Jüri Adams: realistlik-pessimistlikult Putini-Venemaa perspektiividest

Venemaa jalgpallifännid. Foto: SCANPIX

Venemaal pole kunagi olnud ajaloos olukorda, nagu on enamikul Lääne-Euroopa riikidest, kus öeldakse, et «näe, seal piiri taga elavad meie igavesed sõbrad». Momendil on naabritest lemmikvaenlaseks Ukraina, räägib Sirbis põhiseaduse üks autoreid, riigikogu liige Jüri Adams (Vabaerakond).

Praeguseks on täiesti selge, mis on juhtunud Venemaa ja vene ühiskonnaga, millised on võimalused, et Venemaal toimub sisulisi muutusi, ja millised ohud Venemaalt maailmale lähtuvad. Muutuste protsess Vene ühiskonnas on peatunud ja lähimas tulevikus pole olulisi murranguid ette näha. Välja on kujunenud teatud rahvuslik-imperialistlik enamus, mille suurus on keskelt läbi 75–80 protsenti valimisealisest elanik­konnast. Nendega opositsioonis on vähemus, mis pole suurem 25 protsendist.

Domineerivale osale on endastmõistetav, et Venemaa on monarhistlik riik. Uut monarhismi peetakse hoolimata regulaarselt toimuvatest valimistest (tänapäeval peavad kõik monarhiad end demokraatiatena esitlema) täiesti loomulikuks. See ilmneb selgelt suhtumises president Vladimir Putinisse, keda tuleb käsitleda Vene monarhina. Ilmselt ei saa see monarhia olema pärilik. Kui monarh kukutatakse, ta lahkub ise või sureb, tuleb võimuvõitluse periood ja selgub uus monarh. Oletada, et Putini üks kõik mil viisil ametist lahkumise järel võiks Venemaa saada esindusdemokraatia teel moodustatud valitsuse, on naiivne ja põhjendamatu.

Lääne demokraatiale on omane teatud kannatamatus: ühtegi poliitilist jõudu ei peeta naljalt üle kahe parlamendiperioodi võimul ja kui võimul­olijaile muud ette ei heideta, siis vähemasti seda, et on juba liiga kaua võimul oldud. «Me oleme tüdinud ja tahame kedagi teist.» Niisugusest demokraatiast, kus valitsused ja poliitika vahelduvad, nagu lääneriikides tavaks, Venemaa puhul rääkida ei saa, sealne olukord on vastupidine. Sellega, et Venemaa on sisuliselt monarhistlik riik, tuleb arvestada .

Venemaa president Vladimir Putin kujutatuna keisrina. Foto: Internet

Natsionalismi ja imperialismi sulandumine

Venemaal domineeriva 75–80-prot­sendise enamuse maailmavaates on kokku sulanud kaks erinevat poliitilist ideoloogiat, mis muidu on olnud pigem teineteise suhtes võistlevad või isegi vaenulikud: imperialism ja natsionalism. Klassikaline imperialism käsitleb kõiki impeeriumisse kuuluvaid rahvaid võrdselt, natsionalismiideoloogia aga eelistab titulaarrahvust teistele. Natsionalist tahab kõigepealt, et võimalikult palju tema oma rahva asuala ja liikmeid kuuluks tema rahva põhiriiki. Sakslaste idee oli «Kõik sakslased isamaa koosseisu!», praegused vene natsionalistid tahaksid kõik venelased kodumaaks kokku koguda. Natsionalistlik ideoloogia üldiselt ei soovi, et rahvuse põhiriigis oleks suuri vähemusrahvusi.

Natsionalism ei pea olema tingimata teiste rahvuste suhtes vaenulik. Praegu on Euroopas tüüpiline natsionalism selline, mis ei halvusta teisi rahvaid. Niisugune on näiteks Eesti natsionalism, aga ka tšehhide, flaamide ja paljude teiste rahvuslus. Viimane tõsisem natsionalismi näide, mille puhul deklareeriti, et ollakse teistest parem, oli ilmselt serbia rahvuslus, mis suhtus näiteks albaanlastesse halvasti.

Tšehhi jalgpallifänn. / Scanpix Foto: SCANPIX

Natsionalistliku ideoloogia põhiline eesmärk on midagi, mida võiksime käsitleda terminiga «oma rahvuse õitseng». See võib olla rahvastel erinevalt tõlgendatud – eestlastel on sellest üks arusaam ja kreeklastel teine. Vene natsionalism kujunes välja peamiselt 19. sajandi teisel poolel, vastandudes väga selgelt imperialismile. Näiteks nõudsid vene natsionalistid teiste rahvaste venestamist, sealhulgas baltisakslaste eriolukorra hävitamist. Vene impeerium pigem vaenas omaenda natsionaliste ja toetas neid, kes olid imperialismi omaks võtnud.

Nõukogude ajal tekkis ses vallas teatud segadus, sest tollal oli Vene imperialismi idee ülemaailmse kommunismi idee poolt varjestatud. Ent sisuliselt tajusid venelased ja Vene (Nõukogude) poliitikud ikka, et tegu on sama asjaga, pelgalt teise nime all. 1930. aastatel natsionalistlik ideoloogia kasvas üle või isegi seljatas imperialistliku ideoloogia. Enne seda oli loomulik, et Venemaal tegutsesid kõikvõimalikud eri rahvusest inimesed ja poliitilised jõud, aga 1937. aasta poliitilised puhastused tegid sellele lõpu. Pärast seda sai Venemaal valitsevaks ideoloogiaks natsionalism.

Nõukogudejärgne ideoloogia

Kui Nõukogude Liit lagunes, hakkasid kaks vana konkurenti, imperialismi- ja natsionalismiidee, taas omavahel jõudu katsuma. Maailmale uskumatult sulasid need kaks ideed ainulaadsel moel Venemaal kokku. Praeguse Venemaa enamus on imperialistlik – austatakse kõiki kunagisi Venemaa vallutusi, imperialism avaldub ka kaotatu taganutmises ja uutest suurtest vallutustest unistamises. Ja ühtlasi ollakse natsionalistid, kes on püstitanud loosungi «Vene impeerium ilma mittevenelasteta!».

Vene natsionalism ei ole rassiline ega bioloogiline, ta on valmis enda hulka võtma ükskõik kelle – ükskõik millise nahavärvi või päritoluga. Ent praegusel Venemaal aktsepteeritakse mittevenelasi sõbralikult juhtudel, kui need rahvad on venestumise aktiivses faasis ning nende arvuline ja poliitiline osatähtsus järjest väheneb. Ollakse sügavalt selle vastu, et praeguse Venemaa Föderatsiooni sees võiks tõusta elujõulisi muukeelseid rahvaid. Omaette probleem, millele vene natsionalism pole suutnud anda ei teoreetilist ega poliitilist vastust, on seotud eeskätt Kaukaasia rahvastega, kes on kaotamas oma keelt ja üle minemas vene keelele, aga peavad end ikkagi mittevenelasteks.

Vene marurahvuslased. / Scanpix Foto: SCANPIX

Mingil hetkel inkorporeeris vene natsionalism endasse imperialismi­idee. Uuemast ajast on teada terve rida impeeriume alates Portugalist kuni Ühendkuningriigini. Vene imperialism on muude impeeriumide omaga võrreldav, kõige olulisem erinevus on, et kõik muud impeeriumid, välja arvatud ida omad, nagu Hiina ja India, mis on alles tõusuteel, on lõpetanud ja surnud (isegi Türgi oma on sisuliselt lõppenud), aga Vene oma on ikka veel elav, nooruslik ja vallutus­himuline.

Alternatiiviotsingud

Vene imperialismi traditsiooniline välispoliitika alus seisneb usus, et Venemaa on vaenlastest ümbritsetud: «Kõik riigid ja rahvad, kes Venemaad ümbritsevad, on meile vaenulikud.» Venemaal pole kunagi olnud ajaloos olukorda, nagu on enamikul Lääne-Euroopa riikidel, kus öeldakse, et «näe, seal piiri taga elavad meie igavesed sõbrad» või ollakse vähemalt teel selle poole. Momendil on naabritest lemmikvaenlaseks Ukraina.

Mainitud enamusele on rahvuslikest saavutustest esikohal sõjalised korda­minekud – kas otsesed sõjalised konfliktid, kellegi kunagine anastamine, sõda nendega või muud saavutused, mis on kuidagi sõjalisse mõõtmesse ülekantavad. Näiteks tehnikasaavutuste või mõne eduka tööstusharu väärtus seisneb tema panuses sõjalisse võimekusse. Väga paljud rahvad on oma uhkuseks pidanud teist laadi saavutusi, milleni on jõutud või mille poole püüeldakse. Et seda Venemaa puhul märgata ei ole, tekitab õõva.

Kui püüda teha eelnevast järeldusi, on esimene see, et Putin pole mitte põhjus, vaid tagajärg. Olukorras, kus Venemaa praegu on, toob mainitud 75–80-protsendine enamus pidevalt võimule jälle uue Putini, kui praegusega peaks midagi juhtuma. Niinimetatud kremloloogid, kes arvavad, et personaalsetest vahetustest või millestki muust võiks sündida põhimõttelisi muutusi, eksivad – põhiline poliitiline sisu jääb ettenähtavas tulevikus, võib-olla mitmeks põlvkonnaks, samaks.

Vaade Moskvale. Novõi Arbat. / Scanpix Foto: SCANPIX

Tegelikult pole Venemaa tulevikuga seoses kõige olulisem mitte see, mis toimub eelmainitud enamuses, vaid mis toimub ülejäänud 20–25 protsendi sees. Selles vähemuses käivad praegu väga intensiivsed alternatiivi­otsingud. On püstitatud põhimõtteline küsimus, kuidas olla 21. sajandi korralik venelane, aga sellele küsimusele pole keegi veel eriti mõistlikku ja selget vastust pakkunud.

Venemaa-uurijate põhitähelepanu peaks koonduma arengusuundadele, sisevõitlustele, plaanidele ja juhtidele, kes on imperialistlik-natsionalistlikust suunast väljaspool. Ainukest võimalust, et Vene ühiskonnas tekiks olemasolevale olukorrale mingi alternatiiv, saab otsida selle seest. Mainitud vaimne võitlus on kandunud samuti vene diasporaa ja emigrantide sekka – see ei leia aset vaid Venemaal. Praegusel hetkel pole paraku ei tõsiselt võetavaid juhte ega tegevuskava.

Järgmine järeldus on, et otsekohe, kui Putini, see tähendab imperialistliku-natsionalistliku monarhia, populaarsus väheneb, järgneb sõda, sõjaline vallutus või mõni sõjaline aktsioon, kus Venemaa annab kellelegi oma relvi, näiteks väljas­pool Venemaad elavatele venelastele. Tundub, et kriitiline piir on, kui toetus langeb 55–60 protsendini – siis võetakse ette sõjaline aktsioon, mis toetust suurendab.

Sõjareligioon

Võib prognoosida, et lähema kümne aasta jooksul saame näha uusi sõjalisi avantüüre. Kus nad aset leiavad, on omaette küsimus. Praegu tundub väga vähe tõenäoline, et need saavad olema läänesuunalised. Aga kuna «kõik Venemaad ümbritsevad riigid on vaenlased» ja kuna kõikides Venemaad ümbritsevates riikides lääne ja edela pool elab venelasi, on minu meelest kõige tõsisemad kandidaadid järgmisteks sõjalisteks seiklusteks Kasahstan ja Valge­vene, aga ka kõik ülejäänud endise Nõukogude Liidu osad, näiteks Aserbaidžaan ja teised. Nimetatud enamuse teadvuses on need maad ajalooliselt õigusega kätte­võidetud, aga nüüdseks alatult matuška Venemaa küljest ära rebitud. Kohti, kus Vene «keisririik» saaks oma sõjalist võimekust demonstreerida, on üsna palju.

Vene sõjaväelane. / Scanpix Foto: SCANPIX

Oluline on teada, et Putini keisririik püsib kolmel vaalal. Üks on see 75–80-protsendine toetus või teistpidi öelduna: nende soovide ja ihade teostamine, teine on sissetulekud naftamüügist ja kolmas, mis tegelikult on selle võimu sisu, on sõjalis-tööstuslik kompleks. Nõukogude ajal rääkisid marksistid, et maailma valitsevad sõjalis-tööstuslikud kompleksid, mis pole päris vale, sest need on olemas kõigis suurtes riikides. Näiteks Prantsuse sõjalis-tööstuslik kompleks on maailmas üks silma­paistvamaid ja sel on selge analoogia Venemaa omaga. Nimelt mõlema riigi puhul on väga oluline, et riik võimaldaks selle säilimise ja tagaks uued tellimused alates teadusest kuni otsese relvade tootmiseni.

Kolm vaala ja enesesisenduse jõud

Venemaa sõjalis-tööstuslikul kompleksil on kaks kaugemat eesmärki: relvade eksport väljaspool Venemaad alates suurtest relvakompleksidest kuni käsirelvadeni (praegu on nõutavaim kaup, mida nad pakuvad, sõjalised lennumasinad ja raketid ) ja see, et nende toodangut ostaksid pidevalt oma, Vene kaitsejõud. Mis võib nende vaaladega juhtuda? Praegu ilmselt mitte midagi. Venemaa võimule oleks praegu kõige ohtlikum see, kui sõjatööstuse kompleksil ei õnnestu enam maailmas või oma riigile relvi müüa. See käivitaks ühe teatud sisemise väga tõsiste probleemide ahela. Et nafta muutuks liiga odavaks, on vähe võimalik ja et natsionalistlik-imperialistlik ideoloogiline meelsus laguneks, on samuti väheusutav.

Vene tööstus- ja kaubandusminister Deniss Manturov Kalašnikovi automaadiga kaitsetööstusmessil Abu Dhabis 2015. aastal. / Scanpix Foto: SCANPIX

Kas maailma ajalugu pakub poliitilist võrdluskogemust, et selline olukord, nagu on Venemaal praegu, on edukalt lahenenud? Kõne alla võib tulla Teise maailmasõja aegne teljeriikide, pea­miselt Saksamaa kogemus. Jaapani näide ei haaku nii hästi tänapäeva Venemaaga. Saksamaa toonane vaimne olukord on umbes võrreldav sellega, mis on praegu Venemaal. Saksamaad analoogiana kasutades võib öelda, et ainuke teadaolev töötav lahendus on see, kui riik kaotab sõja, mille järel suunatakse tema sisemist arengut väljast.

Jüri Adamsi analüüsi on intervjuu põhjal kirja pannud Teet Korsten. Adamsi mõtte­käike aitas illustreerida Levada keskuse uuringujuhi, sotsioloog Aleksei Levinsoni tänavu mais Avatud Eesti fondi korraldatud foorumil «Venemaa hääled: avalik arvamus» peetud ettekanne. Foorum on järelvaadatav YouTube'i videokeskkonnas.