Kolumnist Ivan Makarov.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Keskerakonna juhtpoliitikud on end juba ammu lahti rebinud õigussüsteemist ja loogikast ning talitavad oma väiksemate koalitsioonivendade heakskiidul, nagu venelased ütlevad «po ponjatijam», kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Venemaa opositsioon armastab rõhutada, et sealsed võimud tegutsevad mitte seaduste järgi, vaid «po ponjatijam» ehk «arusaamade järgi». Lihtsustatult tähendab see, et võimu sees kehtib kuritegeliku maailma loodud koodeks. Tavainimene peab olema seaduskuulekas ja seaduse rikkujaid karistatakse, kuid rikkurite ja võimurite peale seaduse hammas üldjuhul ei hakka ja nendele kehtivad «seaduslikele varastele» mõeldud tavad.

12 aastat tagasi sõitis tollase Venemaa kaitseministri poeg autoga surnuks vanamemme, kes ületas linnas teed vöötrajal ja rohelise fooritulega. Mutike lendas saadud löögist omaste silme all nelja meetri kõrgusele ja 25 meetri kaugusele, auto kiirus oli hinnanguliselt kuni 140 kilomeetrit tunnis.

Kohale ilmusid automõrtsuka sõjakad sugulased, mitu autotäit eriagente ja terve rood automaatureid, kriminaalasi lõpetati peatselt ja ministri poeg pääses igasugusest karistusest. See-eest hukkunu sugulasi hakati kohtulikult taga kiusama.

Kui me räägime praegu Keskerakonna ja Tallinna endise juhi kohtuprotsessist, siis peaministri võimuerakond maksab kogu etenduse kinni ja valitsusjuht on päri nii sellega kui ka võimalusega pakkuda kohtualusele esikohta valimisnimekirjas.

Kuigi seadustes on leitud vajalikud lüngad ja rõhutakse süütuse presumptsioonile, saavad kõik suurepäraselt aru, mis tegelikult toimub. Sest ka lihttööle minna sooviv tavasurelik, märkides oma CVs, et ta on hetkel liigkasuvõtmise süüdistusega kohtu all, võib koristaja kohast oma suu puhtaks pühkida. Sest tema suhtes kehtivad Eesti Vabariigi seadused ja normid, poliitikuga aga käitutakse «arusaamade järgi», ehk erakondliku hierarhia ja solidaarsuse vaimus, mis kõik on surutud seaduslikkuse raamidesse.

Nii et väikesed sulid ripuvad võllas, suured sulid aga sõidavad invatõllas. Tallinna monoparteiline võim on juba aastakümneid tegutsenud «arusaamade järgi» – tulemuseks vohav korruptsioon, Vene provintsi kvaliteediga teed ja Venemaa pealinna vaimus kallis avalik-erakondlik propagandamasin.

Veel «Insener Garini hüperboloidi» tegelaskuju Gaston Pardinokk, endine varas ja bandiit kuulsa Bonnot’ jõugust, ütles: «Mitte mingi raha eest, armuline proua, ei võta ma praegu ei märga ega kuiva asja ette: ajad on muutunud. Tänapäeval eelistavad bandiidid politseis teenida, elukutselised vargad aga välja anda ajalehti ja tegelda poliitikaga.»

Eestis on õhukeseks koondatud politsei ise poliitikute ohver, kuid ülejäänud osas on Leclaire-Gastoni tõdemus aktuaalne praegugi. Eestlasi on juba ammu harjutatud mõttega, et kuritegu võib meie riigis olla mitte karistatav, vaid lausa ergutatav. Tuntud gangsterist, kes röövis Helsingis juveeliäri ja panka, oli pärast vanglast vabanemist saanud populaarse Eesti telekanali saatejuht, tema kangelaslikust elust vändati Eesti-Soome-Läti mängufilm «Sangarid» ja seltskonnameedia hoiab rahvast kursis selle silmapaistva inimese eluga. See oli võimas ja kaugeltki mitte viimane kõlbeline õppetund: endine bandiit on ühiskonnale huvitavam kui napakas korralik inimene.

Poliitik võib end poolsurnuks juues korraldada kesklinnas romuralli – ja ikkagi saab ta juhiload kohe tagasi, kogub taas temaväärsete valijate hääli ning surub vastuvõttudel presidentide kätt. Sest eestlased on moraalselt küpsed selleks, et meie ladvik elab ja töötab ka «arusaamade järgi», määrates endale hüvesid, hüvitisi ja privileege. Peaaegu iga võimuritega seotud skandaal ja sigadus lõppeb mingi JOKK-lahendusega, ja see on vormilt seaduslik, sisult «po ponjatijam».

Seega ei tohiks me imestada selle üle, et siin elavad teise riigi kodanikud aktsepteerivad nende kodumaal levinud ja meilgi juurdunud praktikat ning on valmis andma rängas korruptsioonis süüdistatud inimesele Eesti kohalikel valimistel tuhandeid hääli, väljendades sellega oma suhtumist Eesti riiki. Seda enam, et samamoodi käituvad paljud ärimehed ja poliitikud, kusjuures mitte ainult muukeelsed.

Kaks aastat tagasi keelas Venemaa riiklik transpordi järelevalveamet Rostransnadzor Eesti riigile kuuluva EVR Cargo Tapa depoos remonditud vagunite kasutamise Venemaal, kuigi vagunitel polnud midagi viga. Firma sattus tollal raskesse olukorda, kuid nüüd tahab investeerida 35 miljonit eurot vaguniärisse Venemaal, kellega oleme sanktsioonisõjas. On teada, et tark õpib teiste vigadest, loll õpib omadest. Seega on meil olemas targad, on olemas lollid ja järgmise arenguastmena on meil olemas riigifirma Cargo.

Euroliidu eesistujariik irvitab seega ELi sanktsioonide poliitika üle ja riskiks rahaga, mis võib toetada ka uute Ukraina alade annekteerimist. Arvamusliidrid, lähtudes tervest mõistusest ja ajaloolisest kogemustest, maalivad mustades värvides pildi – ja siis tuleb agentuuri Sputnik suureks rõõmuks majandus- ja taristuminister Kadri Simson ning räägib kõik valgeks, väites lisaks, et küsimus pole isegi vaieldav mitte.

Kui «sajandi tehingu» kriitikud lähtuvad ELi ja Eesti seadustest, poliitilisest olukorrast ja äriloogikast, siis Venemaa võimuparteiga lepinguliselt seotud Eesti erakonna minister toimetab «po ponjatijam». Kui see on koalitsioonipartneritele ikka veel vastuvõetav, siis ei jää ülejäänud eestimaalastelgi muud üle, kui üritada kohaneda meie demokraatiamudeli topeltstandarditega, nagu nad on juba kohanenud Läti omast kõrgema alkoholiaktsiisiga.

Vanematel inimestel on kindlasti kergem, sest nende puhul aitab eelmise hullumaja kogemus. Ega juhuslikult pole «ENSV» telesari nii eluline. Meie ministriks võiks praegu vabalt saada ka Aino Kessner – samamoodi hoogsa sõnakasutusega ja igasuguste argumentide vastu soomustatud.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LP-d ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja «Nädal» ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.