Elame ohtlikus maailmas. Kaitsevõime arendamine on paratamatus – ühelt poolt võetakse meid liitlaste hulgas tõsisemalt, kui teeme ausalt oma osa, teiselt poolt aga annab see hulga laiemad võimalused oma tahet läbi suruda nii-öelda hallis alas.
21. sajandi väljakutse
Ühiskond (riik, rahvas), kes ei kasvata endale järgmist põlvkonda, kes kannab seda edasi, ei saa eksisteerida. Keegi pole veel mitte midagi osanud ette võtta paratamatusega, et lapsed, kes on omakorda võimelised saama lapsi, kes suudavad luua lasterikka pere, tulevad kõige tõenälisemalt just sellistest peredest. Kõik eksisteerivad ühiskonnad otsivad rohkem-vähem teadlikult tasakaalu edasiminekuks vajaliku vabaduse ja kestmiseks vajaliku paratamatuse vahel.
Vabandatagu see targutamine, aga ka niinimetatud vähemused ehk need, kes elu edasi ei kanna, peaksid ikkagi mõistma, et praeguse ühiskonnakorralduse lõpp tähendab, et järgmises, mis asemele tuleb, visatakse nad näiteks majakatuselt alla.
Siin ei ole lihtsaid lahendusi. Või muidugi on – meil kõigil on tuttavaid, kes saavad päris hästi hakkama... näiteks Soomes või Kanadas.
Oleme edukad siis, kui siin tuleb kiiremini juurde neid, kes kannavad eestlust edasi.
Euroliitu tuleb enda huvides ära kasutada. Ühisest eelarvest võimalikult palju siinset infrastruktuuri arendada, kultuurile (sealhulgas laulupeole) raha küsida ja nii edasi.
Muidugi tuleb euroliidule vastu astuda, kui meie üritatakse pähe määrida muidusööjatest kurjategijaid, keda maffia teisest nurgast sisse veab, või keeratakse kokku muud jama. Muide, miks meie talupidajad ei saa Prantsuse omadega võrdseid toetusi?
Meil ei ole võimalik sulguda, meil ei ole võimalik edasi minna piirangute võtmes. Meil on võimalik sihipärase poliitikaga luua Eestis keskkond, kus on nüüd ja tulevikus hea ja lahe elada.