Avo-Rein Tereping

FOTO: SCANPIX

Psühholoog Avo-Rein Tereping kirjutab, et Veerpalu juhtumi käigus polariseerunud avalik arvamus on täiesti loomulik. Igaühel on oma subjektiivne tõde ja ­õigus seda välja öelda.
 

Ühes Stanfordi ülikooli eksperimendis näidati üliõpilastele videosalvestist kahe kolledži vahel peetud korvpallikohtumisest. Meeskonnad mängisid ühtviisi jõhkralt, reegleid rikuti lausa mõnuga. Kohtunik karistas mõlemat agressiivset seltskonda enam-vähem võrdselt.

Võite arvata, kuidas hindasid oma meeskonna mängu ja kohtunike tegevust mõlema kolledži üliõpilased. Nad küll tunnistasid, et nende meeskond tegi vigu, kuid seda, et kohtunik tuleks seebiks keeta, sest ta vilistas nende meeskonna suhtes ebaõiglaselt, arvasid mõlemad.

Eks see ole ka loomulik – oma mehi tulebki toetada. Seda enam, et tavaliselt ei ole spordikohtunike, nagu kohtunike tegevus mujalgi, pea kunagi pälvinud ühesuguseid hinnanguid. Alati tunneb üks pooltest, et talle on liiga tehtud, vahel arvavad seda mõlemad. Sest inimesed on erinevad ja hindavad samasuguseid sündmusi erinevalt.

Sotsiaalpsühholoogias on enese­esituse hälbeks nimetatud nähtus tuntud ja uuritud – inimestel on kalduvus hinnata oma käitumist teistega võrreldes heatahtlikumalt. Kuid mitte ainult enda käitumist.

Ka lähedaste või oluliste inimeste käitumist hinnatakse positiivsemalt ja nende ebaõnne põhjused omistatakse halbadele oludele, ebaõiglastele hindajatele jne. Psühhodraama meetodi rajaja Jacob Moreno on tunnistanud, et igaühel on oma subjektiivne tõde ja tuleb aktsepteerida õigust seda ka välja öelda.

Loomulikult ei tähenda see, et tõde ongi ainult subjektiivne. Kuid lõpliku tõe väljaselgitamine on tavaliselt pikk protsess. Suure määramatusega asjadele hinnangu andmisel on tavakodanikul täielik õigus jääda ootama täiendavat infot või võtta seisukoht – kas poolt või vastu, kas asuda kaitsele või süüdistama. Ja paraku jätkub suures osas meid puudutavates sündmustes määramatust küllaga. Kuid see on vaid otsustusprotsessi psühholoogiline pool.

Andrus Veerpalu on paljudele meist osake meist endist, tükike meie eneseteadvusest. Ta on suuremale osale eestlastest andnud midagi sellist, millest on raske loobuda. Seetõttu ei ole imekspandavad kümned tuhanded reservatsioonideta toetusavaldused ja piketid, mida üks küüniline kommentaator nimetas «hüsteeriliseks koondumiseks», mis näitavat vaid «eestlaste idiootsust ja ajukääbiklust».

Miks me seda teeme? Aga sellepärast, et nõnda teevad kõik teisedki, inimesed käituvadki just sel viisil, see on meie tavapärane reaktsioon. Ja hoopiski mitte sellepärast, et eestlased soovivad elada magusas vales, nagu väidavad tublid Kuku raadio «Keskpäevatunni» teravakeelelised tegijad.

Parafraseerides selles saates Ainar Ruussaare öeldut, paneb mind imestama, et mõnes ajakirjanikus tekitab hämmastust asjaolu, et on olemas advokaatide institutsioon ja et advokaadiks tohib olla ka tavainimene tänavalt. Need kümned tuhanded Veerpalu toetajad on ta ühiskondlikud advokaadid ja neil on selleks täielik ­õigus.

Arvamuste paljususes, info puudulikkuses ja süüdlase otsimise tuhinas, mida praegu pakuvad meediaväljaanded, on toetajate reaktsioon, kuid ka arvajate ning kommenteerijate polariseerumine täiesti loomulik. Ei erine eestlased karvavõrdki teistest rahvastest!

Pole midagi hullemat kui ükskõiksus nende suhtes, kes on palju andnud, olnud kunagi imetlusobjektideks, kuid ühtäkki leiavad end kõigi poolt hüljatuna. Käimasolevas jageluses on mul hea meel, et rahvas ei jälgi oma lemmiku käekäiku kõrvaltvaataja tuimusega.

Praegu on kogu protsess veel käimas, loo lõpptulemus teadmata kauguses, nagu kinnitas Rahvusvahelise Suusaliidu peasekretär. Ehk oleks mõistlik võtta veidi hoogu maha süüdlaste otsimises ja suhtuda asjasse rahulikumalt – maailmas, ka Eestis, on see kõik varemgi olnud. Ja kunagi ei ole kärmed süüdistajad hiljem, tõe selgudes vaevunud vaban­dust paluma.

Juhtunust õppida tasub küll. Kindlasti on õigus kahelda neil, kes kahtlevad, kuid samasugune õigus on usaldada neil, kes usaldavad. Päris kindlasti on üllameelsemad viimased – need, kes usaldavad seni, kuni lõplik tulemus on saabunud. Omasid tulebki toetada seni, kuni see on võimalik.

Ma ei tahaks elada ühiskonnas, kus pelgalt laborianalüüsidele, mille pädevuses ka mõned spetsialistid kahtlevad (minus kui inseneris tekitab 30-protsendine mõõteviga kahtluse selle meetodi või labori tegevuse tõepärasuses üldse), järgneb süüdimõistev otsus. Igale kohtualusele on antud õigus enne lõplikku kohtuotsust omada kaitsjat, kes teda toetab. Miks siis mõned arvamusliidrid on võtnud endale õiguse hurjutada avalikult neid inimesi, kes toetavad Veerpalu?

Kõik, kelle pea kohal ripub võimaliku süüdimõistmise Damoklese mõõk, väärivad toetust, see on ammustest aegadest tsiviliseeritud ühiskonnas kombeks.