P, 24.09.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Erki Loigom: rannamõnud ja riigipöörded – Lõuna-Balkanil podiseb

Erki Loigom
Facebook
Comments 3
Naised vees. Montenegro.
Naised vees. Montenegro. Foto: Erki Loigom

Balkani regiooni nimetamine püssirohutünniks on endiselt õigustatud. Lisaks kümnetele pisematele piiritülidele noorte naabrite vahel ei ole kadunud mastaapsemad ja riivatud õiglustunded – on need siis põhjustatud natsionalismist, religioonist või labasest kättemaksuihast, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.

Eesti reisibürood on lisanud oma päikesereiside menüüsse Balkani väikeriigi Montenegro. Mille poolest on oluline see Eestist ligi kaks korda väiksema rahvaarvuga mägine maa? Mida lisaks oivalise kliimaga rannapuhkusele märgata ja mille üle kaasa mõelda?

1990. aastatel Jugoslaavia lagunemise tagajärjel, mis oli erakordselt verine, tekkis Balkanile mitmeid riike, mis vaatamata sarnasele stardipositsioonile on arenenud äärmiselt erinevates suundades.

Näiteks on sõjast imekombel eemale jäänud Sloveeniast saanud piirkonna edulugu, samas kui naabritel nii hästi läinud ei ole. Tekkinud noored riigid maadlevad sõjajärgsete mõjudega ja peavad tegema pingutusi, et õudusi provotseerinud sündmused ei kerkiks taas pinnale. Niisugusel ristteel seisab teiste seas ka Montenegro.

Montenegro-teemaline rannalina.
Montenegro-teemaline rannalina. Foto: Erki Loigom

Montenegro on olulistes poliitilistes küsimustes olnud tihti lõhenenud

Juunikuus sai Montenegrost NATO täieõiguslik liige. Riigi püüdlus sõjalisse eliitklubisse algas veel perioodil, kui Serbia ja Montenegro moodustasid samasuguse lohiseva nimega liitriigi.

2006. aasta maikuus toimunud iseseisvusreferendumil otsustas napp enamus montenegrolasi (55 protsenti) Serbiast lahkulöömise kasuks – see oli esimene märk, et riigi tulevikus võib tekkida olulisi polariseerumisi, mis piirkonna turbulentse arvestades võivad tipneda vägivallaga.

Kuna Serbia kandis Euroopa poolt olulisi piiranguid seoses oma kaitsva suhtumisega Bosnia ja Horvaatia territooriumil sõja ajal inimsusevastaseid kuritegusid sooritanud serblastest liidrite suhtes, otsustas ka NATO liitumiskõnelusi jätkata vaid Montenegroga. See oli esimene tõsine kiil, mis löödi seni vennalike rahvaste vahele.

NATO jaoks oli tegemist märgiliselt olulise uue liikmega. Nüüd on kaitsealliansi kontrolli all peaaegu kogu Euroopa rannik alates Türgist lõpetades Norra-Vene piiril. Tänaseks on ka Serbia oma suhtumist sõjakuritegudesse oluliselt korrigeerinud ja seeläbi on saavutatud läbirääkimistel Euroopa Liiduga ühendusega liitumise teemadel parimat võimalikku edu.

Kotori laht ja vanalinn.
Kotori laht ja vanalinn. Foto: Erki Loigom

Avatud peatükke liitumiskõnelustel on Serbial rohkem kui teistel endise Jugoslaavia riikidel. Meenutagem, et Euroopa Liitu kuuluvad juba Sloveenia ja Balkani sõdades aktiivselt osalenud Horvaatia.

Montenegro on tänaseni poliitilistes küsimustes äärmiselt lõhestunud. Riigi president Filip Vujanović on võimul 2013. aastal toimunud valimiste toel saavutatud napi 51-protsendillise toetusega.

2016. aasta sügisel toimunud parlamendivalimiste tulemus oli niivõrd kirev, et täna moodustavad Montenegro valitsuse kunagise kompartei järglane Demokraatlik Sotsialistide Partei koos viie (!) partei ja ühe parteitu ministriga. Nende valimiste tulemusena alustasid 38 opositsionääri (peaaegu kogu opositsioon) boikotti, mis kestab tänaseni.

Et õli veelgi tulle valada, proovisid vahetult valimistele eelneval nädalal opositsiooniliidrid koos endise kõrge politseiametniku Bratislav Dikićiga võtta jõuga üle parlamendi ja kõrvaldada füüsiliselt tollast peaministrit Milo Đukanovići.

Montenegro politsei eskordib riigipöördekatses kahtlustatavaid. / Scanpix
Montenegro politsei eskordib riigipöördekatses kahtlustatavaid. / Scanpix Foto: SCANPIX

Tänaseks alanud kohtupidamine riigipöörajate üle on pikemaks ajaks kinnimajja mõistmas tosinat Serbia ja Montenegro kodanikku ning tagaselja kahte Vene passiga Venemaa sõjaväeluure (GRU) endist agenti.Moskvat häirib selgelt järjekordse väikeriigi aina tihedam koostöö Euroopaga.

Riigipöördekatse tõi tänavatele vägivalla ja selle mahasurumiseks kasutatud politsei jõuvõtted on tänases Montenegro meedias üks peamisi aruteluteemasid. Montenegro poliitilist komberuumi on saatnud lakkamatult märksõnad nagu reetmine, vägivald, protestid, korruptsioon, boikott jne. Noorele demokraatiale tuleb siiski mõned asjad andestada ja tuleb selgelt aru anda, kust riik tuleb.

Kurjategijate paradiisist tõsiseltvõetavate riikide hulka

Veel paarkümmend aastat tagasi kujutas Montenegro Serbia osana endast praktiliselt anarhiasse langenud kuritegelikku provintsi. Koos Albaaniaga oldi Euroopa tagahoov, mille igapäevaelu hulka kuulus ohjeldamatu relva-, narko- ja inimkaubandus, mõrvad ja rahapesu. Riigis, kus inimestel ei olnud pangaarveid, toimetas siiski üle poole tuhande panga. Kui keskeurooplase sõiduauto langes kodumaal varguse ohvriks, siis elukaotuse hirmus võis ta minna seda otsima Lõuna-Balkanile.

Montenegro ning Bosnia ja Hertsegoviina (Serblaste Vabariigi) vaheline piir.
Montenegro ning Bosnia ja Hertsegoviina (Serblaste Vabariigi) vaheline piir. Foto: Erki Loigom

Albaania rollist ja kiratsevast arengust sarnastel teemadel võib kergemal moel kõneleda tänaseni, kuid Montenegro on suutnud õnneks enamat. Montenegros on maksevahendiks euro. Kuidas on selline asi võimalik?

Ühepoolse euroraha kasutamise juured peituvad eelmise sajandi 70ndate aastate tõsiasjas, et oluline osa tollase Jugoslaavia rahvastikust töötas või evis finantsilisi sidemeid Lääne-Saksamaaga. Selle tulemusel oli regioonis reaalne maksevahend Saksa mark. Saksamaa liitumisel eurotsooniga tekkis endises Jugoslaavias tõsine mure rahatähtede muutumisest lepalehtedeks ja nii otsustas Montenegro vahetada sularahamargad ilma küsimusteta eurodeks.

Veelkord, küsimusi ei esitatud. Üle 10 000-margase vahetustehingute korral tuli avada küll pangaarve, kuid selline üliliberaalne mehhanism võimaldas suurel osal piirkonna illegaalsetel grupeeringutel täiesti seaduslikult oma tulud puhtaks pesta. Euroopa Keskpank oli raevus, kuid montenegrolased hääletasid jalgadega. Riigi uueks valuutaks sai euro.

Pood Montenegro pealinnas Podgoricas.
Pood Montenegro pealinnas Podgoricas. Foto: Erki Loigom

Sarnase skeemi järgi on näiteks ka Kosovos ametlikuks maksevahendiks Euroopa ühisraha, kuigi ei Kosovo ega Montenegro täida ühtegi euro saamiseks vajalikku eeltingimust.

Euroopa institutsioonid on olukorraga leppinud, sest Montenegro on jõuliselt alustanud euroliiduga liitumise protsessi ja eesmärk on ühineda blokiga kõige hilisemalt aastal 2023. Seetõttu ei ole pragmaatiline takistada väikeriigi arenguid, sundides neid vaheaastateks kasutama oma rahvuslikku valuutat.

Toetus NATO-le on kogu regioonis kõikuv. Varjud minevikust?

Toetus Euroopa Liiduga liitumisele on samuti üsna piiripealne. Kuid veelgi olulisemat eraldatust on tekitanud NATO liikmeks saamine. Protestid pealinna Podgorica tänavatel on igapäevased. Valitsusasutused ja presidendi residents on ümbritsetud turvaaedade ja politseijõududega.

Kuigi Montenegro tänane territoorium ei kannatanud Balkani sõdades märkimisväärselt, oli riik tollal Serbia osana Belgradi ja president Slobodan Miloševići valikute tugev toetaja. Seeläbi mõjus NATO tegevus Serbia vastu osale montenegrolastele väga tundeliselt ning seda ei ole unustatud.

Reisides naaberriikides Bosnias ja Hertsegoviinas ning Horvaatias, näeme tohutul määral senini turmtules kannatanud hooneid ja rajatisi. Oluline osa Montenegro elanikest elas ja elab ka täna pigem kaasa NATO (laiemalt läänemaailma) rünnakutes kannatanud Serbiale.

Jugoslaavia kodusõjas räsida saanud maja Bosnia ja Hertsegoviina linnas Mostar.
Jugoslaavia kodusõjas räsida saanud maja Bosnia ja Hertsegoviina linnas Mostar. Foto: Erki Loigom

Sõjakuritegude taak saadab Balkani riike ilmselt veel aastakümneid. Sarnaselt samalaadsetele ja värskematele, kuid tänaseks lõppenud konfliktidele, peavad tapjad ja ohvrid elama kõrvuti. Eriti tugevalt on see tuntav just Bosnias, mis on oma olemuselt joonlaua järgi tõmmatud riik.

1995. aastal allkirjastatud Daytoni rahuleping, mis lõpetas reaalse sõjategevuse Bosnia ja Hertsegoviina aladel ning tõi 20. sajandi lõpu ühe füüsiliselt kõige keerulisema lahutuse – sajad tuhanded inimesed pidi rahu saavutamiseks kolima oma asualadelt rahvusliku tunnuse alusel määratud territooriumitele – lõpetas küll sõja, kuid pole ilmselt lõplikku pingelõdvendust tagav lahendus.

Nii on tänaseks Montenegroga piirnev ala 90-protsendiliselt Bosnia serblaste kontrolli all olev autonoomne Serblaste Vabariik ning ülejäänu kunstlikust moodustisest moodustavad Bosnia horvaatide ja bosnialaste föderatsioon.

Reisides nendes valulistes regioonides on tunda, kelle territooriumil ollakse. Sümboolikaga ei olda kitsid. Ruudulisi Horvaatia sümboleid ja meilegi tuttavat Vene trikoloori meenutavat serblaste sümboolikat kohtab nende asualadel ohtralt.

Plakat Venemaa presidendist Vladimir Putinist Bosnia ja Hertsegoviinas asuva Srebrenica serblaste linnaosas. / Scanpix
Plakat Venemaa presidendist Vladimir Putinist Bosnia ja Hertsegoviinas asuva Srebrenica serblaste linnaosas. / Scanpix Foto: SCANPIX

Oluline on märkida identiteetide rõhutamisel kirjamärkide kasutust. Kui Bosnias ja Hertsegoviinas on kasutusel nii ladina tähestik kui ka kirillitsa, siis serblaste regioonis on ladina tähtedega kirjutised soditud. Horvaatide poolel on märgata vastupidist sümpaatiat.

Sarnane on olukord ka Montenegros – Serbiat emamaana tunnistav elanikkond hoiab au sees kirillitsat, noorem rahvas rohkem ladina märke. Kummalisel kombel suudavad sama keelt kõnelevad piirkonnad kogu regioonis kirjaviisis kasutada täiesti erineva päritoluga tähti. Enamasti kipub montenegrolaste valik kalduma siiski ladina kirjaviisi kasuks ja kirillitsas võib leida veel veini ja mett ostma kutsuvaid silte mägikülades.

Mostar – endiselt jagatud linn, mis püüab unustada

Reisides Montenegrosse tasub kindlasti külastada vaid mõne sõidutunni kaugusel Bosnias olevat Balkani sõdade «visiitkaarti» – Mostari linna. Ligi 20 aastat peale lahingute lõppemist on Mostaris kümneid lauspommitamiste ja tänavalahingute märke kandvaid hooneid. Ilmselt kogu Bosnias peetavatel korteriühistute koosolekutel on üks peamisi arutlusteemasid kuuliaukude lappimine fassaadidel.

Kuigi Mostari ikooniline Vana sild on taastatud ja vanalinnast loodud idülliline turismimeka, siis sügaval pinna all ei ole linn üle saanud rangest jaotusest erinevatel jõekallastel. Kui nooremad elanikud näevad tulevikku minevikku unustada proovides, siis linnast võib leida päevatuuride korraldajaid, kes tutvustavad keerulist lähiajalugu ning tahes tahtmata sõltub jutu meelsus asjaolust, kas rääkija on serblane, horvaat või bosnialane.

Vaade Mostari sillale.
Vaade Mostari sillale. Foto: Erki Loigom

Samuti annab polariseerumisest usulisel pinnal märku ohtrate minarettide kohal Humi mäetipule püstitatud hiiglaslik rist. Kuigi Mostari rist ei ole tekitanud vägivalda nagu sarnase ettevõtmise püstitamine näiteks Sarajevos, on see siiski märk lisaks serblaste ja horvaatide pingetele ka psühholoogilistest mõjutustest kolmanda rahvusgrupi – islamiusuliste bosnialaste vastu.

Olgu siiski täpsustuseks mainitud, et konkreetselt Mostaris täna serblasi praktiliselt enam ei ela. Kui riik on jagatud suuresti Serbia-Horvaatia teljel, siis just bosnialasi on sunnitud elama risti-rästi ja usulisel pinnal lahvatada võivaid konflikte kardetakse riigis enim.

Onju just Bosnia ja Hertsegoviina üks suurimaid terrorirühmituse ISIS võitlejate ja sümpatiseerijate kasvulavasid Euroopas ning ilmselt mitte asjata ei unustanud islamiäärmuslased Bosniat mainimast oma kevadises läkituses Balkanimaid ähvardades.

Mošee Mostaris.
Mošee Mostaris. Foto: Erki Loigom

Kuid olgem täpsed – Balkanit ei ole kaasaaegse argielu lahutamatuks osaks saavad terrorirünnakud tabanud ja enamik sealseid riike võõrustavad meelsasti ning turvaliselt oma külalisi.

Kaugenenuna loo peafookusest, Montengrost, tuleb viimase õnneks mainida usuliste eriarusaamade väheolulisust. Kuigi riigi idaosas on märkimisväärne albaanlastest islamiusuliste kogukond, on Montenegro siiski õigeusklik riik.

Kuid demograafilised arengud teevad muret siiski aina enam. Nimelt kahaneb montenegrolaste arv negatiivse iibe ja väljarände tõttu, kuid albaanlaste juurdekasv riigis on üsna tuntav. Milline on Albaania roll regioonis?

Albaania kasvav roll regioonis

Albaania on pidevalt vallutanud Euroopa vaesemate riikide edetabelite esikohti. Reisides Montenegros, soovitan siiralt mõneks päevaks kiigata ka Albaania poolele, et saada kinnitust või lükata ümber müüte.

Visuaalselt ei erine Albaania Balkani teistest riikidest millegi poolest. Kui siis ehk hobusõidukeid on rohkem. Inimesed aga seevastu veelgi uudishimulikumad, siirad ja sõbralikud. Kõik piirkonna rahvad tunnevad siirast tähtsust, et just nende kodumaa külalisele kõige külalislahkem tunduks.

Albaania.
Albaania. Foto: Erki Loigom

Kahjuks maadleb Albaania endiselt tohutu korruptsiooni ja sellest tingitud vaesuse käes. Transparency Internationali indeksi järgi asub Albaania 176 mõõdetud riigi hulgas 83. kohal, mis kuulub lootusetute riikide kategooriasse. Euroopas tegutsevate terrorirakukeste ja organiseeritud kuritegevuse relvadega varustamise niidid viivad tihtipeale just Albaaniasse.

Tänaseni ei soovitata matkahuvilistel ülearu aktiivselt kulgeda imekaunites mägedes Albaania ja Montenegro piiril relvastatud salakaubitsejate rohkuse tõttu. Kahte riiki ühendava Skadari järvel paadisõitu nautides tuleb vältida sattumist piiridele, mis tagab viivitamatu relvastatud politseijõudude sekkumise eelkõige Montenegro poolel. Relva- ja narkokaubandus Aasiast Euroopasse käib endiselt paljuski siitkaudu.

Montenegro loodus.
Montenegro loodus. Foto: Erki Loigom

Albaanias juulikuus toimunud parlamendivalimised ei sisesta samuti julgustust. Rahval on vaesusest ja kokkuhoiust Euroopa unelma suunalisel liikumisel kõrini. Kuigi valimistel seljavõidu saavutanud sotsialistid (ainuvõim valitsuses) on samuti mõõdukalt euroopameelsed, on peaministrina jätkanud Edi Rama sõnum siiski selge – rohkem võrdsust kõigile.

Tegelikult maadleb valgetes tennistes Euroopat väisav hendrikagurliku olekuga populistlik peaminister ehtalbaanialike süüdistusega korruptsioonis ja omakasus.

Albaania kummalisi võimuvertikaale kirjeldab ka asjaolu, et riigi presindendi Ilir Meta abikaasa Monika Kryemadhi on äärmusvasakpoolse Sotsialistliku Integratsioonipartei liider ja see asjaolu tekitab asjatuid pingeid valitsevate sotsialistide ja presidendi vahel.

Kuigi Monika Kryemadhi partei on üsna ebaoluline jõud Albaania poliitikamaastikul, eelistab president selgelt oma teise poole rolli riigi vasakpoolses liikumises. Täidesaatvad valitsejad aga väldivad presidendi soosikut kiivalt.

Suur-Albaania – kasvava toetusega utoopia või reaalne tulevik?

Albaania rahvaarv on umbes kolm miljonit. Kuid albaanlaste tegelikku arvu maailmas hinnatakse 10 miljonini. Valdavalt on nende asuala just naaberriikides, aga oluline diasporaa elab näiteks Itaalias ja Ameerika Ühendriikides. Samuti on Kosovo oma 1,8-miljonilise elanikkonnaga sisuliselt teine albaanlaste riik.

Albaania poiss. / Scanpix
Albaania poiss. / Scanpix Foto: SCANPIX

See asjaolu sunnib lähinaabreid, ka Montenegrot, arvestama paljukõneletud Suur-Albaania ohuga. Mitte ükski Balkanimaa ei saa kas parlamendi või lausa valitsustasemel nendeta hakkama.

Kosovo riigi loomine ja enamike maailma vägevate tunnustus sellele mässulisele Serbia provintsile andis albaanlaste innukusele vaid hoogu. Välisalbaanlaste rahaline toetus on nii Albaaniale kui ka Kosovole peamine eluliin nende muidu ülivaeste riikide olmelisele hakkamasaamisele.

Lisaks olmele on Suur-Albaania idee asunud elama omaette elu ja peaminister Rama on olnud sunnitud korduvalt naabreid rahustama. Kas ta on selles olnud ka siiras?

Saanud võimutäiuse on ta küll asunud massiliselt vallandama riigile kasutuid ametnikke (kuulutades nende tuvastamiseks välja Facebooki teel korraldatud «konkursi» laiskade ametnike leidmiseks!) ja neid, kes ilmutavad liigselt natsionalistlikke huvisid, kuid albaanlaste eneseteadlikkus on selgelt tõusuteel.

Sotsialistliku Partei toetajad Tiranas valimiste-eelsel üritusel juunis. / Scanpix
Sotsialistliku Partei toetajad Tiranas valimiste-eelsel üritusel juunis. / Scanpix Foto: SCANPIX

Kuigi valimiskampaania käigus olid seekord keelatud välireklaamid ja suured miitingud, olid siiski toimumisloa saanud üritused vägagi rahvuslikku identiteeti rõhutavad. Väliürituste keelamisega valimiskampaania perioodil prooviti vältida inimohvreid, mis Albaanias alati kaasnevad. Seekord eesmärk ka saavutati ning väheminformeeritud väliskülaline ei oleks valimiste toimumist isegi mitte märganud.

Balkani regiooni nimetamine püssirohutünniks on endiselt õigustatud. Lisaks kümnetele pisematele piiritülidele noorte naabrite vahel ei ole kadunud mastaapsemad ja riivatud õiglustunded – on need siis põhjustatud natsionalismist, religioonist või labasest kättemaksuihast. Srebrenica veresauna järjekordse aastapäeva kajastused näiteks Horvaatia ja Serbia telekanalites erinesid nagu öö ja päev ning süüdlased olid alati erinevad.

Facebook
Comments 3

Märksõnad

Tagasi üles