Toomas Alatalu.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Millised pöörded on toimumas Kremli rahvuspoliitikas, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.
 

Venemaa president Putin pidas järjekordsel rahvuspoliitika arutelul Joškar-Olas Marimaal vajalikuks rõhutada, et «vene keel on riigikeel, rahvaste omavahelise suhtlemise keel ja seda peab igaüks teadma». Samas on teiste Venemaa rahvuste keelte õppimine «põhiseadusega tagatud õigus, vabatahtlik õigus» ja «inimest ei saa sundida õppima keelt, mis pole talle emakeeleks».

Pingestunud sisepoliitiline olukord ja araabia kevadest mõjutatud islamiterrorismi kasv Põhja-Kaukaasias sünnitas detsembris 2012 Venemaa rahvuspoliitika praeguse juhtimissüsteemi: tegevusprogrammiks on «riiklik rahvuspoliitika strateegia aastani 2025», mille toimimist koordineerib rahvussuhete nõukogu. Selle esimeheks on Venemaa Föderatsiooni presidendi administratsiooni üks asejuhtidest.

Jaanuaris 2013 nimetati antud uuele ametikohale Dagestani juht (vene k glava) Magomedsalam Magomedov, kelle isa oli kompartei kohaliku juhina olnud pikalt Dagestani eesotsas (1987–2006). Kuna tegu oli dargiinidega, siis Dagestani uueks juhiks pandi jälle avaar (2006–10 oli selleks Muhu Alijev) Ramazan Abdulatipov. Tuntud kui Venemaa esimese Ülemnõukogu rahvuste nõukogu esimees, Jeltsini vastane oktoobris 1993 ja tema ainuke rahvuspoliitika minister (see ametikoht oli olemas septembrist 1998 maini 1999).

Loodetavasti piisab toodust, et öelda – Kremli rahvuspoliitika on jätkuvalt heitlik ja imperiaalselt laveeriv. Kord edutatakse ühte, kord teist rahvust, kord antakse porgandit, kord tühje lubadusi.

Programmi ja nõukogu olemasolu tagavad kujuneva olukorra iga-aastase hindamise ja sedapuhku toimus see 20. juunil Mari Eli Vabariigi pealinnas Joškar-Olas. Nagu niisuguste ürituste puhul ikka, külastas president Putin kohalikku muuseumi ja kõikjal, kuhu ta jõudis, pidi rahvariietes inimeste hulk kinnitama rahvuspoliitika edukust.

Maride esindaja Larissa Nikolajevna Jakovleva oli ka ainus, kes venekeelsel nõupidamisel ütles kaks lauset muus ehk siis mari keeles. Portaalis Kremlin.ru avaldatu põhjal võib tõdeda vägagi huvitavaks läinud keskustelu, mis lõppes Putini palvel enneaegselt (ta pidi kuhugi edasi minema).

Putini enda sõnavõtt algas keelte n-ö paikapanemisest. «Vene keel on riigikeel, rahvaste omavahelise suhtlemise keel ja seda peab igaüks teadma… Venemaa rahvuste keelte õppimine on põhiseadusega tagatud õigus, vabatahtlik õigus. Sundida inimest õppima keelt, mis ei ole talle emakeeleks, on sama lubamatu kui vene keele õpetamise taseme ja aja kärpimine.»

Pärast põhiettekannet, mille esitas valitsuse asejuht Aleksandr Hloponin, kes oli maikuuni ka presidendi eriesindaja Põhja-Kaukaasia föderaalringkonnas (ja mitte Magomedov, kes vaikis terve nõupidamise), said algul ridamisi sõna udmurtide, mordvalaste, tšuvaššide esindajad.

Asi läks huvitavamaks Krimmi vähemuste teatud-tuntud esindajate jutuga. Sealseid bulgaarlasi esindav Ivan Abažer, kes 2015 kiitles Bulgaaria paremäärmuslaste partei Ataka esindajate külaskäiguga Krimmi, rääkis sedapuhku Sofias toimunud Krimmi kultuuripäevadest ja Saksa kantsler Kohli kauaaegse kaastöölise ja asekaitseministri Wimmeri külaskäigust.

Krimmitatarlaste ühingu juht Eskender Biljalov aga lõhkas väikse pommi, kui nentis, et kohalik riiginõukogu alles arutab riigikeelte seadust ja avaldas «isiklikku lootust, et repatriantidele tagatakse õigus kasutada emakeelt riigikeelena». Nendest lausungitest saab välja lugeda vaid seda, et Putini ukaas 21. aprillist 2014 «Armeenia, bulgaaria, kreeka, itaalia, krimmitatari ja saksa rahvaste rehabiliteerimise abinõudest ja nende taassünni ja arengu riiklikust toetamisest» on emakeele osas siiani täitmata. Kinnitati krimmitatarlaste kooli ehitamise lõpetamist ja uue mošee ehitamist Simferopolis.

Ka (Venemaa) kodakondsuse saamine ja vähemuste esindatus võimuorganistes tekitas ja tekitab Biljalovi sõnul siiani pingeid. Kuidas säärastes tingimustes suudetakse saavutada «ülevenemaalise kodaniku eneseteadvuse kinnistumine krimmitatarlastel» ja «krimmitatarlaste etnose kui venemaa rahvuse osa» äratunnetamine pole ilmselt pähklid mitte ainult toodud (uus)formuleeringute sünnitajatele! Maailmal jääb üle vaid oodata!

Viimaste hulgas sõna saanud Venemaa sakslaste esindaja Omski oblastist Martens nõudis Putinilt veelkordset arutelu kantsler Merkeliga sellest, kuidas Venemaal elavad sakslased saaksid kaasa aidata peale kultuurialaste sidemete hoidmise ka kahe maa majandussidemete edendamises. Positiivse näitena mainiti Baierimaa peaminister Seehoferit, kelle viimase Moskva väisangu ajal sõlmiti majandusleping Baieri ja Tatarstani vahel, Martens pakkus midagi samalaadset Baieri regioonide ja Omski rajoonide vahel.

Stenogrammi põhjal hakkas Putinil just selle jutu ajal kiire, mistõttu võib eeldada, et ta juba teadis, mida kirjutab järgmise päeva Wirtschaftswoche – Putin ise andis septembris 2016 toonasele Saksa sotsiaaldemokraatide juhile, majandus- ja energeetikaminister Sigmar Gabrielile garantii, et Siemensi turbiinid ei satu Krimmi.

Nagu teada, lõppeski piireületavat rahvuspoliitikat puudutav jutt Joškar-Olas nõnda. Viimasel hetkel leiti üksmeel selles, et koolide ajalooõpikutes kujutatakse õigesti Krimmi liitumist Venemaaga.