Kristiina Baum: kolm näidet Eesti ühiskonna ebaküpsusest

Kristiina Baum Foto: Marko Saarm / Sakala

Suvi on puhkuste aeg. Veetnud pool aastat Stockholmis tööasjus, naasin kuuks ajaks Eestisse puhkust veetma. Põgus kodumaalt eemalolek avas tagasi tulles silmad mõne ühiskonna ebaküpsuse suhtes. Toon välja kolm tähtsamat, kirjutab arvamusportaali Rootsis elav kolumnist Kristiina Baum.

Esimene on võõrkeelte rääkimise oskus. Pean siinkohal ajas tagasi minema. See võis olla seitse aastat tagasi, kui alustasin tööd inglise keele õpetajana ühes Viljandi koolis. Peale paari aastat vahetasin töökohta, amet jäi aga samaks. Mäletan siiani seda ehmatust, mis mind keeleõpetajana tabas.

Olen ise Rootsis gümnaasiumi lõpetanud ja harjunud, et rootslased suhtlevad lisaks emakeelele vabalt ka inglise ja suhteliselt hästi veel ühes võõrkeeles. Eestis aga ei vallanud enamik õpetajatest peale eesti ja vanemad prouad vene keele ühtegi teist keelt. Rääkimata inglise keelest, sellest meie ajastu rahvusvaheliseks nimetatust.

Keeleõpe oli toona koolides, ja usun, et on siiani, väga õpiku- ja grammatikakeskne. Rääkimisele suurt rõhku ei pandud, süsteem ei soosinud, kommet ei olnud. Tublimad õpilased tegid kirjatööd viiele plussile, aga inglise keeles ei osanud ikka suhelda. Justkui see polekski väärtus. Isegi 9. klassi võõrkeele lõpueksamis ei hinnatud õpilase oskust selles keeles vestlemist. Nüüd on see trend õnneks tasapisi muutumas. On aeg hakata inglise keele suhtlemisoskust arendama ja väärtustama.

Miks mitte tõsta selle taustal ka taas au sisse vene keel. Eesti asukohta ja rahvastiku kooslust silmas pidades on see suur puudus, et enamik noori ei valda seda naaberriigi keelt.

---

Teise ebaküpsusena toon välja tolerantsuse puudumise. Sellega käib kaasas agressiivne ja eelarvamusi täis suhtumine teistesse rahvustesse ning arusaam, et kõik, mis erineb eestlusest, ohustab seda. Rahvusluse ja rassisimi vahel on õhkõrn piir, mis end vaid vahepeal nagu vikerkaar ilmutab. Sõbralikkus, lahkus ja avatus on vaid väheste väljavalitute privileeg.

Nii see eemalt vaadates teiste väärtuste keskel elades paistab. Tõsi, kohapeal Eestis on asjalood teisiti. Siin sind võõrad inimesed näiteks maanteel rehvi lõhkedes, võõras linnas ära eksides või raha puudumise korral bussipileti sabas naljalt hätta ei jäta. Küll jalutab enamik rootslastest sellistel puhkudel abivajajast külmalt mööda, mõtlemata, et eraisiku abistamine võiks teisele eraisikule korda minna. Selleks on riik, mõtleb tema.

Eesti on väärtuste poolest pigem konservatiivne ühiskond. Riigi asukohast tingituna jäävad siinsed elanikud ülemaailmsetest sündmustest otseselt puutumata ja saavad neist osa vaid virtuaalpildi kaudu. Suured pagulasvood, poliitiline võimuvõitlus ja sõjakolded jäävad (veel?) Eestist eemale, nagu ka olulised kultuuri- või ilma tegevad sündmused. See võimaldab inimestel säilitada sama mõtteviisi ja eluhoiakut aastakümnest aastakümnesse, ilma et nad seda muutma peaks.

Rootsi on vastupidi Eestile paljude maailmas asetleidvate suursündmuste keskmes või juhtiv osapool ning peab ajaga kaasas käima. Sealne ühiskond on pidanud viimaste aastakümnetega muutuma tolerantsemaks ja avatumaks, et säilitada oma seisus ja tõsiseltvõetavus.

Nad on valinud suhtumise, et endast teistsuguste inimeste suhtes leplik olemine ei eelda rootslusest loobumist. «Mis on rootslus?» küsivad nad. See pole muud, kui paljude teiste kultuuride ühine pärand, tõdevad nad. Kui nüüd see arusaam kõrvutada eestlaste kainuse ning mõistuspärasusega, sooviga hoida oma rahvust ja riiki ning olla iseseisev, mõjub see naiivsele ja inimese headusesse uskuvale rootslasele külma dušina. Arusaamatuna. Rassistlikuna.

---

Ja kolmas asi, mis vajab olulist taganttõuget, on inimeste, eriti noorte enesekindlus. Oskus olla enda üle uhke, jääda enesekindlaks ning osata end müüa. Ma ei tea miks, aga eesti noored on näiteks rootsi omadega võrreldes üdini häbelikud, tagasihoidlikud, ennast mitte väärtustavad. Paljudel puuduvad sotsiaalsed oskused ja see torkab rahvusvahelistes olukordades silma.

Meie noortel on teadmised, nad on tublid ja mitmes asjas maailmas tipptasemel. Aga. Piltlikult öeldes – sellest, kui eestlane ruumi siseneb, ei saada aru. Temaga ei käi kaasas bravuuri, sõud, reklaami. Seda, mis jätab esmase mulje, jääb silma ja meelde. Ta ei alluta endale ruumi ning selles viibivaid inimesi.

Ta libiseb vaikselt sisse, sulandub massi ja kui võimalus antakse, näitab, mida oskab. Saab selle eest kiita ning kaob seejärel vaikselt tahatuppa tagasi. Ja kui saavutab edu, kui investor või žürii tunnevad ta vastu huvi, ettevõtmist saadab edu ja tähelepanu, siis lõpebki asi sellega, et eestlane oskab ennast tee peal kuskile ära kaotada. Teda ei mäletata. Oskused, ideed ning au ja kuulsuse on ta majanduslikus mõttes sandikopika eest maha müünud.

---

Alustasin juttu sellest, et Eestist mõnda aega eemal viibides riivavad tagasi tulles teatud asjad puhanud silma. Eelmainitud kolmele väärivad esile tõstmist veel kolm, millest Eesti kultuur läbi imbunud on ja millega rahvas nii harjunud on, et see enam ei häiri: alkoholi- ja liikluskultuur ning laste kohtlemine.

Kuu aega Eestis autoga ringisõitmist paneb mind rõõmuga kotte pakkima ja oma lapsi siit taas minema viima. Euroopa ühe turvaliseima liikluskultuuriga Stockholmi, kus jalakäija, jalgrattur ja teine autojuht on au sees. Kümne miljoni elanikuga Rootsis hukkub liikluses poole aastaga umbes sama palju inimesi kui tunduvalt väiksema rahvaarvuga Eestis aasta jooksul.

Alkohol on samuti Eesti kultuuri lahutamatu osa. Uued põlvkonnad, kes seda tarbima õpetatakse, kasvavad järjest peale. Ja nii kindlustatakse järgnevateks aastakümneteks pargipinkide soojendajad ja bussijaama põliselanikud.

Ja viimaseks, mis ema südant rõõmustab. Kümmekond aastat tagasi, kui lapsed tillud, vältisin teadlikult väikelastega seltskondi ja mänguparke, sest ei tahtnud laste peale karjuvate ja neid nahutavate emadega kokku sattuda. Rootsis ei tohi lapsi lüüa ega nende peale häält tõsta. Seal räägitakse lastega, selgitatakse ja koheldakse neid väärikamalt. Mul on vedanud, et saan oma lapsed sellises ühiskonnas üles kasvatada.

---

Kristiina Baum töötab Rootsis täiskasvanute keeleõpetajana. Eestis on ta keeletunde andnud põhikooli õpilastele. Rootsiga on ta tihedalt seotud 1991. aastast alates. Samuti on ta üle kümne aasta töötanud ajakirjanduses, eeskätt raadiokanalites, nagu näiteks Kuku, Vikerraadio, Tartu Pereraadio, aga ka Lidingö raadio Rootsis. Veel on ta kaks aastat tegutsenud reporterina maakonnaajalehes Sakala. Hariduselt on ta bioloog.