Evelyn Sepp: Savisaare kättemaks

Evelyn Sepp Foto: Viktor Burkivski

Endine poliitik Evelyn Sepp kirjutab, mis on tegelikult Edgar Savisaare võetud traagiliste pooside taga.

Keskerakonna käärimine ja ilmne lõhenemine pakub konkurentidele heameelt. Saan sellest aru, kuid ei jaga seda rõõmu. Pillerkaar selle ümber, kas eraldi valimisliit tuleb või mitte, kestab ilmselt viimase hetkeni, kui valimiskomisjon nimekirjade vastuvõtmiseks oma uksed sulgeb.

Targemad annavad oma avaldustes rõhutatult mõista, et Savisaarel on võimalik veel taanduda, alustada küll kampaaniat, aga mitte lõhkuda Keskerakonna valijate huvide kaitsmise ühisrinnet. Muidugi, kui see tema jaoks üldse oluline on. On ka tolasid, kes kiidavad eraldi nimekirjaga minemise otsust taevani, kuna see oleks kättemaksuks erakonna eesotsast ja linnas võimult tõrjumise eest ning tegu ikkagi Suure Savisaare enda otsusega. Näiteks Meelis Pai viljastas meediaruumi avaldusega, et eraldi nimekiri aitab maksta kätte neile, kes Savisaart lihasööja bakteriga mürgitasid.

Ükski väärikas inimene Savisaare kandideerimisele takka ei kiidaks ja ei võtaks teda ka oma nimekirja, sest ta on kohtu all väga tõsiste altkäemaksu väljapressimise süüdistustega ning vastutav selle eest, et Keskerakond juba on kriminaalkorras süüdi mõistetud. Peale selle on tema suhtes jõustunud juba üks riigikohtu otsus ja küllap jõustuvad ka kaks järgmist, mis puudutavad erakonna ja linna rahaga sahkerdamist, valijate tagant ehk linnaeelarvest enda valimiskulude tarbeks varastamist. Sellise inimese võimu juurde pürgimise toetamine on kriminaalne, rääkimata sellest, et ka ebaeetiline ja ohtlik Eesti riiklusele ning julgeolekule.  

Kui inimesel on hind, siis on ta odav. Ja Savisaar on odav. Peale selle on ta muutunud odavaks vahetusrahaks, mistõttu jääb ta kuni lõpuni poliitiliseks peksupoisiks. Talle ei lähe enam ammu korda see, kuidas Eesti inimestel läheb ja kuidas neid aidata. Endale varastades, oma varastavaid sõpru soosides ei jää selleks lihtsalt aega.

Kuni 30 000 hääle võrra nõrgem Keskerakonna nimekiri ei ole mõistagi tema valijate huvide kaitseks hea, räägitagu mida tahes. Samas 20 000 – 30 000 häält ei garanteeri mingisugust koalitsiooni Savisaare järgijatele. Rohkemaga pole eraldi nimekirjal aga põhjust arvestada, nagu ka võimalusega teha kindel koalitsioon. Sellise hulga häältega ei pruugi isegi kolme parima hulka jõuda. Seega sõltub edasine mitmest erinevast kombinatsioonist, millest enamik ei kipu kuidagi Savisaarega klappima.

Niisiis, milles seisneb kättemaksuaktsiooni pikem plaan? Taskusponsorid võivad mõelda, et hea, kui Keskerakond on nõrgem, enamust valimistel ei saavuta, saab kellelegi nagu kohta kätte näidata, uusi kokkuleppeid diilida, ja selle lõhkumiseks sobib Savisaare kättemaksuiha toetada küll.

Las vanamees laamendab ja näitab poisikestele, kuidas elu peaks käima. Kuid ainus, kellele sellest kasu tõuseb, on hoopis Reformierakond, kellel ülejäänud erakondadest on tugev kaubamärk ja see toetab neid ka siis, kui kampaania ise ei pruugi kõige säravam olla. IRLil pole sellest midagi võita ja SDE-l on raske Keskerakonna tuumikvalijaid üle võtta, EKRE-l on oma asi ja ülejäänutel on raskusi künniseületamisega.

Tulihingelised savisaarlased kipuvad unustama ka tõsiasja, millise pingutusega ning nii sponsorite, erakonna enda kui linna raha kasutades Savisaarele antud hääled viimati kokku korjati. Sellele 40 000 häälele eelnes vähemalt aasta jagu iganädalasi lindilõikamisi, sadade tuhandete eurode eest kulutusi linnaeelarvest ja ametnike tööd, miljonilised reklaamikampaania eelarved ja meeskonna panus.

Ning lõpuks mitte vähe oluline seik veel – siis oli tegu peaaegu terve mehega, kes kõndis kahel jalal, ei jäänud iga koosoleku algul magama ega pudistanud, mäletamata, mida ta kaks lauset varem ütles.

Ja veel – kas Meelis Pai, Heimar Lenk, Oudekki Loone ja Edgar Savisaar on uue ning jätkusuutliku erakonna algmaterjal? Pigem mitte.