Arvamusliider Madis-Ulf Regi päevik: manduv kultuurileht, kõver koer ja viimane suvi

Madis-Ulf Regi Foto: Erakogu

Tänavune külm suvi on pakkunud arvamusliidrile nr 1 nii hingerõõmu kui ka -valu.

14. juuli

Ma ütlesin kohe, et laulupeo kaitsmisel ei ole snaipritest ja betoontõketest mingit abi. Sest vaenlane võib rünnata ka sealt, kust ei oska oodatagi. Täna siis kultuurilehest endast.

Lugesin hommikul Sirbist Mikk Pärnitsa artiklit. Hoogsalt sarkastilise kirjaviisi ja hüpleva mõttekäigu järgi otsustades on tegemist noore autoriga. Võib-olla olen ma vanamoeline, aga minu meelest peaks niisuguseid artikleid enne avaldamist ka toimetama. See tähendab, et tuleks

a) võtta välja alasti lollused: «Rahvuslik propaganda on viimastel kuudel vindi täiesti põhja keeranud ja selle ohvrid on ka lapsed.» – «Eesti identiteet on olemas tänu Venemaale.» – «Laulupidu püsib ainult venelastele vastandumisel, venelastele näitamises, neile tagasitegemises.» – «Laulupidu eksisteerib tänu Venemaale.»

b) püüda lugejale arusaadavaks kirjutada autori segaseks jäänud laused: «Lukasele ja pronkssõduri farsi ümber taidlejatele on NL metafüüsiline kurjusebakteri kandja.» – «Kui presidendist tehakse helge sümbol, on Reformierakond ja muud võimule pürgijad naeratuse taga rusikas.» – «Laulupidu on poliitiline instrument, mida okupatsiooni ja tuleviku sõjalubaduseta ei oleks.» – «Palju õnne, sa süstisid just natsismi ja ootad uut doosi.» Või kui mõtet tuvastada ei õnnestu, siis ka need laused välja jätta.

c) parandada trükki kibelemisest tekkinud iluvead (nt teha Kaljurannast Kaljulaid seal, kus autor peab silmas ilmselt presidenti).

d) võtta vähemaks tarbetut võõrsõnadega edvistamist: «Apartheid» – «Autoerootiline asfüksia» – «Nii saab laulupidu nimetada ka PSYOPSiks». Vahepeal võiks vaadata, kas jäi midagi ka alles, mida avaldada kõlbaks. Ja kui ei jäänud, siis

e) jättagi avaldamata.

Nii käiks asi toimetuses, kus on palgal vastavad spetsialistid. Kahjuks on toimetaja Eesti Vabariigis väljasurev liik. Nagu mõisakubjas või veovoorimees. Toimetajatöö teeb ära küljendaja, kes saabunud teksti lihtsalt leheküljele laiali laotab. Umbes nii, nagu Priit Pärna tuntud karikatuuri «Sitta kah!» kangelane laotas sõnnikut.

15. juuli

Vaatasin, et olen eile siia kirjutanud hulga mõttetuid lauseid. Seda on minuga ka varem juhtunud. Aga üks asi on, kui mingi vanamees kirjutab lollusi oma päevikusse, st iseendale. Ja on hoopis teine asi, kui mingi noormees kirjutab lollusi ajalehte, st kõigile teistele.

20. juuli

Sirp on juba mitu päeva kõigil hambus. Mu vana sõber Mart Helme on kiskunud vaidlusse mu noore sõbra Indrek Saare. Kõik see toimub sadade anonüümsete ja vähem anonüümsete kommentaaride saatel. Mis on ka loomulik, sest SDE ja EKRE seisukohtade vahele jääb Eesti kõige avaram vaidlemisruum.

Ainult et kas nii erinevate seisukohtade puhul on üldse mõtet vaielda? Ma ei kujuta näiteks ette, et ma vaidleksin selle Vene propagandistiga, kes täna ütles, et NATO tehtud metsavendade-film oli vale: «Sest Baltikumi metsavennad ei võidelnud ju mitte ainult nõukogude võimu esindajate vastu, vaid ka nende oma kaasmaalaste vastu, kes tahtsid elada NSV Liidus.»

Tahtsid elada Nõukogude Liidus? Minu kaasmaalased? Kes need veel olid? Ma ei tea ühtegi. Ja parem ma siis sihukese targaga ei vaidlegi.

21. juuli

Nägin meie maja ees murul imelikult kõveras koera. Jõudsin juba mõelda, et mis tal häda on, aga siis sain aru, et tal oligi häda ja seda ta parajasti tegigi. Vihastasin mis hirmus ja hakkasin juba mõttes vihakõnet sõnastama. Samal ajal tõmbas koeratädi kilekoti osavasti kätte, ja hetk hiljem olid tema lemmiku junnikesed murult sõna otseses mõttes nagu peoga pühitud.

Tuli meelde, et tänases Sirbis pole üldsuse enamasti negatiivsest vastukajast Pärnitsa artiklile sõnagi. Ometi ilmus see artikkel eelmisel reedel rubriigis «Vastukaja». Nii et koht vastukajaks oleks lehes nagu olemas. Pealegi aitaks ka vastaspoole arvamuse avaldamine hapukurgihooaega elavamaks muuta, mõjudes ühtlasi osa publiku pahameelt neutraliseeriva kilekotina. Aga ei, Sirp haiseb julgelt edasi.

22. juuli

Õhtul esietendus Karepal Kalame talus «Viimane suvi» – lugu kunstnik Richard Sagritsale viimaseks jäänud suvest (1968). Läbi aastate on see juba seitsmes Alice Sagritsa päevikutel põhinev lavastus. Päevikukirjutaja rollis säras jälle Liisa Aibel. Etendus kulmineerus Alice’i resümeega nõukogude tagalast tulnud kunstnikepõlvkonna hetkeseisust: «Meie aeg on läbi.» Õpetlik kõigile ring- ja seltskondadele, kellele on hakanud tunduma, et ollakse tegijad igavesti. Aga mitte ainult see polnud meeldiv. Ilmselt on mulle hingesugulased kõik, kes vähegi päevikut on viitsinud pidada. Anne Frankist Alice Sagritsani, Karl Ristikivist Uku-Ralf Tobini.

24. juuli

Juhtus kõige hullem, mis saab juhtuda – sattusin keset kuuma suvepäeva Tallinna vanalinna. Kõige tihedama turistide trügimise keskele. Aga et tänavu pole nii palavat ilma olnudki, siis vaatasin vähemalt ära, mis toimub. Kaks ukrainlast laulsid banduura saatel oma keeles oma rahva laule. Ilus! Üks välimuselt moldaavlanna või hispaanlanna mängis viiulil Verdit. Veel ilusam, lausa südantlõhestav! Seal polnud jälgegi sellest, mis Sirpi nii pahandas: et «kõikjal on vaid eesti sümboolika, keel ja ideoloogia». Kas tõesti ainult sellepärast, et kõik see toimus Pikal tänaval, otse Vene saatkonna valvsalt sõbraliku pilgu all? Seda ka hästi ei usu.

Veel kasutasin mulle avanenud võimalusi minna virtuaalsele maailmareisile. Selleks polnud palju tarvis. Tuli vaid õigel ajal libistada end nende turistide lähedusse, keda parajasti pildistati. Nii jõuan varsti kümnetel mälukaartidel küll Indiasse, küll Brasiiliasse, kuhu iganes. Jaapanisse! Kõikidesse pildialbumitesse ma muidugi ei pääse. Välismaalased teevad kodus kindlasti sama, mida ma isegi, et kadreerivad kõik omast arust ebaolulise välja. Sealhulgas Eesti eheda vanameheilu.

25. juuli

Poola teeb muret. Ühest küljest on nagu demokraatia, teisest küljest on see nagu ohus. President pani kahele kahtlasele seadusele veto, aga ühele ei pannud. Nüüd teatas Wałęsa, et tema pooldab seda osa rahvast, kes protesteerib. Mina olen Wałęsat pooldanud vähemalt 1980. aastast peale, millest järeldan, et õigus on protesteerijatel.

Käisin Poolas viimati aprillis. Õieti ei käinud, vaid kihutasin sealt ühe päevaga läbi. Ja ei näinud mitte midagi. Osalt ka sellepärast, et kilomeetritepikkused kõrged müratõkked maanteede ääres varjasid kogu maa. Täpselt nii, nagu ütles kunagi Baskin oma kahtluste-monoloogis: «Aga mis seal plangu taga on, seda ei tea…»

26. juuli

Eesti vehklejannad tulid maailmameistriks. Statistikuid lummab eriti, et 1,3-miljoniline Eesti võitis finaalis 1,3-miljardilist Hiinat. Tõepoolest, see on sama hea, kui 1,3 tuhande elanikuga Antsla võidaks omakorda Eestit.