Ats Miller

FOTO: Erakogu

Reaalsus ei muutu sellest, kui kuulutada eestluses kahtlemine jumalateotuseks. Hoopis iseküsimus on, kas seda diskussiooni pidada avatud mõttega või trampida loogikavabade negatiivsete allusioonidega mutta kõiki meie hinges olulised identiteedimeemid, pakkumata asemele midagi peale kiire rahvusliku enesetapu, kirjutab kirjanik Ats Miller.

Arutlus eestluse üle on sarnaselt paljude muude teemadega muutunud sisuliselt võimatuks, sest ükskõik, mida sa ka ei mõtleks-arvaks-põhjendaks, summutab selle emotsionaalne kiun, kusjuures enamasti mõlemalt poolelt.

Ent üritagem siiski.

Kõigepealt, olen Eesti patrioot ja olen teinud selle riigi heaks – julgen öelda – kindlasti rohkem kui paljud eksalteeritud kiunujad. Olen olnud poliitilises tegevuses ajal, mil tuli veel tõsiselt võtta riikliku julgeoleku komitee (KGB) sekkumise võimalust, ja muuhulgas olin kaitseliitlasena väljas 2007. aasta kevadel.

Eesti sureb välja. See on minu arvates vääramatu suund. Eestlus hääbub järjekindlalt ja näha pole ühtki protsessi, mis võiks uuesti kasvule viia. Tõsiasjadega vaidlemine meenutab lauaservalt veiniklaase alla lükkavat kassi – aga ehk järgmine põrkab pallina? Kvantteooria kohaselt võib see ju tõesti juhtuda, aga praktikas rajakas lihtsalt ja ainult lõhub klaase...

Reaalsus ei muutu sellest, kui kuulutada eestluses kahtlemine jumalateotuseks. Hoopis iseküsimus on, kas seda diskussiooni pidada avatud mõttega või trampida loogikavabade negatiivsete allusioonidega mutta kõiki meie hinges olulised identiteedimeemid, pakkumata asemele midagi peale kiire rahvusliku enesetapu.

Siinkohal on sobilik meelde tuletada üht stalinisti, kel omal ajal õnnestus meie «noored vihased mehed» ära lollitada – Gustav Naani. Ta sõnastas väga otsekoheselt mõned elementaarsed tervemõistuslikud seisukohad, alates sellest, et objektiivsetel protsessidel on täiesti ükskõik, mida neist arvad... kuni sa midagi ette ei võta!

Ja siis on kolm võimalust – sa kas lähed kaasa, lased end kõrvupidi kaasa lohistada või avaldad vastupanu ja keed seebiks.

Sel mõtteskeemil on vaid üks suur viga – stalinism ehk siis arukaotuseni ebainimliku tiblaparadiisi levik polnud ajalooline paratamatus ning too ühiskondlik formatsioon põletas end kohutavate inimkaotuste ja -kannatuste hinnaga lõpuks ise ära. Seega saavad inimesed ja rahvad võimalikkuse piires oma tulevikku ise valida.

See nõuab muidugi nende võimalikkuse piiride mõistmist ehk lihtsamalt öeldes, pead aru saama, mida teed.

Miks hakati poolteist sajandit tagasi fetišeerima rahvusriiki?

Varem polnud sel mingit tähtsust, millist keelt «maarahvas» rääkis. Juhid oskasid alati valitsejate keelt; haritud inimesed on alati osanud kolme-nelja keelt, mille hulgas tavaliselt (lisaks valitsejate keelele) ka valitsev teaduskeel ja mõne tähtsama naabri keel.

Siis algas tööstusrevolutsioon ja korraga saatis edu neid, kel oli võimas infotöötlusaparaat. Korraga vajati tsivilisatsiooni käigushoidmiseks ja tehnilise edu saavutamiseks tohutul hulgal vaimse ala mustatöölisi – kirjutajaid, andmete sorteerijaid, tehnilisi joonestajaid ja nii edasi – tegema kõiki neid töid, mida täna, muide, teeb arvuti. Loomulikult sai see inimajudest infotöötlussüsteem edukalt töötada vaid siis, kui «jooksis samal tarkvaral» – rääkis üht keelt.

Ja sellega kõik algab ja lõppeb; moraal ja eetika vastavad alati ühiskonna vajadustele. (Täpsustagem – teistsuguste ühiskondade eluiga ei ole pikk.) Ülemöödunud sajandil saatis edu neid poliitilisi moodustisi, mis suutsid tööle panna sellise ühtsel tarkvaral jooksva haldusaparaadi (ka massiharidus on otseselt selle fenomeni tulemus).

Paljurahvuseliste impeeriumite lagunemine tuli eelmisel sajandil kah – kõvasti lihtsustatult muidugi – sellest, et ei tasunud eri tarkvaral jooksvaid punte koos pidada.

Keelel põhineva rahvustunde ebaproportsionaalne esiletõstmine, šovinism ja sellega kaasnev murrete ja üldse «teise tarkvara» mahasurumine järgnes loogiliselt – korrakem veel kord – edu saatis neid, kel õnnestus ühilduva tarkvaraga pundist tekitada hästiõlitatud haldus- ja infotöötlusmasin.

Aga nüüd on meil arvutid...

Aeg on edasi läinud ja enam pole seda vaimse ala mustatööliste armeed vaja, sest arvuti teeb seda tööd palju paremini, kiiremini ja odavamalt. Paratamatult ei olda korraga enam huvitatud laiade rahvakihtide harimisest ja väike rahvuskeel on muutunud piduriks.

Ja ma ei tea, kui suurte tähtedega seda peaks kirjutama – kiun ei aita! Ei aita silmade sulgemine ega logorrhea gradus gravis kui head ja toredad ja tublid ja erilised ja kordumatud ja kindlasti igavesed me oleme. See ei müü enam, sest ajad on muutunud ja pelgalt keelel põhinev identiteet ei anna enam arengueelist.

Üle 90 protsendi kõigist teadustöödest on inglise keeles. On palju alasid, sealhulgas just tulevikku suunatud ja kiiresti arenevaid alasid, kus praktiliselt kõik, mis üldse tähtsust omab, toimub inglise keeles.

Siis tuleb pikk joru tühja maad ja siis tulevad teised suured keeled: saksa, prantsuse, hispaania, hiina...

Siis tuleb veel pikem joru tühja maad ja siis tulevad väikesed nii-öelda täismõõdulised keeled, nagu eesti või soome või rootsi või läti keel.

Ja ärgem otsigem lohutust faktidest, et siis tuleb juba terve maakerasuurune kuristik ja siis tulevad mittetäieliku kirjakeelega ja kirjakeeleta keeled ning kui uuringud näitavad, et Maa 6000 keelest sureb välja lähima saja aastaga üheksa kümnendikku, on juttu just neist ja meid see ei puuduta. Jah, meie oleme ülemises sajandikus ja kindlasti on see saavutus, aga seda võisid omal ajal arvata ka näiteks etruskid...

Eelnev arutluskäik on lihtsustatud, sest ühe artikli maht ei võimalda nähtuse kõiki külgi kirjeldada. Lisaks keelel põhinevale identiteedile on ka näiteks geneetiline ja käitumuslik. Need kõik moodustavad terviku ja omal ajal levisid teatud aladel (teatud looduslikes tingimustes) rahvad, kellele see kombinatsioon edu tõi.

Maailm on tohutult muutunud asjast, kui ühiskondlikud ja majanduslikud realiteedid toetasid värsse keelest, mis võib «laulu tuules tõusta taevasse omale igavikku otsides». Ka kõige paadunumal minevikuihalejal tuleb leppida faktiga, et suurema osa – eriti noorema – siin elava rahva poolest võib minna sügavale karu tagumikku jutuga, et mugrilase tõeline olemus on kusagil vettinud võsas tiksuda või et midagi armastuselaadset võib tekkida elukestvast hobuse ahtri vahtimisest üle songermaa tammudes.

Meil – geneetiliselt, keeleliselt ja käitumiselt eestlastel – on nii rahva kui ka üksikisikutena siin tulevikku ainult siis, kui saame aru, millised on uue aja nõuded ja mida me koos teeme, et selles muutunud maailmas edu saavutada.

Ei aita ainult põhiseadusega vehkimine, kui sellele ei järgne sihipärast poliitikat, mis loob inimestel kindlustunde, et siin on hea elada ja tasub peret luua. Sama hukatuslik on teiste tegevuse tuim kopeerimine lootuses, et neil kunagi tuli välja, ehk töötab ka siin.

Mida on meil õppida näiteks Šveitsilt või Islandilt?

Väga vähe, kui me ei mõtle välja, kuidas Eesti keset Atlandit vedada või piirile tankikindel mäeahelik kasvatada. Milline, muide, oli Šveitsi panus fašismiga võitlemisel? Kõrvalejäämine ja kauplemine mõlema poolega ning seeläbi endale varanduse kogumine, mis annab siiamaale eelise.

Eesti seevastu on kahe maailmasüsteemi piiril ilma (olulise) loodusliku kaitsevallita. Talumatult rõlges vastuolus intellektiga on jutt, et suudame midagi üksi ära teha, kui mõlemalt poolt hakkavad liikuma meist SADA korda suuremad jõud. Olgem ausad, meie teadvuses on pilt meie võimetest ja kohast maailmas kliiniliselt ebaadekvaatne, kui sedalaadi luulud ikka ja jälle avalikus ruumis ringlevad. Meil on ainult valida pool.

Nendega, kes valivad Vene poole, pole midagi rääkida, oleme igavesti vaenlased, sest – nagu ilmateadegi ütleb – idast pole meil kunagi midagi head oodata olnud. Õnneks oleme NATOs ja siit edasi on meie huvides esiteks täita kokkuleppeid ja teiseks pidada ründavat vaenlast niikaua kinni, kuni suudetakse organiseerida vastulöök; see viimane võib muuta kümneid, isegi sadu kordi võimaliku okupatsiooni pikkust ja seega olla püsimajäämise kaalukeeleks. (Üsna realistlikult on neid võimalusi vaaginud Leo Kunnas raamatus «Sõda 2023: Taavet. Koljat».)

Meil on oluline mõista taustsüsteemi – Euroopa ja Ameerika-Kanada (no ja Austraalia ja nii edasi) esindavad valgustusajastu mõtteviisi kandvaid ja tehniliselt võimekaid riike-rahvaid, kelle hulgas on tegelikult ikka hulga parem elada kui tuumarelvadega bensiinijaamas varaste ja joodikute keskel, ülemuseks endine nuhk; rääkimata suuremast osast Aafrikast ja Aasiast.

Ka lääne tsivilisatsioon teeb vigu ja «häid» ei ole kusagil, aga see konglomeraat on ikkagi nii vaba, et meil on võimalik mõned vead-lollused tegemata jätta ja oma nurgas omi jaburaid ideid katsetada – ikka selleks, et meil oleks tulevikku.

Šveits on õpikunäide, kuidas ka maailmas seni parimates teadaolevates tingimustes sureb väikseim keel välja (retoromaani), Island on monokeelne. Šveits laseb kogu maailmale pähe, hoides oma pankades verist ja musta raha, Island on relvi täristanud, kui asi puutus heeringatesse – seda peame neilt õppima: leia oma kuldne nipp, hoia sellest kinni ja lüpsa, kuidas jaksad!

Välja trahviühiskonnast!

Või üldisemalt oleme kuidagi märkamatult jõudnud trahvi-, keelu ja pidurühiskonnani – valitsus mõtleb, kuidas veel midagi ära keelata, et rahvalt rohkem raha maksude ja trahvidena kätte saada, neile vastanduv kodanikuühiskond aga näeb peamiselt vaeva, kuidas ära keelata või surnuks kiunuda kõike ülejäänut, mis veel kusagil liigutavat näib. Ühelt poolt alkoholi- ja kütuseaktsiisid, riigilõivude tõstmine ja kontrolli tõhustamine nii-öelda oü-tamise, toitlustusasutuste sanitaarnõuete, töövõimekaotustoetuste ja mille iganes üle, teiselt poolt atavistlik viha igasuguste investeeringute, eriti tee-ehituse vastu ja nüüd on juba ka laulupidu hammaste vahel...

Muidugi on see üsna sofistlik võrdsustus (võiks ju veel Kaur Kenderi protsessi lisada...), kuid neid absoluutselt vastandlikest motiividest kantud tegevusi ühendavad kaks asja: 1) tegu on niinimetatud lose-lose-situatsiooniga, see tähendab kõik kaotavad, ja 2) tulemus on sama.

Teate, kui hapnikuvajadust järjekindlalt piirata, siis hakkab see vähenema küll. Ja siis langeb nulli ega tõuse enam kunagi...

21. sajandi märksõnad on aatomitehnika, kosmosetehnika, infotehnoloogia ja geenitehnika. Hinda läheb järjest enam ka puhas keskkond ja kõik sellega kaasnev.

Infotehnoloogiarong on suuresti läinud; oleme sellega keskmisest hulga paremini hakkama saanud, kuid iga päevaga läheb raskemaks konkureerida näiteks Indiaga, mis lihtsalt lömastab massiga.

Kosmosetehnikaga tegelemine tuleb kõne alla vaid Euroopa Kosmoseagentuuri kontekstis, sest ise kogu tehniline platvorm (kanderakettideni) välja ehitada on umbes sama utoopiline, kui end ise kaitsta. Ent sellega tasub kaasas olla.

Aatomitehnikaga on võimalik edu saavutada, kui selles suunas paarkümmend aastat sihipäraselt vaeva näha. Sellega tegelevad maailmas edukalt Eestist mitte eriti suuremad riigid; edukalt selles mõttes, et nende elatustase kipub naabrite omast kõrgemale tõusma. Ühel päeval ei jaksa me enam taastuvenergiale nii palju peale maksta ja mull läheb lõhki. Tuulikud lähevad tagasi ajaloo prügikasti, kust need otsiti välja vaid lollide eraldamiseks nende rahast, ja edu saadab riike, kes kõige kiiremini oma rohelised kumminuiadega läbi tümitavad (et nad tuumajaamaehitusel ees ei oleks). Sel päeval tõmmatakse jälle piire nende vahel, kel on tulevikku ja kellest saab ajaloo uurimisobjekt, ja selleks päevaks tuleb valmis olla.

Keskkonda tuleb hoida ja arendada. Öelgem otse – meil on sellest mingit kasu ainult siis, kui see on meie kontrolli all. Piirangud on paratamatus.

(Geenitehnikast tean nii vähe, et parem las räägib sellest keegi teine.)

Euroliidu olemuslik absurd

Kujutlegem korraks, et Eesti maakonnad moodustavad iseseisvad riigid ja peavad kõik kulud ka ise kandma, aga hinna-palgatase ei muutu. Ilma naljata – võib juhtuda, et juba järgmiseks kevadeks oleks mõni maakond inimtühi ja varemetes pleegiksid ainult mõne vanainimese luud, kel polnud kuhugi põgeneda. Ühe riigi sees tähendaks kaupade, teenuste ja tööjõu vaba liikumine ilma ühtlustatud sotsiaalsüsteemita hukatuslikku regionaalpoliitikat. Või siis teadlikku otsust ääremaade (ja nende omapära) väljasuretamiseks. Mis euroliidus teistmoodi on?

Meil ei ole oma asukoha ja paljude tegurite tõttu tõepoolest midagi valida – kas Venemaa või Euroopa. Jutt mingist muust võimalusest paneb kahtlema kas rääkija motiivides või vaimses tervises – kui ühel pool on liit, kes meid ka pikalt saadaks, kui me seda tõesti soovime, ja teisel pool agressor, kes vaid ootab juhust meid alla neelata, siis tülliminek esimesega võrdub rahvusliku enesetapuga. Vene propaganda räägib ju pidevalt Eestist kui ebaõnnestunud riigist. Jah, meie tulevik on tume, majandus kiratseb ja rahvaarv väheneb, on aga oluline vahe, kas meil on võimalus vaba maailma reeglite järgi tegutseda või taanduvad valikud praktiliselt Tšuktšimaa ja Tšetšeenia variantidele.

Euroopa Liit on Ühendriikide järel võimsaim majanduse, kapitali, teaduse ja sõjalise jõu kogum. Ükski riik eraldi seda ei ole. Me kas kasutame seda enda huvides ära, laseme end lihtsalt kaasa lohistada või astume välja ega otsusta enam isegi seebipakendi värvi.

Meil ei ole mõtet võidelda inglise keele pealetungiga. Palju targem on inglise keel korralikult selgeks õppida ja selle kõrval toetada eestikeelset kultuuri, sh inimesi, kes seda edasi kannavad – õpetajaid, kirjanikke, filolooge, muud kultuurirahvast et cetera.

Meil ei ole mõtet lõpmatuseni nöökida kõiki neid, kelle jaoks Eesti on igas mõttes kodu. Piirangute asemel peaksime rõhuma pigem lojaalsusele Eesti riigi ja rahva suhtes ning mitte ainult sellepärast, et geneetiline puhtus on tõepoolest «nii 19. sajand» . Inimesed liiguvad 21. sajandi maailmas järjest rohkem ja kui inimene tunneb huvi meie kultuuri vastu ja on võimeline meie keele mingil määral ära õppima, on mõistlik ta meie hulka kutsuda.

Külm ja hõredasti asustatud Eesti on omapärane elukeskkond, ent tänases maailmas ei tasu siin enam mulda sonkida ja ainult soode-võserike turistidele näitamisest me ära ei ela. Inimene tõusis muust loomariigist kõrgemale aju kasutades ja ega meilgi muud üle jää. Küsimus ei ole siin hariduses ega fundamentaaluuringutes, milleks meil raha ei ole – ära tasub teadussaavutuste kasutamine paremini kui teised. Peamine on siin antud hetkel üle saada nähtusest, mida ma juba mainisin ja mida võiks nimetada uusludiitluseks – pidurkonna entusiastlik vingumine kõige edasiviiva vastu.

Elame ohtlikus maailmas. Kaitsevõime arendamine on paratamatus – ühelt poolt võetakse meid liitlaste hulgas tõsisemalt, kui teeme ausalt oma osa, teiselt poolt aga annab see hulga laiemad võimalused oma tahet läbi suruda nii-öelda hallis alas.

21. sajandi väljakutse

Ühiskond (riik, rahvas), kes ei kasvata endale järgmist põlvkonda, kes kannab seda edasi, ei saa eksisteerida. Keegi pole veel mitte midagi osanud ette võtta paratamatusega, et lapsed, kes on omakorda võimelised saama lapsi, kes suudavad luua lasterikka pere, tulevad kõige tõenälisemalt just sellistest peredest. Kõik eksisteerivad ühiskonnad otsivad rohkem-vähem teadlikult tasakaalu edasiminekuks vajaliku vabaduse ja kestmiseks vajaliku paratamatuse vahel.

Vabandatagu see targutamine, aga ka niinimetatud vähemused ehk need, kes elu edasi ei kanna, peaksid ikkagi mõistma, et praeguse ühiskonnakorralduse lõpp tähendab, et järgmises, mis asemele tuleb, visatakse nad näiteks majakatuselt alla.

Siin ei ole lihtsaid lahendusi. Või muidugi on – meil kõigil on tuttavaid, kes saavad päris hästi hakkama... näiteks Soomes või Kanadas.

Oleme edukad siis, kui siin tuleb kiiremini juurde neid, kes kannavad eestlust edasi.

Euroliitu tuleb enda huvides ära kasutada. Ühisest eelarvest võimalikult palju siinset infrastruktuuri arendada, kultuurile (sealhulgas laulupeole) raha küsida ja nii edasi.

Muidugi tuleb euroliidule vastu astuda, kui meie üritatakse pähe määrida muidusööjatest kurjategijaid, keda maffia teisest nurgast sisse veab, või keeratakse kokku muud jama. Muide, miks meie talupidajad ei saa Prantsuse omadega võrdseid toetusi?

Meil ei ole võimalik sulguda, meil ei ole võimalik edasi minna piirangute võtmes. Meil on võimalik sihipärase poliitikaga luua Eestis keskkond, kus on nüüd ja tulevikus hea ja lahe elada.