Taavi Minnik: Poolas tõmbab niite härra Part

Meeleavaldajad Jarosław Kaczyński vastase plakatiga. Foto: SCANPIX

Poola kohtureformile on presidendi vetoga pidur peale tõmmatud. Ajutiselt, sest see on taktikaline manööver, mis kordab varasemat. Ka möödunud aastal, kui abordikeelu tõttu välissurve Poolale kasvas, oodati sobivamat momenti ja viivitati sügiseni, mil terve maailmameedia Trumpi Twitterit passis ning hüsteerikud pööblile maailmalõpu lähenemisest jutlustasid.

Pole kahtlust, et vetostamine polnud Andrzej Duda algatus, vaid kõik, kes on Poola poliitikat terasemalt jälginud, saavad aru, et niite tõmbab seal praegu ainult üks mees. Ja ka president Duda on pelgalt tööriist tema kätes.

Jarosław Kaczyńskil ehk pan Kaczkal (pl kaczka – part, eesti keeles tähendaks Kaczyński Pardistet vms) on kahtlemata hulk omadusi, mis teevad temast suure poliitiku. Kui otsida talle võimetelt vasteid kas või meie poliitikast, siis neid lihtsalt pole. Vaatamata sellele, et tal pole kübetki huumorimeelt, ei ole talle poliitilistes debattides vastast. Ta on väga intelligente ja printsipiaalne inimene, suurepärane strateeg ning vilunud poliittehnoloog.

Paraku on Kaczyński puhul tegemist ka ülimalt põikpäise ja kättemaksuhimulise paranoikuga. Need negatiivsed jooned on olulised tegurid Poola arengusuundade mõistmisel, mis on viimastel aastatel sihipäraselt suunatud õigussüsteemi, eriteenistuste ja massimeedia järkjärgulise oma kontrolli alla painutamisele, mille eesmärk on omakorda Kaczyński isikliku võimu ja haarde tugevdamine. Sellega on Kaczyński oma poliitilistele vastastele saatnud väga selge sõnumi: «Minu käes on kõik vahendid, et teie üle valitseda, teid jälgida ja kui vaja, siis ka türmi pista. Nii et parem kartke.»

Machiavelli on «Valitsejas» seletanud valitsemisemehhanisme nii, et palju ohutum vürsti jaoks on esile kutsuda hirmu kui armastust. Kurioossel kombel on ka praeguses euroliidus vürste, kes Machiavelli õpetuse järgi talitavad. Nii on palju räägitud kriisist, mida elab läbi läänemaailm, kuid märkamata on jäetud kriis, mida elavad paralleelselt läbi endised postkommunistlikud maad Ida- ja Kesk-Euroopas. Kõige selgemalt avaldub see rahvuspopulistide juhitavas Poolas ja Ungaris, mis kunagi olid oma üleminekuga eeskujuks kõigile teistele.

Nüüd aga üritavad nende liidrid sisepoliitikas aega tagasi pöörata ja naasta ebademokraatlike põhimõtete juurde, jäädes samas Euroopa Liitu ning kasutades selle hüvesid ja ressursse. Ehk ühest küljest tahaks kõike otsustavale Saksamaale ja arvukatele eurobürokraatidele hambaid näidata, samas aga ka endistviisi Euroopa pangaautomaadi juurde jääda. Selliseid meeleolusid võib leida ka mujalt, teiste hulgas meilt Eesti poliitikast, kuid mitte võrreldavates mõõtkavades nagu praegu Poolas või Ungaris.