Rein Taagepera: kas Poola arengud võiksid Eestis korduda?

Rein Taagepera Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

See, mis toimub Poolas, on poliitilise kultuuri, valimissüsteemi ja juhuse kokkulangevus, leiab politoloog Rein Taagepera.

Poolal on oht kaotada hääleõigus euroliidus, kuna on hülgamas üht demokraatia põhinormi, nimelt kohtute sõltumatust valitsusest.

Parlamendi enamuspartei on otsustanud anda ministrile voli vallandada ja asendada kohtunikke. Kõik oleneb nüüd sellest, kas president Andrzej Duda julgeb keelduda oma allkirja andmast, ja kui julgeb, kas parlamendi enamus suudab sellest mööda minna. Duda kuulub ju ise samasse erakonda. Seega oleks tema vastuseis tõeline julgustükk. Ta ohverdaks oma edaspidise karjääri, kuid läheks ajalukku riigimehena.

See olukord on tekkinud, kuna vabanenud Poola parlamendis on esimest korda ühel erakonnal täielik enamus. Mult on küsitud, kas valimissüsteem on selleks kaasa aidanud ja kas seesugune asi saaks juhtuda Eestis. Vastus on jah ja ei. See on poliitilise kultuuri, valimissüsteemi ja juhuse koostulemus.

Valimissüsteemid, kus ringkonnas on ainult üks esinduskoht, toovadki parlamendis enamasti esile ainult kaks suurt erakonda, ja ühel neist on täisenamus. Nii on see Briti kuningriigis, mitte aga Poolas. Briti poliitiline kultuur on selline, et hetkel võimul olev erakond ei katsu seadusi muuta nii, et oma võimu põlistada. Ei katsu, kuna on osa sellest kultuurist ja teab, et vastulöök oleks ränk, rahvast kuningannani. Poola võimuparteil seda kultuuri pole.

Kui valimine toimub mitmekohalistes ringkondades, kus kohad jaotuvad enam-vähem võrdeliselt erakondade häältearvule, siis saavad harilikult mitmed erakonnad hea hulga kohti ja ükski ei saa üle poole. Nii see on olnud Eestis ja ka Poolas. See ei tarvitse nii olla. Maltal on pidevalt ainult kaks erakonda ja ühel neist täisenamus. Kaua aega oli see nii ka Austrias. Jällegi ütleb seal kultuur, et hetke enamus ei hakka jamama. Austrias oli pealegi mälestus, et enne Teist maailmasõda aeti pill lõhki, mis viis iseseisvuse kaotuseni.

Mis aga siis, kui ollakse harjunud mitme erakonna koalitsioonivalitsustega, nii nagu Eestis ja Poolas, ja järsku juhtub, et üks erakond saab täisenamuse. Enneolematu! Kuidas nüüd käituda? Võimuerakond teab, et selline olukord naljalt ei kordu. Erakonna sees võivad peale jääda hääled, et ainulaadset olukorda tuleb kuidagi ära kasutada. Olla oma erakonna huvides hoolas nagu Poolas. Loota, et rahvas ja teised erakonnad kah ei tea, kuidas enneolematus olukorras käituda, ja annavad järele.

Kuidas siis valimissüsteem sellist enamust võimaldas? On võimalik, et enamik rahvast otsustab anda hääle samale erakonnale, kuigi valikuid on palju. Seda Poolas ei juhtunud. Õiguse ja Õigluse erakond (PiS) sai ainult 37,6% häältest, ja sedagi eri põhjusel. Vahetult enne parlamendi valimisi võitis PiSi kandidaat Duda äärepealt presidendivalimistel (51,6 protsendiga rahva häältest). Värske president toob ikka oma erakonnale lisahääli. Esinduskohtadest sai PiS 51,1 protsenti. Suhe häältega oli 51,1/37,6 = 1,39. Kuidas ikka sai tulla nii hea saak, kui on «proportsionaalne» valimissüsteem?

Esiteks rakendus viie protsendi künnis, nii nagu Eestis, aga ka kaheksa protsendi künnis valimisliitudele. Selle taha jäi kinni valimisliit, mis sai 7,6 protsenti häältest, ja mitu teist erakonda. Kokku jäi 16,9 protsenti häältest sel kombel esindamata. Enim kasu lõikas sellest suurim erakond. Lisaks olid Poola valimisringkonnad suhteliselt väikesed – ainult 11 kohta ringkonnas. See soosib suurimat erakonda. Ega Eestis ringkonnad suuremad ole, ent Eestis tuleb lõpuks ülemaaline tasandusvoor, Poolas mitte.

Paraku järgneb sageli, et võitev erakond lollitab ennast kujutlema, et kuna tal on 51 protsenti parlamendis, siis tal on ka rahva enamuse toetus, ja varsti koguni, et tal on valdava enamuse toetus, ning asub tegema suuri muudatusi selle kujutelma alusel. Seda tegi president Allende Tšiilis 1970 ja keeras Tšiili demokraatia mitmeks aastakümneks tuksi. Nüüd teeb seda PiS Poolas.

Kas Eestis võiks kah juhtuda, et üks erakond saab 38 protsenti häältest, ent 52 kohta riigikogus? Võiks küll, kui paljud erakonnad jäävad kinni viie protsendi künnise taha. Tähtsam küsimus on, milline on sel puhul meie poliitiline kultuur. Kas hetke võitja on küllalt tobe (maa tuleviku seisukohast), et nappi kunstlikku enamust väärkasutada? Kas rahvas on küllalt küps, et osata öelda, et JOKK pole rahuldav? Elame, näeme – või loodetavasti ei näe.