Naismusketäride triumf

Foto: Andrus Peegel

Eesti vehklemine säras Saksamaal Leipzigis lõppenud maailmameistrivõistlustel täies hiilguses. Tõelisest triumfist jäi puudu ainult medal meeste epee meeskonnavõistlusel, aga selle iluvea mainimine, oleme ausad, on võrratu medalikomplekti (naiskonna kuld, Nikolai Novosjolovi hõbe, Julia Beljajeva pronks) juures isegi kohatu.

Beljajeva, Irina Embrichi, Kristina Kuuse ja Erika Kirpu võidetud kuldmedal naiskonnavõistluses oli omataoliste – võistkondlike olümpiaalade – seas Eesti esimene ning vajalik palsam pärast epeenaiskonna kahte nurjunud tiitlivõistlust. Sõnad, millega kiideti neljandaid kohti Rio de Janeiro olümpiamängudel ja juunis peetud Euroopa meistrivõistlustel, kõlasid õõnsalt.

Kullasära võimaldab need õnnetud hetked nüüd unustada ja asjaosalised teenitud kiitusega üle külvata. Ankrunaine Irina Embrich tõestas taas oma kogemuste ja külmaverelisuse kõrget väärtust. Mullu igal rindel nurjumist näinud Beljajeva, kes oli tänavu juba võitnud MK-etapi, EM- ja MM-pronksi, vehkles erakordselt targalt. Haigestunud Erika Kirpu asemel põhikoosseisu tõstetud Kristina Kuusk ei jäänud tavapäratus rollis hätta, vaid vastupidi – nautis vastutust. Ning kui Kirpu poolfinaalis varupingilt ikkagi rajale saadeti, said talle seatud ülesanded kenasti täidetud.

Peatreener Kaido Kaaberma häälestas naiskonda terve võistluse vältel oskuslikult, mis võiks nüüd mõjuda tema valjuhäälsetele kriitikutele vaigistavalt, sest protokoll ei valeta – Kaaberma juhtis naiskonna maailmameistriks. Muuseas, tulemus olnuks lakmuspaber ka vastupidisel juhul – põrumise korralik olnuks igati paslik nõuda Kaaberma ametist taandamist. Selline tippsport ongi.

Mis edasi? Eesti tippvehklejad saavad rahus valmistuda Tokyo olümpiamängudeks, sest tänu MMi tulemustele tagab Eesti Olümpiakomitee kaheks aastaks naiskonnale oivalise ja meeskonnale korraliku rahastuse. Vehklemisliit aga nuputagu, kuidas teha vehklemine tavalisele Eesti inimesele tuttavamaks ja omasemaks. Võimalusi on tohutult, ajastus parim võimalik.

Ei tasu karta, et vehklemist ohustaks kiiruisutamise, jalgratta trekisõidu või sumo saatus, kus ühe maailma tippu kuulunud atleedi taandumisele järgnes terve spordiala Eesti tippspordihorisondilt kadumine. Sarnaselt näiteks Eesti sõudmisega on vehklemise koolkond tugev ja mitmekesine ning tõestanud suutlikkust järelkasvu toota.

Eestlaste medaliarmastust arvestades pole vehklemine aga suutnud enneolematust sportlikust edust – 13 tiitlivõistluste medalit viimase viie aasta jooksul – kaugeltki viimast võtta. Just sellele, mitte omavahelisele kemplemisele ja kohtulahingutele võiks Eesti vehklemiskogukond oma püüdlused suunata. Maailm on vallutatud, nüüd tuleks keskenduda kodumaale.

Seda enam, et vehklemise MMi medalitabeli neljas koht – epee arvestuses esimene! – Eestit maailmas kuulsaks paraku ei tee. Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) jaotab 28 suveolümpiamängude kavva kuuluvat spordiala väärtuse järgi viide kategooriasse. Tolles arvestuses kuulus vehklemine mullusel Rio de Janeiro olümpial eelviimasesse ehk neljandasse kategooriasse, kusjuures viimases oli vaid kolm ala – golf ja ragbi, mis ei saanudki uustulnuka staatuse tõttu kõrgemale kuuluda, ning moodne viievõistlus.

Vehklemine pole seega maailmas suur tegija, aga ilmselgelt ja vaieldamatult on ta üks väga eriline Eesti asi! Valdkondasid, milles Eesti kuulub maailma tippu, pole ju kunagi liiga palju. Oleme uhked ja rõõmustame üheskoos.