:format(webp)/nginx/o/2017/03/23/6483759t1h1d68.jpg)
/nginx/o/2017/07/28/6935959t1h0c60.jpg)
Sõjakas retoorika, vürtsitatuna rahvalike väljenditega on üks Venemaa praeguse võimu brände, kirjutab Sirbis Tallinna Ülikooli teadur Mihhail Trunin.
Mihhail Trunin: retoorika fantastika piiril (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu varasemate Sirbis ilmunud veergude lugejad mäletavad ehk üht marginaalset, kuid koloriitset tegelast – automehaanik Vitalikut. Kogu oma füüsilise ja psühholoogilise eemaletõukavuse juures avas just Vitalik mu silmad ja näitas mulle elu siiani tundmatutest külgedest. Üks meie jutuajamisi kandus homoseksuaalidele. Vitalik rääkis oma kähiseva ninahäälega: «Ei noh, need geid, va peded, mis nendega ikka teha, las nad olla. Aga tegelt on neist reaalselt kõriauguni. Igal pool lõugavad endast. Neil on reaalselt varsti rohkem õigusi kui ükskõik kellel …»
Jätkem kõrvale arutlused lihtsa vene poisi (muide, Eesti kodaniku) homofoobia üle ja kujutlegem hetkeks, et mingi ühiskond väljendab sihikindlalt sallimatust automehaaniku elukutse esindajate suhtes. (Ise pean automehaanikuid tähtsateks ja vajalikeks, kuid miks mitte veidike lõbustada oma igavesti noort fantaasiat.)
Järgnevalt katke ennast kutsealase kuuluvuse pärast jälitamise eest varjava automehaaniku monoloogist:
«Kas sa mind vaadates võid öelda, et olen automehaanik? Meil niisugustest asjadest avalikult ei räägita. Mitte keegi kohalikest automehaanikutest ei tea üksteise nimesid, seda, kus keegi töötab või elab. Kõigil on hüüdnimed. Inimestele tekitab see muidugi raskusi. Ühed otsivad Stassi, aga tegelikult oled sa Vitalik. Politseinik helistas mulle: «Kus sa oled? Pane end kähku riidesse, jõuan varsti kohale.» Autos surusid mind näoli maha, et ma ei näeks, kuhu sõidame. Sain kohe aru, et mind võeti kinni seepärast, et olen automehaanik.
Sorisid mu telefoni mälus, aga ei leidnud midagi. Viisid mind keldrisse. Esimestel tundidel peksid. Siis andsid elektrivoolu: klemmid kõrvade või käte külge ja läks lahti. Mina pidasin vastu. Nad otsisid taga minu sõpra, ei suutnud leida tema telefoninumbrit. Mina rääkisin, et tunnen kõiki kui tuttavaid, naabreid, et mul on oma pere. Ütlen: kui mina olen automehaanik, siis tooge siia inimene, kes seda kinnitab …» Ja nii edasi.
Aga nali naljaks. Kahetsedes oma küünilisust, pean tunnistama, et koostasin tolle väljamõeldud monoloogi tõelise monoloogi alusel, asendades vaid nimed ja sõna «gei» sõnaga «automehaanik». Tšetšeeniast põgenenud homoseksuaali jutustuse täielik tekst avaldati portaalis Meduza tänavu 16. aprillil ja selle lugemine paneb vere tarretama.1
Elu nagu Põhja-Koreas
Veidi varem, 1. aprillil (ja üldse mitte rahvusvahelise naljapäeva puhul) ilmus ajalehes Novaja Gazeta ulatuslik kirjutis homoseksuaalsuses kahtlustatavate elanike hulgalisest kinnipidamisest Tšetšeenias. Uudises oli juttu sajast kinnipeetust ja kolmest tapetust (hiljem vähenes nende arv kaheni). Samuti oletati, et ohvreid võis olla märksa rohkem.2
Jutt oli tegelikult Tšetšeeni Vabariigi võimude toetatud suurkampaaniast homoseksuaalsuses kahtlustatute kinnipüüdmiseks. See lugu saavutas nii laialdase kõlapinna, et sattus ülemaailmsetesse uudistesse, kusjuures Tšetšeenia on ju suletud piirkond, kust tähtis info väga vaevaliselt välja imbub.3 Vastuseks Novaja Gazeta pöördumisele õiguskaitseorganite poole, et need asja kontrolliks, teatas Venemaa uurimiskomitee, et ajalehekirjutises esitatu ei leidnud kinnitust, kuna andmed kannatanute kohta puuduvad …
Hiljuti Eesti rahvusringhäälingus avaldatud uudis Tšetšeenia kohta sisaldas kaht teemat, mille vastastikust sidet võib ainult aimata.4 Esimene käsitles rohkearvulisi homoseksuaalide kohtuväliseid arreteerimisi, teine aga sellessamas Novaja Gazetas hiljuti (9. juulil) avaldatud nimekirja 27 inimesest, kes ajalehe andmetel lasti kohtupidamiseta maha pärast kinnipidamist 2017. aasta jaanuaris.5
Ettearvatult nimetasid Tšetšeenia võimud neid teateid valeks ja «haiglase fantaasia puhanguks»,6 aga telekanali Dožd allikas Tšetšeenia administratsioonist mainis, et kinnipeetuid olevat kahtlustatud kallaletungis Tšetšeenia liidri Ramzan Kadõrovi sünnikülale. Hiljem Dožd eemaldas uudisetekstist viite oma allikale, lisades märkuse, et «esialgne versioon sisaldas ebakorrektset viidet Doždi Tšetšeenia juhtkonnale lähedalseisvale allikale».7
Inimestele, kes on kursis Venemaa sisepoliitilise olukorraga, ei ole niisugused uudised – kogu nende koletuslikkuse juures – midagi ebatavalist. Üldiselt ei ole kellelegi saladuseks, et olukord Põhja-Kaukaasias, sealhulgas Tšetšeenias, on väljunud igasugustest õiguslikest piiridest. Sealt tuleb aeg-ajalt Põhja-Korea olukorda meenutavaid teateid õiguskaitsjate tagakiusamisest, ajakirjanike läbipeksmisest, uurimata jäetud naistevastastest «aumõrvadest» ja muust sellisest.
«Ei öeldud midagi ebatavalist»
Või siis võtame teise loo, vältimaks koledusi. Kuidas antakse Tšetšeenias nimetusi?8 Vabariigi praeguse juhi Ramzan Kadõrovi isa, esimese presidendi Ahmat Kadõrovi auks. Ta hukkus terroriakti tagajärjel Groznõis 9. mail 2004. Niisiis, Tšetšeenias on Ahmat Kadõrovi orden, võitlusklubi Ahmat, ehitatav 102korruseline pilvelõhkuja Ahmat Tower, Ahmat Kadõrovi nimeline väljak, prospekt, park, kõrgkool, gümnaasium, galerii ja mošee … Isegi Tšetšeenia jalgpalliklubi Terek kannab sel hooajal Venemaa esiliigas mängides nime Ahmat.9 Selle kodustaadioni nimi on aga Ahmat Arena.
Seoses mainitud võitlusklubiga andis Ramzan Kadõrov hiljuti maailmale ühekorraga mitu uudiseteemat. 18. juulil näidati USA telekanali HBO programmi «Real Sports» saadet, mis oli pühendatud võitluskunstide arengule Tšetšeenias.10
Saate autor, Ameerika spordiajakirjanik David Scott oli sõitnud võtete tegemiseks Groznõisse, kus intervjueeris ka Tšetšeenia liidrit. Enne telesaate eetrisse minekut rääkis Scott oma sõidust ja kohtumisest Kadõroviga, keda ta nimetas «ühtaegu verd tarretama panevaks ja vapustavaks», Tšetšeeniat aga kõige hirmuäratavamaks kohaks, kus ta kunagi on viibinud.11
Eelnevalt avaldatud fragmendid Kadõrovi intervjuust levisid kiiresti koloriitsete tsitaatidena, mis oleksid igati väärt seda tegelast, kellest ma artikli alguses juttu tegin. Niisiis deklareeris Kadõrov, et tal on «hea sõjavägi, mis on võimeline nii ründama kui ka kaitsma»,12 ja lubas, et «isegi kui meie valitsus hävitatakse, saadetakse meie tuumarelvad automaatselt välja. Me surume kogu maailma põlvili ja keerame sellele taha».13
Tema ähvardus jõudis ka Eesti uudistesse,14 kus see oli tõlgitud üldiselt õigesti, andmata siiski edasi selle väljenduse kõiki emotsionaalseid varjundeid.
Vene fraseologism поставить раком «taha keerama» (võrdle ebasündsam variant выебать «läbi nikkuma») sisaldab esiteks jõhkrat seksuaalset konnotatsiooni, teiseks tähendab see ühtlasi endale allutamist, üleolekut ja alandamist.
Kremli reageering Kadõrovi avaldusele ei ole imestamist väärt: Venemaa presidendi pressisekretär Dmitri Peskov ütles, et seal «ei öeldud midagi ebatavalist».15
Tõepoolest, sõjakas retoorika (mis on oluliselt hoogu kogunud viimase kolme aasta jooksul), vürtsitatuna rahvalike väljenditega, on üks Venemaa praeguse võimu ja isegi president Vladimir Putini enda brände.
Tasub meelde tuletada, et Putin on tollal, kui ta oli veel peaminister president Jeltsini juures, avaldanud arvamust, et tšetšeeni võitlejad tuleb «peldikus veristada».16 2005. aastal, kommenteerides Läti võimalikke territoriaalseid pretensioone, ütles Venemaa president: «Nad ei saa mitte [Pihkva oblasti] Põtalovo rajooni, vaid surnud eesli kõrvad».17 2014. aastal, vastates Milanos pressikonverentsil küsimusele rubla languse kohta, kordas Putin üht oma meelisnaljadest (esmakordselt kasutas ta seda avalikult 2006. aastal, kommenteerides võimalikke sanktsioone Iraani vastu): «Kui vanaemal oleks vanaisa suguorganid, siis oleks ta vanaisa, mitte vanaema …»18 Selliseid presidendi meeme võib leida veel küllaga.
Just seepärast ei häiri Venemaal kedagi, kui Kadõrov intervjuus David Scottile kutsub üles võtma geid Tšetšeeniast Kanadasse kaasa, «et meie veri puhtana hoida»,19 või kui ta neid, kes levitavad informatsiooni geide tagakiusamise kohta, nimetab «alatuteks, müüdavateks õiguskaitsjateks», kelle eesmärk on saada «Ameerika kopikaid».20
Milles seisneb homofoobse riigiretoorika mõte?
15. juunil, kuu aega enne Kadõrovit kommenteeris Putin oma iga-aastases telesaates «Otseliin Vladimir Putiniga» tsitaati Mihhail Lermontovi luuletusest «Hüvasti, pesemata Venemaa …» («Прощай, немытая Россия …»), mida oli kasutanud Ukraina president Petro Porošenko, õnnitledes ukrainlasi Euroopa Liiduga viisavabaduse sisseseadmise puhul.
Muude retooriliste väljenduste hulgas lubas Putin endale ka järgmist, osundusega samale Lermontovi luuletusele: «Kui juba jutuks tuli, siis neid sinimundreid on seal [Euroopa Liidus], kuhu ta [Porošenko] minna kavatseb, hoopis rohkem kui meil siin. Ja tal ei maksaks seal end lõdvaks lasta, muidu, mine tea, mis juhtuda võib. Tal tasuks seal hoolega ümbrust uurida.»21
Lermontovi luuletuses nimetatakse sinimundriteks sandarmeid, kes etendasid poliitilise politsei osa (nende teenistusvorm oli helesinine). Putin vihjas aga oma sõnavõtus LGBT kogukonna esindajatele, kuna sõna голубой («helesinine») tähendab vene kõnekeeles meessoost homoseksuaali.
Putin lisas sarkastiliselt, et Venemaal nende poiste vastu midagi ei olegi: «Minge rahus! Õnn kaasa! Edu teile, eriti nekrutitele.» On teada, et see Putini väljendus meeldis väga Kadõrovile, kes siis samuti kasutas võimalust kuulutada kõigi kuuldes: «Meil [Tšetšeenias] selliseid ei ole!»22
Milles seisneb niisuguse homofoobse riigiretoorika mõte? Homoseksuaalid on Venemaa praeguse võimu ja propaganda jaoks sisevaenlase, sellesama tolerantsust jutlustava liberaalse opositsiooni üks kehastusi, keda riik on viimasel ajal otse nimetanud reeturiteks ja viiendaks kolonniks. Niisuguse mõttekäigu võiks liigitada fantastika valdkonda, kui ei oleks neid, kes saavad selle tagajärgi omal nahal tunda.
Samal ajal Kadõrovi meeldejääva esinemisega USA spordikanalis, samuti juuli keskpaiku, jõudis lõpule Venemaa ühe opositsiooniliidri Boriss Nemtsovi tapmisega seotud kohtuprotsess. Viis meest (kõik Tšetšeeniast), kes tunnistati süüdi (ise nad eitavad oma süüd), said vanglakaristuse 11–20 aastat.
Ent siiski näib protsessi troostitu lõpptulemus olevat vaid see, et poliitiku tapmise ümber on endiselt rohkem küsimusi kui vastuseid ning kõige tähtsamaid neist on uurimine eiranud.23 Nii ei saanudki selgeks, kes siis oli selle kuriteo tellija – kohtuprotsessi tulemuste põhjal saab sellele küsimusele vastata ainult üldsõnaliselt: «Keegi Tšetšeeniast.» Ja mille eest õigupoolest Nemtsov tapeti? Ametlikust versioonist tuleb välja, et killeritele lubatud rahalise tasu eest, ja ainult …
Ramzan Kadõrov nimetas kohtuotsust «kummaliseks».24
Tõlkinud Mait Eelrand
3 Pärast Novaja Gazeta kirjutise ilmumist kogus portaal Meduza loetelu Tšetšeenia võimuesindajate reageeringutest ilmunud informatsioonile. Lühidalt võib Groznõi ametlike ringkondade arutlusi kokku võtta ühe lausega: «Ei ole võimalik taga kiusata seda, keda ei ole olemas.» (https://meduza.io/feature/2017/04/01/nelzya-pritesnyat-togo-kogo-net). Hiljem ilmusid samas portaalis LGBT aktivistide, õiguskaitsjate ja Venemaa võimuesindajate kommentaarid (vaata https://meduza.io/feature/2017/04/03/priznatsya-v-chechne-chto-ty-gey-mozhet-byt-smertelno-opasno), mille hulgast tuleb esile tõsta Venemaa presidendi pressisekretäri Dmitri Peskovi repliiki: «Kremlis ollakse kursis ilmunud informatsiooniga LGBT kogukonna liikmete võimaliku kinnipidamise kohta Tšetšeenias [—]. See on õiguskaitseorganite probleem, see ei kuulu Kremli päevakorda.»
6 https://tvrain.ru/news/v_chechne-439071/; https://meduza.io/news/2017/07/09/v-chechne-nazvali-lozhyu-svedeniya-o-massovyh-ubiystvah-zaderzhannyh
7 https://tvrain.ru/news/novaya-439065/; võrdle https://meduza.io/news/2017/07/09/novaya-gazeta-rasskazala-o-massovom-ubiystve-zaderzhannyh-v-groznom
11 https://meduza.io/feature/2017/07/19/eto-samoe-ustrashayuschee-mesto-iz-vseh-gde-mne-dovodilos-byvat
12 Varem, 2014. aasta detsembris koguti Groznõi staadionile ligikaudu 20 000 Tšetšeenias teenivat politseinikku ja sõjaväelast. Kadõrov ütles miitingul olijatele, et nad on Vladimir Putini lahingujalavägi ja vabatahtlik erisalk, kes on käsu korras valmis seda tegudega tõestama ning täitma mis tahes käsu maailma mis tahes punktis.