Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andrus Karnau: tasuta reklaam õllejoomisele

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andrus Karnau | FOTO: Pm

Haapsalu triatloni lõpetajad said kingituseks õllepurgi. Sama juhtus Kuku raadio kaine grupijuhi kampaanias. Need on kaks juhuslikku näidet.

Juriidiliselt on kõik korrektne. Saku jagas triatlonistidele ja Tartu jaaniöö kaineks autojuhiks registreerunuile alkoholivaba õlut. Kui korraks mõelda, siis saate aru, et korras ei ole mitte midagi. Kui Eestis juuakse liiga palju, siis ei tohiks nii kergesti lasta end reklaami- ja turundusohvriks värvata.

Jah, õlu taastab kiiresti kaotatud jõu. Jah, humala mõrumagus maitse on mõnus mekkida. Lihtsaim seletus on aga raha. Spordivõistluse korraldajal või ka meediamajal on vaja reklaamiraha. Alkoholitootjad on valmis seda pakkuma. Eriti olukorras, kus valitsus pitsitab maksudega, tervisekaitsjad manitsevad ja üleüldine hoiak on ühiskonna maksujõulisemas kihis alkoholi suuremahulist välja valamist tagaplaanile suruv.

Kuidagi tuleb ju enda sihtgrupp leida. Saku suurhall asub miskipärast Haaberstis ja jalgpalli rahvusstaadioni nimi pole Lilleküla, vaid hoopis A. Le Coq, mis on Tartu õlletehase kaubamärk. Need on näited üliedukast turundustegevusest, kus ühe firma logo on saanud juba maamärgiks.

Tagatipuks võtab iga vähegi tõsisem opositsioonipoliitik juba mitmendat kuud järjest kinnitada, et alkoholiaktsiise on valitsus valesti kujundanud, et alkoholi maksustamisel on eksitud. Poliitikud jätavad ütlemata, et mitte riigikassa ei kaota raha, vaid alkoholitootjad ja -müüjad. Riik saab soovitud tulu kätte niikuinii, aga tehastel on keerulisem.

Surve selle nimel, et avada pudel, on üsna tugev. Ometi on võimalik ka teisiti. Viimasel noorte laulupeol ei müüdud isegi limonaadi, alkoholist rääkimata. Polnud tähelegi panna, et kellegi peotuju sellest halvem oleks olnud. Vastupidi, kuigi veel hiljuti tundus, et alkoholifirmade reklaamita pole võimalik rahvaüritust läbi viiagi, siis nüüd on selge, et on küll.

Kirjutan neid ridu ja mõtlen, et kas olen variser. Ajakirjanikuaja esimsed aastad olid üsna veinised, sest selline oli toimetuste töökultuur. Nüüd aga on kirjarahvas enamasti purukarske. Kombed on muutunud enamikus asutustes keelamiseta.

Viimane konjunktuuriinstituudi alkoholiuuring ütleb, et keskmine Eesti elanik jõi mullu vähem kui aasta varem. Võrreldes majandusbuumi aastaga 2007 on keskmine tarbimine vähenenud umbes kolmandiku võrra, aga tervisekaitsjate meelest on seda ikkagi veel liiga palju. Konjunktuuriinstituudi uuring ütleb, et veel vähem on jooma hakanud just need, kes niigi mõõdukalt tarbisid.

Seega kusagil on need, kes väga palju tarbivad. Need inimesed vist ei käi triatlonil ega osale ühiskondlikes kampaaniates. Aga alkoholimüüjad ei tohi püüdmata ühtegi kundet, isegi siis, kui ta on tulnud alkoholitarbimist piiravale kampaaniaüritusele või laste spordivõistlusele.

Kui mõni aeg tagasi paljud ei teadnudki, et Lätis müüakse alkoholi, siis nüüd teavad seda kõik. Üht Eesti firmat võib vaid õnnitleda, et nende Läti piiril asuvad viinapoed on sedavõrd suure tasuta reklaamikampaania saanud.

Viimane laevandusuudis ütleb, et Tallink korraldab kruiisi Helsingist Riiga, et reisijad saaksid laevatrümmis auto pudeleid täis laadida. Alkohol pole ainus piirikaubanduse artikkel. Lätist saab ka odavamat riidekraami ja ehitusmaterjale. Nende ostmisel jääb Eesti riigikassal ka tulu saamata. Kui Eestis on alkoholiaktsiisiga midagi valesti, siis see, et see maksuliik annab ebaproportsionaalselt suure osa riigikassa tuludest.

Mitte see, et kesvamärjaaktsiis tõuseb praeguse koalitsiooni juhtimisel kiiremini kui õlletehaseid soosinud Reformierakonna valitsuse ajal.

Tagasi üles