Ott Järvela: kõrge lati paradoks

Eesti võrkpallikoondis on peatreener Gianni Cretu juhtimisel tõstnud lati kõrgele, mis omakord toob kaasa suuremad ootused. Foto: www.cev.lu

Tippspordis ei saa tulemusi hinnata ainult joonlauaga. Kui kõrgushüppaja X võidab tulemusega 2.30 pronksmedali, võib tegu olla nii hiilgava saavutuse, ootuspärase tulemuse kui ka täieliku altminekuga. Kõik sõltub foonist.

Kui 2.30 tähistab isiklikku rekordit, võrdub pronks eneseületusega. Kui atleet on aga saanud järjepanu jagu vähemalt 2.35st, mis tähendanuks sel jõuproovil hõbedat või kulda, puudub rahuloluks põhjus. Paradoksaalsel kombel nihutab sportlane iga õnnestumisega kõrgemale latti, mille ületamine määrab ära hinnangu tema esitusele.

Näiteks paari aasta eest saanuks Ott Tänaku esitus Poola rallil, kus ta sõiduvea tõttu viimasel päeval liidrikohalt katkestas, pigem positiivse või vähemalt neutraalse hinnangu. Aga nüüd, kui Tänaku tase on oluliselt kõvem ja Poolas juhtunu röövis võimaluse võidelda MM-tiitli nimel, enam mitte. Sportlik sooritus oli mitterahuldav.

Või Anett Kontaveidi esitus Wimbledonis. Kolmandasse ringi jõudmine ja kaotus maailma kuuendale reketile Caroline Wozniackile kolmes setis pole peale vaadates üldse paha tulemus. Aga sisuliselt? Kontaveit murenes, kui mäng oli juba käes. Võidu vormistamiseks olnuks vaja ainult oma servi hoida. See matš jäi kõigil kipitama, meie esireketil endal ilmselt kõige rohkem. Finaali jõudmine eelmise nädala Gstaadi turniiril lohutas, aga Wimbledon on ikka teine tera…

Veel üks näide. Ragnar Klavan vaigistas mullu jõulude ajal Inglismaa kõrgliiga mängudes esmalt Romelu Lukaku (Everton) ja siis Sergio Aguero (Manchester City), aga superründajate taltsutamisele järgnesid jaanuaris palju rabedamad esitused, mis panid ka kõige andunumad Klavani fännid kiruma, sest teati, et keskkaitsja on suuteline paremaks.

Mis toob meid esimesena MM-finaalturniiri ukse taha jäänud meeste võrkpallikoondise juurde. Kapten Kert Toobal teatas pärast otsustavas mängus Belgialt saadud kaotust: «Kui selliseid hetki, mis siin Belgias toimusid, ei hinnata, pole Eestis üldse mõtet sporti teha. Me pole nii suured, et öelda – näe, lollid, rabelesite siin ja saite pähe. Kui sellised hetked ei paku inimestele midagi, siis mis veel pakub?»

Pole mingit kahtlust, et neid hetki hinnatakse kõrgelt. Väga kõrgelt, sest võrkpallimeeskonna saavutuste vägevus on Eesti võistkondlike pallimängude kontekstis ainulaadne! Aga täpselt nagu Tänaku, Kontaveidi ja Klavani puhul – eduga kaasnevad suurenenud ootused. Kui Belgiale oleks kaotatud oma parimat võrkpalli mängides, ei kipitaks mitte kellelgi mitte midagi, aga, oleme ausad, jäi ju parandamisruumi.

Kõrge lati paradoks sätestab, et võitude ja eduga Eesti spordisõpradele väga sügavalt hinge pugenud sportlaste suhtes valitseb ka suurem nõudlikkus, mis võib paista ülekohtuse kriitikana, aga on tegelikult siiras mure.