranemine saab alguse selle tunnistamisest. Olen end distsiplineerinud: tõstnud Facebooki ikooni telefoni avalehelt ära ja laadinud alla rakenduse, mis mõõdab sotsiaalmeedias viibitud aega. Kui aga püüad teistele märku anda, et sind nende tegevus häirib, on vabandusi varnast võtta: lugesin korraks uudiseid, sõber x ootas vastust ja y kutsus peole. Ei vabanda välja, enamasti mitte.

Sotsiaalmeedias kehtib paraku mõttemall, et kui enda tegemistest märki ei jäta, poleks seda justkui juhtunud. Virtuaalse identiteedi kujundamine, mida teeme iga pildi, laigi, jagamise, säutsuga, on saanud pea sama oluliseks kui päriselus loodav kuvand. Mis saab aga neist, kes oma sotsiaalmeedia konto ära kustutavad? Mu klassivend kustutas oma ühismeedia kontod enne, kui pooleks aastaks Lõuna-Ameerikasse rändama läks. Nüüd on ta Eestis, aga kättesaadav endiselt vaid meili ja telefoni teel. Konto kustutamine võib su kustutada ka teiste inimeste mõtetest.

See on aga märk lõputust mugavusest. Helistamine ja kokkusaamine kulutavad kõige väärtuslikumat ressurssi, aega, rohkem kui paar nupuvajutust telefonis, tegemaks kindlaks, mis festivalidest sõber suvel osa võtab või kas suhtestaatuses on uuendusi.

Kuna kiire elutempo juures on aega üha vähem, austagem ühiselt veedetud hetki oma tähelepanu kinkimisega. Sama suure hoolega, kui hoiame silma peal teiste tegemistel, võiksime hoida silmkontakti nendega, kes meist üle laua istuvad. Säästame akut. Säilitame nutti.

Tagasi üles