Evelyn Kaldoja: süütuse aeg sai otsa

Evelyn Kaldoja. Foto: Postimees

Eile Leedu kaitseministeeriumi pressiesindajale Laimonas Brazaitisele itaalia fotoreporteri Tomaso Clavarino «Balti lapssõdurite» reportaaži kohta küsimusi saates meenus mulle väga selgelt viimane kord, kui leedulast nägin. See oli 2011. aastal umbestäpselt samal hooajal: juuli lõpus või augusti alguses. Olin Vilniusse kirjutanud seoses sooviga intervjueerida nende toonast kaitseministrit Rasa Juknevičienet.

Leedulase vastus algas minu jaoks kurvastava sõnumiga: minister on puhkusel. Jätkus aga rõõmsamas toonis: kui mulle sobib sõita intervjuu tegemiseks Panevėžysesse, kus asub Juknevičiene suvekodu, on minister valmis puhkuselt välja tulema ja ministeerium valmis andma auto sohvriga, kes mu kohale viib.

Nii kihutasimegi ühel tänavusest märksa soojemal suvehommikul mina, Brazaitis, ministeeriumi autojuht ja auto Panevėžyse poole. Tervitusel kurgipeenarde vahel askeldamisest karedate käte pärast vabandav minister ootas meid nende kohalikus kaitseliidu majas ja märkis intervjuus, et kuigi mõnel pool läänes arvatakse ajaloo lõpp ja suur rahuaeg juba käes olevat, ei usu tema seda. Tuli päris elav tekst ja mina leidsin kinnitust arvamusele, et leedulased on mõnikord tiba äkilise, kuid siiski väga lahke loomuga rahvas.

Praeguseks on ajalugu näidanud Juknevičiene sõnade paikapidavust. Asjad, mille pärast ta toona tulutult võitles – Leedus ajateenistuse taastamine ja kaitsekulutuse NATO nõutud SKT kahe protsendi tasemele tõstmine – on nüüd isegi tema sotsist järglase jaoks loomulikud.

Nende arengusuundadega samas rütmis on maailm muutunud sakiliste hammastega kohaks ka Baltimaade riigiasutuste enamasti päris avatud suhtlusega harjunud pressitöötajate jaoks.

Esiteks, juba päringute rohkuselt – me elame nüüd uudiskünnist ületavas vööndis, kuhu pool ilma tahab tulla vaatama, kui väga me ikka Venemaad kardame ja kui pingelised on suhted põlisrahvuste ja venekeelse vähemuse vahel.

Teiseks ähvardavad meid pidevad inforünnakud teadagi, kust: iial ei tea, millal ja kust vupsab ringlusse järjekordne libauudis NATO sõdurite vägistamisest või viisakusetusest haigla ooteruumis.

Ja kolmandaks, positiivse heidutusmõjuga, mida liitlassõdurite siiatoomine annab, käib paratamatult kaasas risk, et kusagil tekibki väiksem või suurem konflikt kohalike ja teistest kultuuridest appi toodud vormikandjate vahel.

Nagu me omast kogemusest teame, ei hüple Baltimaade suvalistel niitudel ja teepervedel ringi relvastatud lapssõdurid, kes kohemaid valmis idanaabrile tina andma. Clavarino tendentslik reportaaž poleks sündinud, kui kõigi kolme Balti riigi kaitseliidud poleks tahtnud parimat ja teda oma patriootlikesse lastelaagritesse lubanud. Süütuse aeg on läbi ja ajakirjanikuna olen selle üle väga kurb, sest rõõmsa abivalmiduse koha lihtsalt peab võtma märksa paranoilisem suhtumine.