Veiko Berendsen: parempoolsete lahjad loosungid

Veiko Berendsen Foto: Erakogu

Parempoolsetel pole peale loosunglikkuse ja labase populismi midagi ühiskonnale pakkuda ning nad jäävad intellektuaalselt vasakpoolsetele alla, leiab ajaloolane Veiko Berendsen.

Hardo Pajula eksib (PM 13.07.17 «Kaose käsilased»), kui peab postmoderniste, vasakpoolseid ja eriti Ahto Lobjakat kaose käsilasteks. Mingit kaost ei ole. Valitseb kommunikatiivne loosunglikkus. Ei ole ka ahtolobjakat, kuid postmodernsed loosungid on, ja järjest kriiskavamad. Ja üha jõhkram on ka parempoolne vastus, olles nii olemuselt kui ka sisult reaktsiooniline.

Pajula kirjutas: «Tuleviku ajaloolased kirjutavad, et Lobjaka lääne (PM 12.6.16) tagasirullimine algas 2017. aastal.» Kas tuleviku minevikus võiks olla mingit lääne tagasirullumist?

Fraasi «tuleviku minevik» pani oma ühe raamatu pealkirjaks üks suurimaid eelmise sajandi ajaloolasi Reinhart Koselleck. Ta näitas, et ajalookäsitluse üks tulevik on mõistete tähenduse uurimises. See on filosoofiline ja teaduslik lähenemine ning alternatiiv nii väikeste lugude sagedasele sentimentaalsusele või täielikule kitšile. Samuti vastuolusid ja võimusuhteid rõhutavale ajalookirjutusele ning ka vasakpoolsele konstruktivistlikule postmodernismile.

Feminismid, LGBT kogukond, rohelised jt ei külva kaost, vaid on aktsioonis «kuidas maailma muuta» (Marx). Eesti häda on minu arust selles, et ei Pajulal, ega mis veelgi hullem, kogu Eesti parempoolsel parteimaastikul, ole välja pakkuda mitte midagi intellektuaalselt huvitavat, mis kõnetaks neid, kes pole vihased.

Parempoolsete loosungid on enamjaolt tühjad. Kõige õnnetum neist oli «Isamaa 2.0». See oli ilgelt instrumentaalne, nagu on olnud kogu Res Publica. Kuigi püüdis kõnetada noori IT-moodi versioonivahetusega, oli juba selle üks postulaat kahest miljonist eestlasest lihtsalt tobe fantaasia.

Loosungid on 19. sajandi parteide väljamõeldis, mil loosungi taga oli nõudmine. Praegu on parteide loosungite taga lubadused. Selline loosung on suhtekorralduslik müügitrikk. Kuid on vähemalt üks erand, kus lugu ja nimi on muutunud sümboliks ja müstifitseerunud. Muidugi Savisaar! Kui olen Yana Toomi seisukohta õigesti mõistnud, on Savisaart vaja venelaste häälte jaoks ja selles puudub üldse sedalaadi küsimuseasetus, milles Pajula tahab Lobjakaga väidelda.

Pajula räägib õigetest asjadest, aga valesti. Ei ole vaja oma argumente seada ebaõigeks peetava käsitluslaadi rüppe ehk pole vaja üldse omaks võtta sellist diskursuslikku käsitlust, millesse Habermas ja vasakpoolsed kõik asetada tahavad. Marjustini koolkonnale on see orgaaniline, kuid viimasel ajal on sama hakanud rääkima teisedki. Vasakpoolsed domineerivad intellektuaalselt.

Semiootik Peeter Torop teatas, et kõige tähtsam on tõlkimine. Orginaalsust asendab tõlge, mis näitab minu arust parempoolse retoorika reaktsioonilisust. Parempoolsed on omaks võtnud vasakpoolse diskussiooni vormi ja annavad sellele üha enam populistlikku sisu. Vahest ainult Sutrop, Lotman ja Jõerüüt kirjutavad teisiti. Kõrgetasemelist parempoolset avalikku kõnet pea polegi.

President Kaljulaid on selles osas erand. Ta esitab parempoolse ilmavaate mõtestatud lausetega ja on meie kõigist presidentidest oma ütlustes kõige täpsem. Reformierakonna uut loosungit «Tugev Eesti» laiendavad sõnad: kaitstud, jõukas, parem ja kõigi. See on pragmaatiline loosung. Ideed selles pole!

Artur Talvikul üks idee on, et peame ise hakkama saama, mis kõlab minu kõrvale kokku presidendi jutuga subsidiaarsusest. Vabaerakonna demokraatia pakett oleks fundamentaalne muudatus. Samas, parempoolset seletust, mida tähendab praegu parteipoliitika kohalikul tasandil, pole. Valimisliit pole idee, vaid võimu võtmise instrument.

Kindel näib olevat üks: vanadel parteidel on suur probleem oma töökate ja teenekate liikmetega ning uue nägudega. Selline parteide pseudo-ideoloogilisus on toonud läänes kaasa nende kriisi, mille taga on poliitiline suhtekorraldus, mis ei mõtle ju midagi sisuliselt välja, vaid ainult vormistab.

Isegi Trump mõtles rohkem välja! Aga suurt draamat oodatakse Prantsuse president Macronilt. Iga poliitbroiler jälgib, kuidas Macronil läheb, sest usub, et temagi broileripugus on kotka südameke. Broiler aga on zooloogiline mõiste ja Unmensch (olend).

Kosellecki järgi aitavad ajaloolist sättumust mõista asümmeetrilised vastandmõisted, millesse ta asetab inimese käsitluse. Meenub Indrek Tarandile tohutu edu toonud loosung «Vali inimene, mitte part!». See oli partide ehk parteilaste vastu, aga küsime hoopis, kas Indrek Tarand on inimene?

Koselleck viitab oma raamatus meie kuulsale kaasmaalasele August von Kotzebuele (1761–1819), kes Saksa teatriuuenduses lasi lavalt 1787 kosta: «Kristlased unustavad türklased ja türklased unustavad kristlased ja mõlemad armastavad inimesi (Menschen).» Seda pole juhtunud. Inimsugu pole vendlusele ärganud. Tarand on inimene, mitte selle vastandmõiste ja mitte ka fenomen.

Oleme küsimuse juurses: meie ja nemad, hellenid ja barbarid. Terroristid on Unmensch ja avalikult on Übermensch (üliinimene) vast ainult kontemplatsioonist virgunud Urmas Sõõrumaa. Nii Toom kui ka EKRE seletavad oma valijasegmendile, et nood on kas juba alandatud (Untermensch) või neid kohe alandatakse. See vastandus on ülisügav ja ületamatugi, kui Yana Toom teatab, et Ratas nagu häbeneb venelaste hääli. Toom mängib vene ühiskonna premodernsel elust aru saamisel.

Mihhail Saltõkov-Štšedrin kirjeldab sellist olustikku raamatus «Pošehhonje vana-aeg», kus elasid naabermõisnikud ja pärisorjade mass ning sellest kahest tegurist kujunes lõpuks kurikuulus Pošehhonje «pillerkaar». Toomilik käsitlus jagaks nagu samuti siinsed vene inimesed mõisnikeks ehk vene kogukonna liidriteks, mõisateenijateks ehk nendeks, kes püüavad Eesti ühiskonda integreeruda, ja talupoegadeks, kel pole eesti asjaga mingit pistmist.

Suur vene satiirik kirjutas: «kõigest sellest hoolimata oli talupoegade elu kergem kui mõisateenijate elu». Nemad ei elanud silma all ja neil oli oma ülemus. Praegu ütleme, et nad elavad Vene inforuumis. Oma ülemus on neil ka. Mõisateenijad on lakeid.

Savisaare ja Toomi pillerkaar vene häältel on Eestis põhiline, mis kaost loob. Siin olen Pajulaga nõus, kui ta tsiteerib, et see vastasseis «võib-olla isegi sügavam kui filosoofiline – see võib olla koguni metafüüsiline või teoloogiline – kõik sõltub sellest, kui sügavale te vaatate.»

Lääne tagasirullumine võiks tähendada, et mõni Helme või keegi ERKEst kirjutab ja lausa loob uue ajaloo. Mingit sellist nägemust minu arust ekrelastest Helmetel pole, millega ma väidan, et nad on ikka veel oma tegevuse sügavamast kultuurilisest mõtestamisest kaugel. Hirmu ja vihaga tulevikku ei loo.

Kui oleme teelahkmel, siis pole õige end postmodernselt teiseks konstrueerida. «Mina jään!» tähendas paljudele eneseks jäämist. Usku endasse ja oma tõesse. Jacques Maritain kirjutas: «Ilma usuta tõesse ei ole inimlikku efektiivsust.» Inimliku toimimise efektiivsus või enesekorralduslikkus on see, mille Maritain asetab pragmaatilise ja instrumentaalse vastu. Parempoolsed loosungid on puhtpragmaatilised. Res Publica instrumentalism on pankrotis. Pole kiindumust tõesse, vaid rahasse ja võimu. Kusagil karjub järjekordne Kiviberg: «Kaptenile kooki ja moosi!»

Parempoolsete veri on nii lahja või roostet täis, et tagasirullumine näib nende suutlikkuse piir. Uut Jaan Tõnissoni on väga vaja! Eesti, Sa ei seisa tagasirullumise lävel!