Rauno Vinni, Praxise ekspert

FOTO: Praxis

Eesti kõrge koht ametkondade iludusvõistlusel ei garanteeri edu tulevaste probleemidega toime tulemisel. Kuid just homsega kohanemine on riigireformi võti, kirjutab Riigireformi Radari projektijuht Rauno Vinni.

Kirg, mida paljud eestimaalased jagavad, on enda võrdlemine teiste rahvastega. Teine Eestis levinud hobi on võimukandjate kirumine. Mõlema harrastuse populaarsus on mõistetav – ametnike tegevus või tegevusetus puudutab meid vahetult ning Eesti olme võrdlemine naabritega aitab meil oma riigi juhtimist paremini mõtestada.

Ühiskondlike nähtuste võrdlemisel tuleb vaadata, et ei kõrvutataks õunu ja apelsine. Kuigi puuviljad mõlemad, võivad eri nähtuste ühte patta panemisel järeldused tulla vildakad. Riigi juhtimise kvaliteet on üks selline ala, kus võrdlemine on keerukas, sest riikide valitsemise korraldus ja halduskultuur on kaunis iselaadsed.

Hiljuti avaldasid Ühendkuningriigi mõttekoja Institute of Government ja Oxfordi Ülikooli uurijad uue rahvusvahelise indeksi, mis mõõdab avaliku teenistuse tulemuslikkust[1] ehk seda, kui hästi riik oma põhiülesandeid täidab ja hea valitsemise põhimõtteid järgib. Valimisse võeti 31 eri arengutaseme ning suurusega maad, sh Eesti. Sestap on meil senisest märksa parem alus riikide ametkondade kõrvutamiseks. 

Hea uudis on see, et Eesti avalik teenistus on rahvusvahelises pingereas auväärsel seitsmendal kohal. Eespool on Kanada, Uus-Meremaa, Austraalia, Ühendkuningriik, Soome ja Rootsi. Pärast meid mahtusid esikümnesse veel Norra, Korea Vabariik ja Ameerika Ühendriigid. Edetabeli lõpus olid Slovakkia, Ungari, Kreeka, Itaalia, Portugal ja Türgi.

Indeks ise koosneb erinevatest näitajatest. Eesti on esimesel kohal maksude halduse ja digiteenuste osas. Väga heal tasemel on ka meie sotsiaalkindlustuse administreerimine (kolmas koht), õigusloome kvaliteet (kuues positsioon) ning rahandus ja finantsjuhtimine (seitsmes koht).

Eesti avalik teenistus on aga keskpärane, kui vaadata ametnike inimesekeskust ja usaldusväärsust, avatust (kodanikega konsulteerimine ja otsuste läbipaistvus) ja võimekust (ametnike teadmised ja oskused).

Viimaste seas oleme selles, kuidas avaliku teenistuse koosseis peegeldab rahvastiku koosseisu ja vähemusrühmasid. Keskmisest kehvem on ka meie poliitikakujundamise tase – ettepanekute kvaliteet ja omavaheline kooskõla, poliitika strateegilisus, elluviimise ajastatus ja täpsus ning meetmete rakendamise seiramine. Samuti on Eestis alla keskmise võime värvata avalikku teenistusse talente ja neid hoida.

Niisiis, Eesti avalik haldus on korras nagu Norras, kellega asume edetabelis samal pulgal. Kuid kas kõrge koht tähendab, et võime loorberitele puhkama jääda? Kindlasti mitte! Seda mitmel põhjusel.

Esiteks ei võta indeks arvesse eri maade sotsiaalmajanduslikku konteksti. Eesti bürokraatia toimib suhteliselt hästi etteantud raamides. Kuid Eesti ühiskonna ees seisvad probleemid – rahvastiku vähenemine ja selle mõju riigieelarvele, ettevõtluskeskkonnale, haridus- ja sotsiaalpoliitikale – on sedavõrd tõsised, et ainult tahavaatepeeglit kasutades tulevikku sammuda ei saa.

Indeks ütleb, et meil on edasiminekuks vundament olemas, kuid kõrge koht ametkondade iludusvõistlusel ei garanteeri edu tulevaste probleemidega toime tulemisel. Kuid just homsega kohanemine on riigireformi võti. Riigivalitsemise arendamine on nagu jalgrattasõit – kui lõpetad väntamise, kaob hoog varem või hiljem ja vajud külili. 

Teiseks, värske rahvusvaheline indeks vaatab ainult keskvalitsust. Kuid paljusid avalikke teenuseid, mis kodanikke iga päev enim puudutavad, pakutakse kohalikul tasandil. Kas me saame öelda, et oleme lõpuni rahul oma sotsiaalteenustega, eel- ja põhiharidusega, teede ja tänavatega jne? Kardetavasti mitte. Kohalikel omavalitsustel ei ole piisavalt ressursse, et investeerida tipptasemel teenustesse ja ametkonna arendamisse. Eesti kohaliku tasandi avaliku teenistuse kvaliteet ei ole nii kõrge, kui võiks olla. See on üks peamisi põhjusi, miks haldusreform on tarvilik.

Nüüd, kui uued omavalitsusüksuste piirid hakkavad paika saama, on vaja panustada avalikesse teenustesse. Selleks on vaja kokku leppida kohaliku ja keskvalitsuse vaheline avalike funktsioonide jagunemine ning vaadata üle teenuste rahastamise mudel. Nii kohalikul kui ka riigi tasandil on valitsemist reformides vaja küsida, kas meil on vajalik ja võimalik kõiki ülesandeid senises mahus täita? Kas meil näiteks on vaja nii palju reegleid ja nende täitmise kontrollimist? Avaliku teenistuse tulemuslikkuse indeks ei analüüsi seda, kas riik teeb õigeid asju. Ta ütleb, et rahvusvahelises võrdluses toimib Eesti keskvalitsus suhteliselt hästi. Aga äkki me viime tõhusalt ellu valesid asju?

Kolmandaks on vaja riigireformiga edasi minna põhjusel, et riigi tulevik ei sõltu ainult avalikust teenistusest. Uue aja valitsemine seisneb kodanike, ettevõtete, vabaühenduste ja eri valitsemistasandite ühistegevuses ja valitsemise koorma, sh ressursside jagamises. See omakorda tingib vajaduse muutusteks nii riigi institutsionaalses juhtimises (valitsemistasandite ja asutuste vahelise koostöö parandamine, poliitilise juhtimise taseme tugevdamine) kui ka hoiakutes (teadvustamine, et probleemid on ühised ja neid saab lahendada vaid koos).

Riigireform on tarvilik, sest meie poliitikakujundamise kvaliteet jätab soovida ja meie avaliku teenistuse võimekus, inimesekeskus ja avatus on pelgalt keskpärane. Kui need nõrkused positiivsesse võtmesse asetada, siis on Eesti riigi juhtimises peidus tohutu potentsiaal, mis ümberkorraldustega valla tuleks päästa.

Näiteks on alakasutatud kodanike, vabaühenduste, ettevõtete teadmised ja oskused. Poliitikakujundamine tuleb muuta avatumaks ja nutikamaks ning seda juba parteiprogrammide ja valimisplatvormide loomisest alates. Laiemalt tuleb reformida ka seda, kuidas parlament töötab, ja otsida viise kodanike mobiliseerimiseks valimistevahelisel ajal, et kaasamine oleks süsteemsem ja sisulisem. Muuhulgas peaks poliitika olema paindlikum selles mõttes, et uudseid ideid peaks saama rahulikult välja pakkuda ja arutada, ilma nende eestvedajate mutta tampimiseta. Lahendusi võiks kontrollitud tingimustes testida enne nende seadustesse raiumist ja täiemahulist rakendamist ning tuua poliitikakujundamisse enam katsetuskultuuri. See mõjuks soodsalt innovatsioonile poliitikakujundamises.

Rein Taagepera rääkis tudengitele ikka, et soov saada sama targaks ja heaks kui praegused tipptegijad ei ole piisav. Latt peab olema kõrgemal, sest maailm areneb kiiresti ja konkurendidki ei maga. Ka riigi reformimisel peab olema maksimaalselt ambitsioonikas ja mõtlema sellele, kuidas meie tervishoid, sotsiaalkindlustus, haridusvaldkond, riigi rahandus ja maksundus võiks kümne aasta pärast välja näha. Et meil tulevikus oleks ajale vastav riigivalitsemine, on otsuseid vaja juba homme, kui mitte täna. Selle pärast Riigireformi Radar utsitabki valitsust riigijuhtimise reformidega süsteemselt tegelema.

Riigireformi Radar on Eesti Tööandjate Keskliidu ja mõttekoja Praxis ühine algatus, mis jälgib riigireformi edenemist ja annab poliitikakujundajatele soovitusi.


[1] https://www.bsg.ox.ac.uk/international-civil-service-effectiveness-index