Edward Lucas: Kreml peab metsavendi proto-NATOks

Leedu metsavennad. Foto: 15min.lt

End stalinliku režiimi otseseks pärijaks pidav Kreml peab Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud metsavendi teatud laadi proto-NATOks, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.

Venemaa on vihane NATO uue video pärast, millega tunnustatakse metsavendade vastupanu Nõukogude võimule Eestis, Lätis ja Leedus.

Välismaalastes tekitab see üldiselt hämmingut. Partisanisõda Nõukogude okupatsiooni vastu ei ole isegi mitte unustatud konflikt: enamik inimesi ei ole sellest kunagi midagi kuulnud.

Proovigem vaidluse tuumast arusaamiseks mõtteeksperimenti. Kujutlege, et teie esivanemad olid gangsterid. Kaua aega enne teie sündi sõlmisid nad liidu teise kuritegeliku jõuguga ja ründasid mõnda naabrit, orjastades ja tappes neid. Siis läksid kaks jõuku omavahel tülli ja sundisid süütuid naabreid pooli valima. Teie esivanemad viimaks võitsid ja okupeerisid tõsist vastupanu kohates naabri elamud. Kui teie esivanemad lõpuks surid, said naabrid oma elamud tagasi.

Nüüd on küsimus selles, kuidas käituda. Kas mineviku pärast tuleks vabandust paluda, seda ignoreerida või seda tähistada? See on lihtsustatult kaasaegse Venemaa ees seisev probleem läbikäimises Balti riikidega.

Mis Kremlile ei meeldi?

Kremli vaatevinklist on ainus oluline fakt Nõukogude Liidu (meie jõugu) võit Natsi-Saksamaa (nende jõugu) üle. Igaüks, kes Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu võitles, on üksnes sel põhjusel nats. Tänapäeval on nats igaüks, kes selliste inimeste mälestust hoiab.

See on igati loogiline seni, kuni ignoreerida kaht kõige tähtsamat tegurit – sõja põhjused ja viis, kuidas Nõukogude Liit seda pidas.

Kremlile ei meeldi tunnistada, et Hitler ja Stalin olid liitlased enne seda, kui neist said 1941. aastal vaenlased. 1939. aastal kahe totalitaarse impeeriumi vahel sõlmitud kurikuulus Molotovi-Ribbentropi pakt oli see, mis määras Ida- ja Kesk-Euroopa riigid hakklihamasinasse. See tähendas muuhulgas ka seda, et suurem osa Euroopa juutidest langes nende inimeste kätte, kes tahtsid neid hävitada.

Samuti ei meeldi tänapäeva Kremlile tunnistada, et Natsi-Saksamaa peaaegu võitis sõja, sest vuntsidega kõrilõikaja Moskvas oli paranoiline ja ebapädev. Õnneks oli vuntsidega kõrilõikaja Berliinis veelgi ebapädevam.

Tegelikust skandaalist

Nõukogude Liit võitis lõpuks mitmel põhjusel, mille seas on geograafia, kliima ja Lääne sõjaline abi. Väga suurt rolli etendasid ka Vene rahva (ja ukrainlaste, valgevenelaste, tatarlaste ja teiste) kangelaslikkus ja ohverdused.

Kui neid tegureid arvesse võtta, muutub sõda Baltimaades kahemõõtmelise Nõukogude müüdi asemel lummavaks ja traagiliseks tõelise ajaloo episoodiks. Eestlased, lätlased ja leedulased ei valinud olukorda, kus nad olid sunnitud valima Hitleri ja Stalini vahel pooli. See dilemma sunniti neile peale.

Nad käitusid võimatus olukorras paljudel eri viisidel – imetlusväärselt ja jälgilt– nii nagu teeksid samas olukorras teisedki.

Mõned tegid koostööd Nõukogude okupantidega (kes küüditasid, rüüstasid ja tapsid, ilmutades erilist vaenulikkust haritute ja jõukate vastu). Teised tegid koostööd natsi okupantidega (kes panid juutide, venelaste ja teiste vähemuste kallal toime loomalikke metsikusi, kuid kohtlesid ülejäänud elanikkonda mõnevõrra paremini). Selle eest lasub neil suur süükoorem.      

Kui natsid 1944. aastal taganesid, ei tervitanud Balti riikide rahvad valdavalt nõukogulasi vabastajatena. See on Nõukogude sõjamüüdi najal üles kasvanud tänapäeva venelaste jaoks ebamugav fakt, mis ei muutu ohvreid ahistades mugavamaks.

Lääs on nüüd kiiduväärsel kombel tunnustamas sõjajärgset Nõukogude-vastast vastupanuliikumist Baltimaades kui teatud laadi proto-NATOt. Tõeliselt jahmatav fakt on siiski see, et Kreml peab ennast metsavendade vaenlaste – Stalini mõrvarliku salapolitsei NKVD – otseseks pärijaks. See on (peaks olema) tegelik skandaal.

---

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus»autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.