Juhtkiri: mida teha seadusega, mida ei täideta?

Foto: Liis Treimann

Kui president Toomas Hendrik Ilves pidas uue alustava riigikogu ees kõne, pani ta rahvaesindajatele südamele, et nad suhtuksid seaduste tegemisse suure hoolega – halvasti, puudulikult või üldsegi mitte töötav seadus kõigutab usku õigusriiki ja põhiseaduslikku korda.

Tõepoolest, nii mõnedki meie seadused on sellised, et kuni neid kasutada lihtsamate olukordade hindamisel, näib kõik korras olevat, kuid piisab mõnest keerulisemast juhtumist, kui juba seadus valest kohast pitsitama hakkab või lausa õmblustest rebeneb.

Kui aga kodanikele või institutsioonidele hakkab tunduma, et seetõttu on mõnikord õigem seadust mitte täita, kaotab nii seadus kui seaduslikkus üldisemalt kiiresti oma väärtuse. Tänases loos parteide riigihangetest on tegu just sellise juhtumiga, kus seadus küll nõuab, et erakonnad kui riigilt raha saavad mittetulundusühingud korraldaksid suuremate kulutuste tegemiseks riigihankeid, kuid tegelikkuses ükski erakond seda ei tee.

Veelgi enam – on küsitav, kas kõigil juhtudel on see nõue põhjendatud või realiseeritav. Olukorda, kus parteid on juba aastaid seadust rikkunud, ei saa aga pidada õigusriigile kohaseks. Seni pole ka keegi seadusest kinni pidamist kontrollinud, rääkimata ettekirjutuste tegemisest või võimalikest sanktsioonidest. Pole siis imestada, et erakondadele tuli informatsioon riigihangete korraldamise vajadusest üllatusena.

Parteid muidugi kinnitavad, et seadust tuleb täita, ja on selge, et maksumaksja raha kulutamine peaks olema avalik. Kuid samas on erakondade puhul sellega seotud ka komplitseeritud küsimusi, näiteks, kuidas korraldada sel juhul valimiskampaaniaid. Kõige lihtsam lahendus oleks vast lähtuda põhimõttest, et valimiskampaania kulutusi tehtaks üksnes annetustest ja riigi toetust selleks ei kasutataks.

Riigihangetele spetsialiseerunud jurist leiab, et lahendus oleks ka riigihangete seaduse täiendamine, kus parteidele tehakse erand. Olgu moel või teisel, seadus ja tegelikud võimalused seda täita tuleb tuua teineteisele lähemale.

Muidugi on selge, et mida enam on erandeid, mida õigusemõistmisel silmas pidada, seda keerulisemaks protsess kujuneb ja seda raskem on ka seaduserikkumisi kindlaks teha. Loobumine ühe kriteeriumi põhimõttest võib olla küll raske, kuid kui seadus praegusel kujul ei toimi, on see ilmselt samm õiges suunas.