Aare Tark: pereettevõtete väärtusmaailm sobib Eestile eeskujuks

Aare Tark Foto: arhiiv

Lühiajalise tootlikkuse kasvatamise asemel tuleks majanduskeskkonda kujundades lähtuda pikaajalisest Eesti pere jõukusest, leiab vandeadvokaat Aare Tark.

Pereettevõtetest rääkides kipume mõtlema millelegi väikesele ja kodusele, kuid tegelikult on perefirma üks kestvamaid ärimudeleid üldse – iga kolmas miljardikäibega ettevõte maailmas on perefirma. Ning Eesti riigil on perefirmade majandamisest palju õppida.

Maailma suurimate ettevõtete seast leiab hulga pereettevõtteid: Wal-Mart Stores ja Ford Motor Co. USAst, Samsung Lõuna-Koreast, Carreofur Prantsusmaalt. Eestile lähim suur pereettevõte Ikea annab tööd 76 000 inimesele. Soomest tunneme hästi veel Fiskarsit ja Fazerit, Rootsist mõistagi Wallenbergide dünastiale kuuluvaid perefirmasid, nagu SEB, ABB, Electrolux ja Ericsson.

Euroopas toodavad pereettevõtted umbes 60 protsenti kogu erasektori käibest, ehk siis pisut üle triljoni euro. Samal ajal on Euroopas ca 14 miljonit pereettevõtet ja 60 miljonit töökohta, mis moodustab ligi 50 protsenti erasektori töökohtadest.

Isegi Eesti majandusajaloo tähtsamate tegijate seas on hulk pereettevõtteid, alates šokolaadivabrikust Kawe (praegune Kalev), mille omanikeks on erinevatel aegadel olnud kuus pereettevõtjat. Tänapäeval on pereettevõtted näiteks Lenne, Alexela Grupp, Sangar, Mootor Grupp, BLRT Grupp, M.W.Wool ja paljud teised.

Pereettevõtted eristuvad ülejäänuist nii strateegiliste kui juhtimisalaste valikute poolest, sest nad eesmärgistavad oma tegevust väga pikas perspektiivis: olulisim on pärandada oma järeltulijaile toimiv ja edukas ettevõte. Igapäevatöös õigusnõustajana olen kogenud, et pereettevõte ei taotle üksnes kapitali või tootlikkuse kasvatamist, vaid tasakaalustab neid muude pikaajaliste sihtidega, mis kõik teenivad üht eesmärki – ettevõtte pikaajalist stabiilsust.

Nii kinnitabki ajakirjas Harvard Business Review avaldatud uurimus, et kui majandustõusu ajal on pereettevõtete kasv pisut aeglasem, siis langusfaasis on kõige edukamad just pereettevõtjad. Seda selgitab tagasihoidlikum kulutamine (ei kulutata rohkem kui teenitakse), keskmisest madalam võlakoormus ning kestlikum tööjõupoliitika, mis suunatud töötajate hoidmisele.

Eesti riigil on taas maailmavaateliste otsingute teele sattununa põhjust vaadata pereettevõtete poole. Meil tõepoolest on, mida õppida 1649. aastast tegutsevalt Fiskarsilt, 1903. aastast tegutsevalt Fordi autotehaselt või 74-aastaselt Ikealt. Just ideelisse ummikusse sattununa peaksime eeskujuks võtma pereettevõtete väärtusbaasi.

Meid ootab eelarvestrateegia järgi ees vähemalt kolm negatiivse riigieelarvega aastat. Samal ajal on valitsus teinud mitu ettepanekut senise selge ja läbipaistva maksukorralduse ulatuslikuks muutmiseks. Isegi nii ulatuslikuks, et eelarvenõukogu esimees Raul Eamets pidi tunnistama, et suur maksumuudatuste arv ning nende rakendamise keerukus teevad maksutulude prognoosimise raskeks. Mis omakorda võib tähendada, et eelarvepuudujääki arvutades tuginetakse puudulikele andmetele või aluseta prognoosidele.

Ka Eesti Panga president Ardo Hansson on korduvalt hoiatanud prognoosidega liig optimistlikuks minemast, leides, et arvesse pole võetud tööjõu nappust ja laenukoormuse kasvu, mis kumbki pärsib majanduskasvu.

Valitseb tõsine oht, et põlvkondade-perspektiivi asemel nelja-aastasele perspektiivile keskendudes teeb valitsus suurte maksumuudatuste ja riskantse eelarvepoliitikaga karuteene tulevasele põlvkonnale.

Eesti suurimad ettevõtlusühendused Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda pidid pöördumises riigikogu esimehe poole eraldi rõhutama vaid tänasele suunatud, vastutustundetut õigusloomet majanduskeskkonna kujundamisel, mis üheskoos aga vähendavad ettevõtjate usaldust ja investeerimisvalmidust.

Eesti majandusmudel on meid siiani hästi teeninud ning seetõttu tuleks muudatusi teha läbimõeldult ja kaasavalt. Me seisame vastamisi suurte väljakutsetega, alates tööealise elanikkonna vähenemisest ja madalast tööviljakusest kuni kõrgete tööjõumaksude ja palgaootusteni välja.

Kohanemine on vajalik, kuid järjest uute maksude kehtestamine ja majanduskeskkonna kergekäeline ümberehitus ilma sisuliselt mõjusid analüüsimata jätavad kokkuvõttes meie lastele ja lastelastele kasvamiseks majanduslikult nõrgema Eesti, kui on praegu meil.

Just pereettevõtluse eeskujul peaks Eesti eesmärk olema põlvkonnaülene ja kestlik elukvaliteedi kasv. Lühiajalise «tootlikkuse» kasvatamise asemel tuleks majanduskeskkonda kujundades lähtuda pikaajalisest Eesti «pere» jõukusest. Selline eesmärk, kui see on avalikkuses läbi arutatud ja kehtib enam-vähem ühiskondliku kokkuleppena, sunniks meid vähem kiirustama ning lubaks teha tasakaalukamaid otsuseid.