Hardo Pajula: kommunistide keelerööv

Hardo Pajula Foto: Postimees

Kui me pahempoolsete loodud keelelises rägastikus ellu jääme, siis näeme, et vasakpoolne kuningas on alasti, vastab Edmund Burke’i Seltsi eestvedaja Hardo Pajula ajaloolase Veiko Berendseni kriitikale.

«Kuid sellesama sunni ja autonoomia vastastikkuse kaudu jääb õigus kõigi jaoks saavutamata ja totaliseerumise pöörduvates momentides näib see dialektilise Mõistusena, see tähendab, ta on kõigi jaoks väline, sest ta on kõigi jaoks sisemine ja arenev totaliseerumine, olgugi et ilma totaliseerijata, kõikide totaliseeritud totalisatsioon ja kõikide detotaliseeritud totaalsus.»

Nii kõneles Jean-Paul Sartre. Kui te tema «diskursuslikust käsitlusest» midagi aru saite, siis olete «vasakpoolne domineeriv intellektuaal», kui ei, siis – nagu allakirjutanugi – «populistlik parempoolne reaktsionäär». Vähemalt nii näib meile kinnitavat ajaloolane Veiko Berendsen («Parempoolsete lahjad loosungid», PM 25.7), sedavõrd kui temast endast on võimalik sotti saada.

Berendsen meile otsesõnu Sartre’ist, tõsi küll, ei räägi. Tema lehelugu on pühendatud peaasjalikult Edgar Savisaare, Yana Toomi, Artur Talviku ja Indrek Tarandi «inimliku efektiivsuse» võrdlevale analüüsile. Ent linnalegend vasakpoolsete intellektuaalsest üleolekust on pea sama vana kui poliitilise kurakäelisuse mõiste isegi. Ma üritangi järgnevalt pisut mõtiskleda teemal, millel vasakpoolsete haritlaste kõrge enesehinnang rajaneb.

«Uuskeel oli Okeaania ametlik keel ja see oli loodud selleks, et rahuldada ingsotsi ehk inglise sotsialismi ideoloogilisi vajadusi,» kirjutab George Orwell oma romaani «1984» lisas «Uuskeele põhialused». Vasakpoolsete auks tuleb tunnistada, et nad mõistavad keele olulisust oma ilmavaatelistest oponentidest palju paremini. Kui uuskeele konksu märkamatult alla neelanud parempoolsed kord aru saavad, et neil ei ole vastaspoolele pakkuda enam ühtegi mõistuspärast argumenti, võib tõesti olla liiga hilja. Seetõttu väärib uuskeel täit tähelepanu.

Kuigi vasakpoolsete keelerööv sai alguse juba Prantsuse revolutsiooni päevil, jõudis uuskeel oma täiuslikkuseni kommunistlikus idablokis, mille Orwell oma suurepärases romaanis kenasti liistule tõmbas. Jakobiine ja bolševikke ühendas veendumus, et tegelikkuse muutmine on võimalik sõnade muutmise abil. Uuskeel allutab seega reaalsuse kirjeldamise reaalsuse alistamise rivaalitsevale eesmärgile.

«Muutumatuks jäänud grammatika suudab keele põhiülesande muutust vaid osaliselt varjata. Uuskeele laused kõlavad väidetena, kuid nende alusloogika on loitsude oma. Viimased manavad esile sõnade võidu faktide üle, ratsionaalse mõttevahetuse asjatuse, aga ka vastupanu ohtlikkuse,» kirjutab Briti filosoof Roger Scruton raamatus «Tolad, petised ja tülinorijad: Uusvasakpoolsed mõtlejad».

Vasakpoolsete vungi teiseks intellektuaalseks allikaks on gnostitsistlik ilmutus. 2. sajandil tekkinud poolkristlik õpetus omistas keskse tähenduse «gnoosisele» – salajasele teadmisele Jumalast ja tema loomusest, mis pidi avama asjassepühendatutele tee lunastusse. Gnostitsismi ilmalikus variandis kuuluvad väljavalitute hulka mõistagi vasakpoolsed intellektuaalid, kellele on erinevalt lihtsurelikest ilmutatud plaan ühiskonna totaalseks ümberkorraldamiseks.

Pöördume nüüd Sartre’i juurde tagasi. Selles, et artikli alguses osundatud lause on uuskeeles, pole mingit kahtlust. Stiili raskepärasus ja teksti läbitungimatus peab ilmikud selle juurest kohe minema peletama.

Populistist parempoolne, kes Sartre’i uuskeele labürinti lõpuks sisse astuda söandab, naaseb sealt räsitult ühes sõnaga «totalisatsioon». «Kui see ideoloogi kirglikesse tunnetesse rüütatud sõna tundub ähvardavana, siis ärge laske ennast petta: seda ta ongi,» kirjutab Scruton. Utoopia triumfi reaalsuse üle peab lõppude lõpuks tagama gnostikust intellektuaali totaalne võim. Valitseva klassi ja selle lakeide huve kaitsev opositsioon peab pahempoolsete tulihingelise totalisatsiooni ees tingimusteta alistuma.

Hiljemalt siinkohal hakkavad meile uuskeele vahu seest paistma Marxi kõrvad. Seda tõdemust näib jagavat ka härra Berendsen, kes kirjutab: «Feministid, LGBT kogukond, rohelised jt ei külva kaost, vaid on aktsioonis «kuidas maailma muuta» (Marx).» Siin peitub ühtlasi ka marksismi emotsionaalne juuretis – see õpetus tõotab taastada killustatud maailma terviklikkuse, sellesama tagaigatsetud totaalsuse. «Kui kummarduv intellektuaal ulatub puutuma proletariaadi tema poole sirutuvaid käsi, siis hävineb «kodanliku» korra kuri nõidus ning maailm saab terveks,» kirjutab Scruton.

Kui Sartre’i ajal oli unistus tööliste ülessirutatud kätest mingil määral usutav, siis oktoobrirevolutsiooni sajandal aastapäeval valmistavad proled oma vasakpoolsetele mentoritele üha enam meelehärmi. Töölisklass – nii palju, kui seda veel läänest leida on – hoiab ammu pigem Trumpi ja selle rajataguste paarikute poole. Seetõttu tuleb «kodanliku korra kurja nõiduse» hävitamiseks otsida uusi liitlasi.

Siin on aga seksuaalrevolutsiooni-järgsed marksistid komistanud rikkalikule kullasoonele. Tuntud neljatäheline akronüüm on veninud praeguseks vähemalt poole pikemaks (LBGTQQIA) ja lõppu pole näha, sest kui ühed «rõhutud» saavad «vabastatud», ootavad horisondil juba uued ohvrid. «Rõhujateks» on nagu Marxi ajalgi «kodanlased» – kõik need, kes mingitel arusaamatutel põhjustel hoiavad kinni «struktuuridest»: lääne ühiskonda aastasadade vältel vorminud kommetest, tavadest, normidest ja väärtustest. Ja nagu näitab Trumpi valimisedu, kuulub kodanluse hulka tänapäeval ka töölisklass.

Friedrich Engels pidas oma raamatus «Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine» kodanlikku perekonda kapitalismi võtmeinstitutsiooniks. Mehest, naisest ja lastest koosnev ühiselu algrakuke on marksismi prohveti sõnul taunimisväärne nii turumajanduse põhilise tarbimisüksuse kui ka hierarhia ja varandusliku ebavõrdsuse põlistajana.

Viimastel aastakümnetel ongi just perekonnast saanud neomarksistliku pika ja tasahilju läbiviidava riigipöörde Bastille, mida piiravad lesbide, biseksuaalide, geide, a- ja transseksuaalide, queer’ide ja questioning’ide (mida see veel ei tähendaks?) maailma muuta ihkavad revolutsioonilised väeüksused.

Üks asi on öelda: jah, me aktsepteerime erinevaid elustiile ja peremudeleid, sootuks teine on loobuda tuumikperekonnast kui valitsevast kultuurilisest normist. Bastille’ müüridel turnivad sõssid [1] nõuavad aga kapitalismi täielikku kapitulatsiooni – häbiga lahtiütlemist lääne ühiskonda, või mistahes teist ühiskonda, aastasadu teeninud asjakorraldusest.

Kui vana kooli kommunistide arvates pidi lõppjaamas nimega Utoopia riik sootuks ära kaduma, siis neomarksistid on oluliselt praktilisemad ja ajavad meid oma unistuslikku homsesse kroonu korras. Nad on sellel teel jõudnud kaugemale, kui me endale aru anname.

Keelerööv on aeglane ja vaevumärgatav protsess, ent selle võikad tagajärjed ilmuvad nähtavale ühtäkki. Et seda ei juhtuks, tuleb meil oma keelest kinni hoida ja meie kätte sokutatavad tõeministeeriumi laululehed pikemata tagasi lükata.

Praegu seisneb parempoolsete tähtsaim ülesanne «poliitikas kasutatava keele päästmises: me peame endale tagasi võitma selle, mille nende [neomarksistide – H. P.] žargoon on meie käest vägisi ära võtnud. Alles siis, kui oleme enda loomuliku keele tagasi saanud, oleme võimelised vastama nendele ränkadele süüdistustele, mida meile vasakpoolsete maailmast pidevalt esitatakse,» kirjutab Roger Scruton oma raamatu kokkuvõttes.

Kui me oleme selle ülesandega kord edukalt hakkama saanud, selgub ühtlasi ka see, et meie uuskeeles patrav pahempoolne kuningas on võrdlemisi napilt rõivastatud.

[1] sotsiaalse õigluse sõdurid