Garri Raagmaa: Aab võiks anda maavanematele viimase ülesande (1)

Garri Raagmaa
, majandusgeograaf, TÜ regionaal­planeerimise dotsent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Garri Raagmaa
Garri Raagmaa Foto: Elmo Riig

Ametist lahkuvate maavanemate viimane tööülesanne võiks olla uute maakonnapiiride kokku leppimine, kirjutab geograaf Garri Raagmaa.
 

Põlva maavanem Igor Taro kirjutas («Tuleviku Eesti vajab uusi maakondi», PM 17.07) vajadusest ka maakondlik jaotus üle vaadata. Valitsuse otsus maavalitsused algul plaanitust pool aastat varem kinni panna oludes, kus omavalitsuste reformi sabad veel sõlmes ja rollid lõpuni jagamata, on segane lugu. Jaak Aabi («Eestis ei ole keegi üleliigne», PM 20.07) viidatud riigireformi suuresõnalise kava peaeesmärki, «regionaalselt tasakaalustatud arengut ja ääremaastumise vähenemist» esialgu ei paista. Pigem ähvardab asjade käiku jälgides uus tsentraliseerimine. Paremad inimesed lahkuvad.

Peale riiklike funktsioonide on terve rida maakondlikke tegevusi, nt olümpiaadid, aasta isa ja ema või ilusaima kodu valimine, kergejõustikurekordid (kas Lihula elanike rekordid kantakse nüüd Pärnumaa rekorditeraamatusse?) jms. Maakonnapõhised on paljud MTÜd. Et mis piirides seda kõike korraldada? Ja milline institutsioon seda teeb, kui KOV liidud ei toimi ja KOVd omavahel kokku ei lepi? Valdade liitmise eestvedajad teise maakonda kolimise kohta enamasti inimeste nõusolekut ei küsinud. Seto küsitlus oli siin erand. Ja veel. Kas Saaremaa, Muhu ja Ruhnu valdade tarvis on vaja maakonda pidada? Või Hiiumaal? Küsimusi jagub. Ja segadust.

Äkki kasutaks aga halduskriisi selleks, et jätta ajalukku nõukogude võimu pärand ja piirimuutused ära teha? Et Aabi sõnul on valitsus avatud konstruktiivsetele ettepanekutele, siis tasub proovida. Plaan omavalitsuste tulubaasi kasvatada ja asutusi Tallinnast välja kolida annab igatahes lootust.

Ajaloolised ja uusmaakonnad

Enamik Eesti maakondi on ajalooliste keskuslinnade nagu Kuressaare ja Viljandi toimeregioonid. Saaremaa ja Sakala muinasmaakonnad, Vene tsaaririigi Arensburgi ja Fellini kreisid ja nõuka-lõpuaja Kingissepa ja Viljandi rajoonid olid samade keskuste ja enam-vähem sama territooriumiga. Stalinistlike haldussegaduste järel loodud Jõgeva, Põlva ja Rapla rajoonid ei ole aga siiani saanud toimeregioonideks ja linnad haldusterritooriumi keskusteks. Märjamaa, Räpina ja kunagine Liivimaa kuningriigi pealinn Põltsamaa on ikka oma asja ajanud ja pole tahtnud «raudteekülade» võimu tunnistada. Viimastest endistki käiakse üha enam Tartusse-Tallinna tööle ja kooli.

Küll tuleks aga uute liitmiste-lahutamistega olla ettevaatlik. Kahe põlvkonnaga on uusmaakondade elanikel tekkinud arvestatav identiteet. Mingi ajaloolise seisu kaardi 1:1 taastamine ei toimi, sest ruum kui elus organism on pidevas muutumises. Maapiirkondade elanikkond on viimasel paarikümnel aastal küll kolmandiku võrra kahanenud ja enam kui sada tuhat aktiivsemat kodanikku kulgeb hargmaisena pidevalt ratastel. Samas on eestlane valdurmikitalikult oma esivanemate kohtades kinni, külastades vähemalt suviti. Kui võimalus tekib, näiteks pakutakse sobivat tööd või asutakse pensionipõlve pidama, siis tullakse sageli tagasi.

Uus olukord

Maavalitsused vaatavad omavalitsuste järele. Riik ei saa lasta kohalikel võimudel end ju ise kontrollida. Kõiki ametnikke ei tohiks aga koondada Tallinna. Mis saab sel juhul valitsuse töökohtade hajutamise plaanist, kui ühtpidi viiakse 1000 ametikohta tapiga Tallinnast välja ja teistpidi korjatakse need Toompea nõlva alla kokku?

Riigiametnike kohalolu on aga veelgi olulisem poliitika tegemisel. Kui ikka tahta, et ühiselu reeglid vähegi arvestaksid tegelikkusega, siis on vaja tunda kohalikke olusid ja huvigruppe: probleemid tuleb sõnastada, viia seadusandjatele, uut korda tuleb inimetele selgitada ning anda tagasisidet. Praegu on seda üha vähem.

On vertikaalsed ametkondlikud silotornid, kus riigi üks käsi ei tea, mida teine teeb. Või siis on riigi keskkonna- ja muinsuskaitsjad mitmes kohas sarved kokku löönud, väänavad paragrahve ja kipuvad omavahel kiseldes kohalike elanike elu võimatuks muutma. Keegi peab neid erimeelsusi eri tasandi tervikuid arvestades klapitama. On hea mõte laiali pillutatud kohahalduse kontorid riigimajadesse koondada. Aga kas ja kelle eestvedamisel ametnikud seal omavahel suhtlevad? Või on peakontor selle ülepea ära keelanud. Ehk oleks juba ülim optimism riigimajade loomine ametkondade väljakolimisega ühildada?

Üks valdkond, kus kohalikud huvid üksjagu riigi omadest erinevad, on ruumiline areng ja planeerimine. Nii mõnigi kohalik loodusobjekt või kultuurkild võib olla üleriigilise, Euroopa või lausa globaalse väärtusega. Eesti territoorium on elanike vähesusest hoolimata ikkagi sedavõrd suur, et ühtlasema ja kestlikuma arengu huvides peaks võimekaid keskusi olema enam kui üks, kaks või neli.

Kuidas kasvatada kohtadel arendusvõimekust?

Haldusreform loksutab siin-seal lahti seisva vee ja loob paremad eeldused, et seadusega ette nähtud teenuseid efektiivsemalt pakkuda. 5000 elanikku on aga liiga vähe, et pidada gümnaasiumi või ujulat, rääkimata kutse- või kõrgkoolist, või korraldamaks transporti ja ettevõtlust. Alla 10 000 maksumaksjaga üksus ei evi üldjuhul piisavat võimekust, et arendada ettevõtlust ja luua uusi töökohti. Sestap veetigi Taanis ja Soomes haldusreformi alampiir 20 000 elaniku juurde. Keegi peab kokku võtma piirkonna ettevõtjad ja muud osalised, (kaas)rahastama ettevõtluskeskusi, kavandama, planeerima, rajama taristut, transporti ja haridust üldjuhul suuremal territooriumil kui praegused KOVid.

Teine suur lahendamata probleem on rõngasvallad: kaks Rakveret, Viljandit ja Võrut. Linnadest tahetakse saada küll teenuseid, kuid ühiselt panustada nii väga ei soovita. Oht on dubleerimiseks, nagu see oli 1980ndatel, mil majandid ehitasid endale ujulaid ja uhkeid kultuurikeskusi, aga ülalnimetet linnades polnud isegi korralikku spordihalli. Üks lahendus on anda keskuslinnadele täiendav eelarve (mis ongi kavas), nn linnaõigused, et tagada laiema ulatusega teenused, mida ei ole mõtet igas KOVis pakkuda. Aga linnadel ettevõtete laienemiseks maad ikka pole.

Uued maakonnad? Aga millised?

Teine lahendus on moodustada uusmaakondlik tasand: kas riikliku planeerimisregiooni või eripädevusega kohalike omavalitsuste liiduna, on suuresti maitseasi. Aga vaja on tugevat, kindla eelarve ja võimekusega institutsiooni, kes suudab palgata häid inimesi ja rääkida läbi investoritega. Maakonna piiritlemisel võiks olla määrav keskuslinna tugevus, selle reaalse tagamaa suurus ja funktsionaalsus: kuhu inimesed-ettevõtted niikuinii tööle-kooli ja teenust saamas käivad (vt keskuste tagamaa kaarti).

Piiride sättimisel on oluline ka tunnetuslik kuuluvus ja ajalugu. Vana-Võromaa ei ole kuhugi kadunud ja aitaks kindlasti piirkonda ühisele meelele saada ja paremini müüa. Kas kunagine Lääne-Saare piiskopkond võiks olla ehk mudeliks Lääne-Eestile?

Valga kreisil on küll soliidne ajalugu, kuid koos lätlastega ühist maakonda niipea vist ikka ei tule ja 1921. aastal naabritelt laenatud tükid pole paraku ka sada aastat hiljem Valgaga eriti kokku kasvanud: Tõrva mulke kisub Viljandi ja Otepääd pigem Tartu poole. Ka Jõgeva ja Mustvee rahvas on ikka Tartu vahet käinud. Põltsamaal on samas ühine ajalugu Viljandiga, aga Tartu ja Paidega on ühendusi ja käimist enam. Järvamaa kisubki naa pisikeseks. Maakondade vallasiseseid piire võiks omakorda valdade sees sättida veel nii mõneski kohas (nagu seda Pukas tehti).

Arvesse tuleks võtta ka tulevikutegureid. Harjul ja Tartul on oht kasvada liiga suureks. Äkki on Tallinnas ummikutes istumise asemel nutikam käia Harjumaa asju ajamas hoopis Raplas? Ka kontorid on seal odavamad. Autosid tuleb veel esialgu juurde, aga Rail Balticu trassi peal võib varsti Ülemistelt Raplasse saada paarikümne minutiga. Kui riigi geoloogiakeskus saab Rakverre, siis kas ja kus võiks olla kogu Virumaa pealinn? Narva pole kunagi tunnistanud Kohtla-Järvet või end iseseisvaks võidelnud ja Kirde-Eesti pealinnaks hakanud Jõhvit. Läänepoolne rahvas Sondast ja Aserist kiikab pigem kreisilinn Rakvere poole.

Põhisisend uue struktuuri moodustamisel peaks tulema uutelt KOVidelt – nad peavad keskust aktsepteerima või siis rollid keskuste vahel ära jagama. Aga erinevalt omavalitsuste liitmisest, kus isikute huvid ja sõbrasuhted mängisid palju rolli, tuleks maakondade ümberkujundamisel lähtuda enam funktsionaalsusest ja hallatava ala tulevikuvajadusi arvestavast suurusest. Näiteks 50 tuhat elanikku on veidi väiksem kui Taani või Leedu keskmine omavalitsus.

Aab võiks niisiis Tarole ja teistele maavanematele viimase ülesande anda – panna uued maakonnad kokku. Et vabariigi sajandaks aastapäevaks saaks piirid korda. Ja ehk veel ennegi, kui suur vend Soome oma maakonnareformiga ühele poole saab.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles