Priit Pullerits: tapetud puhkus

Priit Pullerits Foto: Margus Ansu

Oli varane pärastlõuna ja õhutemperatuur küündis üle 40 kraadi. Sellise kuumusega pikalt päikse käes jalutada ei taha. Keerasin The Stripil, Las Vegase peatänaval Bellagio hotell-kasiinosse.

Selle ehitamine maksis kaks kümnendit tagasi pöörase summa, rohkem kui poolteist miljardit dollarit. Allkorrusel seisab üks kallis firmapood teise kõrval – Chanel, Dior, Fendi, Gucci, Hermès, Prada... –, igas poes sama palju või rohkemgi šikis ülikonnas või kallis kostüümis müüjaid-teenindajaid (kaks-kolm) kui ka ostjaid. See polnud siiski üllatus.

Üllatus avanes vestibüülis, mille lage kaunistab kuulsa klaasiskulptori Dale Chihuly väidetavalt 10 miljonit dollarit maksnud värviliste lillede kompositsioon. Oli check-in’i aeg. Ja heal järjel inimesed – ses pole kahtlust, sest tubade hinnad algavad Bellagios ligi 300 dollarist – seisid oma suurte kohvritega kogu oma rikkusele vaatamata pikkades-pikkades, mitmekümnest inimesest koosnevates järjekordades, mis takistasid kõigi teiste liikumist. Seisid ja ootasid... Näppisid aja tapmiseks oma telefone.

Hämmastav, et nii lihtne protseduur nagu check-in käib edukate-jõukate hotellis nutiajastul endiselt samamoodi nagu sajand tagasi. Aga veelgi hämmastavam, et inimesed, kel aeg on ilmselt väga kallis, on valmis ja nõus seda puhkusel kulutama kõige nürimale tegevusele: ootamisele.

See elupildike võib küll pärineda Las Vegasest, kuid kehtib suviti siia-sinna mööndustega küllap enamiku maailma suurte linnade kohta. Suured linnad lihtsalt õgivad su niigi nappi puhkuseaega, halastamatult ja tundide kaupa. Väsitades sind, tüüdates ja frustreerides. Sest seal, kus on palju inimesi, on alati ummikud, parkimisprobleemid, sabad, trügimine, närveldamine. Pole siis ime, kui paljude päevasündmuseks kujuneb hiline lõunasöök suvalises nurgakohvikus, mille selgelt ülehinnatud, kuid üdini harilikust taldrikutäiest Facebooki või Instagrami järjekordne mõttetu pilt üles pannakse.

Koju saabudes on neil pahatihti tunne, et vaja oleks puhkusest puhata...

Loomulikult on! Kuna millegipärast ei anna enamik endale aru, et kõige vähem, mida nad pärast 11 kuud inimeste keskel vajavad, on veel üks kuu inimeste hulgas ja inimeste tekitatud probleemidega – mäletate: ummikud, parkimisprobleemid, sabad, trügimine, närveldamine.

Ütlete: ära arvusta teisi! Nõuate: mis on ettepanek?

Palun väga: kui tahate puhata, saatke need linnapuhkused kuradile! No mis puhkus see on, kui tuua veel üks pildike Las Vegasest: tuhanded inimesed saalimas maailma ühe suurima hotell-kasiino, MGM Grandi allkorrusel kaupluste, baaride, restoranide, klubide, teatrite vahet. Kogu kompleks on nii suur, et kui lae all silte poleks, eksiks ära.

Minge linna asemel loodusesse, inimestest eemale, ja kõndige seal ringi, lülitage ka oma neetud telefon välja, ja küll veendute, et jõuate aasta jooksul teiste seas kaduma kippunud iseendaga jälle sina peale. Ega vaja pärast puhkust veel ühte puhkust.