Iisraeli politoloog: kas NATO on valmis Narvat kaitsma, pole selge, kuid Ukrainale ei tule kindlasti keegi appi

Narva kindlus. FOTO: EERO VABAMÄGI/POSTIMEES Foto: Eero Vabamaegi/

See, kas Väike-Venemaa väljakuulutamisest kujuneb imperialistliku ekspansiooni teostamise avapauk, sõltub sellest, kas varem Venemaa impeeriumisse kuulunud ja nüüd ohtu sattunud riigid suudavad end mobiliseerida ja koondada enda taha ka vaba maailma toetuse, hoiatab Iisraeli politoloog Avraam Šmulevitš.

«Talvesõda,» vastas pikalt mõtlemata üks Ukraina sõjaväelane, kui pärisin, mida tähendab Ukraina idaosas justkui välja kuulutatud iseseisev «Väike-Venemaa».

18. juulil andis nõndanimetatud Donetski Rahvavabariigi juht Aleksandr Zahhartšenko kiiruga kokku kutsutud pressikonverentsil teada «Väike-Venemaa riigi» loomisest keskusega Donetskis, kusjuures selle Väike-Venemaa koosseisu pidavat kuuluma kogu Ukraina, Kiiev jäävat pealinna nimetusest ilma ja pidavat leppima kõigest «ajaloolis-kultuurilise keskuse» staatusega.

Tuletan meelde, et Venemaa on juba osa Ukraina territooriumist ära rebinud. Krimm hõivati otsese sissetungi tulemusel, osa Donbassi tööstuspiirkonnast näiliselt iseseisvaid marionettmoodustusi, nn Luganski ja Donetski Rahvavabariiki luues. Viimased rajas Venemaa 2014. aasta aprillis Venemaa palgasõdurite ja regulaarsõjaväe sissetungi tagajärjel. Sissetungi varjamiseks kuulutatigi välja nn iseseisvate «valitsuste» moodustamine.

Putini plaanid nägid sissetungi algul ette kogu Lõuna- ja Ida-Ukraina hõivamise, aga 2014. aastal ei õnnestunud tal seda lääne surve ja võib-olla ka omaenda sõjaväe kehva ettevalmistuse tõttu täide viia.

Kogu Ukrainat hõlmata taotleva «Väike-Venemaa» loomine tähendab aga nende plaanide taasaktualiseerimist, arvavad praegu Kiievis paljud.

Venemaa on samasugust skeemi korduvalt kasutanud ka minevikus, mida nimelt tuletaski meelde mu vestluskaaslane, osutades Nõukogude-Soome sõjale.

Tookord teatas Stalin, et Soomes olla alanud kommunistlik ülestõus «valgete» režiimi vastu. Kuulutati välja nõndanimetatud Soome Demokraatlik Vabariik eesotsas kommunisti Otto Kuusineniga, selle keskus asus sel ajal Nõukogude vägede käes olevas Terijoki linnas (tänapäeval Peterburi koosseisu kuuluv Zelenogorsk). See «vabariik» pretendeeris mõistagi kogu Soome territooriumile. NSV Liit tunnustas seda «vabariiki» ning Punaarmee läks «Soome vendade» abistamiseks pealetungile kogu rindel Soome lahest Barentsi mereni.

Sama skeemi alusel likvideeris Moskva Ukraina iseseisvuse, mille see oli saavutanud 1917. aastal Venemaa keisririigi kokkuvarisemise järel. Toona korraldasid enamlased Kiievis nõukogude kongressi, mis kuulutas kogu maal välja nõukogude võimu ja üritas sõjaliste vahenditega võimu haarata. Kui iseseisva Ukraina relvajõud olid ülestõusu maha surunud, kolis «nõukogude valitsus» Punaarmee käes olevasse Harkivisse. See linn kuulutati seejärel (nagu nüüd Donetsk) kogu Ukraina pealinnaks. Enamlased püüdsid nõukogudemeelset ülestõusu korraldada teisteski linnades. Ja siis algas juba ülestõusnute toetamiseks ja «Ukraina nõukogude valitsuse» kutsel Punaarmee sissetung …

Täpselt sama mudeli järgi likvideeris Venemaa 1921. aastal Gruusia iseseisvuse. Gruusia oli sel ajal iseseisev riik, mida tunnustas kogu ülejäänud maailm, kaasa arvatud Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan, Türgi, Belgia, Argentina, Poola, Austria, Rumeenia ja, mis eriti oluline, Venemaa, kellega Gruusial oli pealegi sõlmitud rahuleping. Ent siis otsustas Moskva likvideerida Gruusia iseseisvuse, pidades seda lihtsalt enda kaduma läinud tükikeseks.

Gruusia piiri taga loodi Punaarmee löögirusikas, enamlased korraldasid ülestõuse armeenia ja vene külades, rajati ka isehakanud «Gruusia valitsus», grusiinist kommunisti ja Kominterni agendi juhitud «Gruusia revolutsioonikomitee». Komitee kuulutas välja Gruusia nõukogude sotsialistliku vabariigi ja pöördus VNFSV poole palvega osutada sõjalist abi.

Lenin loomulikult «ei saanud keelduda» rõhutud töörahva palvet rahuldamast ja andis Kaukaasia rinde jõududele käsu «osutada sõjalist abi Gruusia ülestõusnutele, kohkumata tagasi Tiflisi vallutamisest». Venemaa sõjavägi tungis Gruusiasse korraga mitmest suunast ja ehkki grusiinid panid ägedalt vastu, maa okupeeriti.

Mõneti tunnuslikuna juhtis Gruusia okupeerinud Nõukogude jõude Gekker, kes oli sündinud Thbilisis sakslasest sõjaväearsti pojana ning kõigest mõne aasta eest, 1918. aasta kevadel, Vene kodusõja käigus osalenud täpselt samalaadse Ukraina iseseisvuse likvideerimise plaani elluviimises. Veel enam, ta tegutses Donbassis, juhtis seal loodud Punaarmee väeosi ja tõusis «Donetski armee» ülemaks.

Tänapäeval üritab taas nimelt Donbassis Moskva loodud Donetski armee likvideerida Ukraina iseseisvust. Kusjuures täpselt samamoodi, tõstes esirinda oma Ukrainas sündinud agendid. Väga kena ajalooline paralleel. Mõned mallid ei muutu kunagi.

Selliseid näiteid võiks tuua veel hulga, sest Venemaa tegutses nõnda juba keisrite ajal. Seda head vana järele proovitud skeemi kasutati usinalt pärast Teist maailmasõda, Afganistanini välja, ega pidanud vajalikuks sellest loobuda ka justkui demokraatlik Jeltsini-aegne Venemaa (rebides näiteks Gruusia küljest ära Abhaasia ja Lõuna-Osseetia). Sama skeemi järgi alustati ka esimest Tšetšeenia sõda.

Alati, kui Moskva on seda võtet kasutanud, ei ole lääs osutanud sõjalist ega isegi õigupoolest diplomaatilist abi Venemaa ohvriks langenud sõltumatutele riikidele, sellest hoolimata, et nende iseseisvust on tunnistanud kogu maailm.

Seepärast on ukrainlastel põhjust muret tunda.

Hiljaaegu viis Venemaa Ukraina piiri äärde kolm diviisi. Sellest andis teada Viktor Muženko, Ukraina peastaabi ülem ja relvajõudude ülemjuhataja. Soovi korral saab neid ilma erilise ettevalmistuseta paisata pealetungile Kiievi, Harkivi ja Mariupoli suunal. Mõne päevaga saab neile toeks saata teisigi Venemaa jõude. «Ülesehitus ja komplekteeritus, relvastus ja tehnika osutab sellele, et need Venemaa diviisid on sisuliselt löögiüksused ja mõeldud kiirete pealetungioperatsioonide sooritamiseks,» rõhutas Ukraina peastaabi ülem Viktor Muženko.

Mis suudaks Putinit peatada täiemahulise sõja puhkemise korral? NATO riigid usutavasti ei taha sõjaliselt sekkuda. Isegi vastus küsimusele «Kas NATO on valmis Narva nimel surema?» ei ole ikkagi päris lõplikult selge. Ukraina nimel, kes allianssi ei kuulu, aga kindlasti surema ei minda.

NATO praegusel 28 liikmesriigil on Euroopas 40 protsenti vähem isikkoosseisu, 35 protsenti vähem maaväge, 30 protsenti vähem mereväge ja 40 protsenti vähem õhuväge kui alliansi 16 liikmesriigil 1990. aastate algul. Praegu on USA-l Euroopas maaväge kõigest 29 000 – 30 000 mehe jagu. Venemaa võimaliku sissetungi korral Ukrainasse kulub NATO-l vähemalt 14–18 päeva, et toimetada oma jõud paremkaldale, selleks ajaks on aga Venemaa väed spetsialistide hinnangul suutnud juba Dneprini jõuda.

Nii et isegi kui NATO tahaks sekkuda, siis venelaste edasiliikumist takistada nad ei suuda.

Sanktsioonid sissetungi korral ei morjendaks Kremlit tõenäoliselt vähimalgi määral. Majanduslike ja diplomaatiliste sanktsioonide kehtestamine võtab aega ja nende toime avaldub veel aeglasemalt.

Ent Kiievist Venemaa piirini on ainult kolmesaja kilomeetri ringis.

Nii et Moskva võib panna Kiievis pukki nukuvalitsuse, viia läbi kogu maa «puhastamise» vanade, Eestis ja teistes Balti riikides hästi teada meetoditega, siis aga juba demonstratiivselt väed välja viia ja saavutada sanktsioonide tühistamise.

Pealegi on Putin öelnud, et tal on lausa kinnisidee taastada NSV Liidu piirid. Nagu nähtavasti oli tema kumiiril Stalinil kunagi unistus taastada Venemaa keisririik 1914. aasta piirides. Seepärast peaks ootamatult Ukrainat tulistavate Venemaa suurtükkide kõmina varjus välja kuulutatud idee luua uus Väike-Venemaa «riik» rahutuks muutma lisaks ukrainlastele kõiki Venemaa Föderatsiooni naabreid. On ju praegune Venemaa isegi ametlikult tunnistanud ennast Nõukogude Liidu ja Venemaa keisririigi õigusjärglaseks.

Venelased talitavad tihtipeale ühe ja sama mustri järgi.

Õige pea pärast uue «riigi» väljakuulutamist avaldati ametlikus internetilehes Vzgljad programmiline artikkel, mille pealkiri ei jätnud enam õhku kahtlusi: «Ukraina saatus on taas saada Väike-Venemaaks». Artiklis öeldi täiesti avameelselt, et Moskva poliitika eesmärk on Ukraina kui riigi likvideerimine ning Väike-Venemaa väljakuulutamine on «Ukraina pärast käiva võitluse ajaloos tähtsaim, otsustav moment». «Venemaa ei pea võitlust Ukraina pärast mitte läänega – seal ei suudeta tegelikult mitte mingil moel peatada taasühinemist. Venemaaga ei hakka Ukraina pärast sõdima ei EL ega USA. Venemaa peab võitlust Ukraina pärast Kiieviga. Keegi ei tea, kui palju aega kulub Ukraina muutmiseks Väike-Venemaaks: kolm, viis, kümme aastat. Aga sellest saab vältimatult uuesti Väike-Venemaa ning seejärel juba ühtse suure Venemaa osa,» kinnitati artiklis.

Ajalugu ise hoiatab meid: Venemaa impeeriumi olemus ei ole nime ja sellega seotud ideoloogilise ballasti muutumisest hoolimata kuidagi muutunud.

See, kas Väike-Venemaa väljakuulutamisest saab juba ammu järele proovitud imperialistliku ekspansiooni teostamise avapauk, sõltub esijoones sellest, kas varem Venemaa impeeriumisse kuulunud ja nüüd ohtu sattunud riigid suudavad oma jõud mobiliseerida ja koondada enda taha ka vaba maailma toetuse.

Igatahes «Talvesõja» avalask on juba kõlanud.

* Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane