Simsoni julgustükid õhus ja Venemaal

Kadri Simson Foto: Illustratsioon: Andrus Peegel

Majandusminister Kadri Simson on julge naine ja näib, et talle meeldib riskida: nädal tagasi tegi ta elu esimese langevarjuhüppe ja paar päeva hiljem kirjutasid lehed, kuidas ta on heaks kiitnud EVR Cargo ambitsioonika plaani minna Venemaale vaguniäri ajama. 

Kui langevarjuhüppel maandus Simson õnnelikult, siis idanaabri juures äri tegemine ei pruugi nii hästi lõppeda.

Esmaspäeval tõusis tagasihoidlik riigifirma EVR Cargo tähelepanu keskpunkti, kuna Postimees kirjutas nende äriplaanist võtta laenu, osta Venemaalt 35 miljoni euroga tuhatkond vagunit ja hakata neid sealsel turul välja rentima.

Reformierakondlased andsid plaani pihta turmtuld ja Keit Pentus-Rosimannus läks isegi nii kaugele, et võrdles seda keemiatööstuse arendamisega Süürias. Kui reformaritel oli selge poliitiline huvi plaani tampida, siis raudtee-eksperdid ja Venemaa äri tundvad inimesed kirjeldasid seda kui hulljulget avantüüri, kus on hulgaliselt karisid.  

Simson asus talle omasel tulisel viisil EVR Cargo plaani kaitsma, öeldes, et tegevust laiendamata jätkaks Cargo ka edaspidi kahjumis ja firma rendib Venemaal vaguneid juba nagunii. Ministri argumendid on igati loogilised, tema kui omaniku esindaja huvi ongi ettevõtte väärtust kasvatada, et riik teeniks raudteefirma erastamiseks suurema kopika. Kõiki sõna «Venemaa» sisaldavaid asju ei peaks välistama, lisas ta veel.

Olen isegi kaugel arvamusest, et Venemaal ei tohiks äri teha ega sinna investeerida. Ega ilma saagi, idanaaber on sanktsioonidest hoolimata meie kuues ekspordipartner.

Samas ei saa ma lahti ka mõttest, et Simson on Venemaa plaanile liiga kergekäeliselt oma õnnistuse andnud. Miks võtab riik maksumaksja rahaga riske turul, mis on täielikult politiseeritud ning kust pagevad isegi kohalikud ettevõtted? Miks minister seda nii kiivalt kaitseb, kui riigifirma uus nõukogu juht peab äriplaani puudulikuks ja riskantseks?

Tema vastus ajakirjanikule, et kogu vaguniäri plaan ei ole küsitav ega ka vaieldav, on nahaalne. Riigikontrolör Alari Karis ju ütles pärast ebaõnnestunud Eesti Energia Utah’ põlevkivimaardla projekti, et see tehti liiga kiirustades. Ta rõhutas, et suured riiklikud välisinvesteeringud tuleb igakülgselt läbi kaaluda, kõik riskid välja selgitada ja võimaluse korral maandada.

Kummaliselt kõlab ka Simsoni jutt, et Venemaa äriprojekti tuleks kaasata erainvestor. Siingi tasuks tal korraks järele mõelda, miks ei ole seda tehtud juba praegu, projekti esimeses faasis, kui 500 vagunit on ostetud. Tõenäoline vastus on see, et erafirma, kellel on oma nahk ja raha mängus, peab seda liiga riskantseks ning ohutum on enne riik tanki lükata ja seejärel liituda.

Peale EVR Cargo vaguniäri kaitsmise tegi Simson sel nädalal veel teisegi olulise sammu: sulgeda 2019. aastast raudteeliiklus Pärnu-Lelle lõigul. Ka seegi otsus on küllalt julge, kuna Simson on Pärnumaalt valitud saadik, kelle poliitiline kapital tugineb sealsete inimeste häältele.

Kuigi ettevõtjad laidavad Simsoni heakskiidul sündivat vaguniteäri Venemaal, peavad nad üldiselt temast lugu. Mitu neist meenutab seika, kui ta astus tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski vastu, kes ütles, et valitsus ei saagi majanduses midagi ära teha. Samas märkis üks ettevõtja, et tihti on jäänud Simsoni otsused ministrina segaseks ja teda on raske tabada. Näiteks arutab ettevõtjatega majandusküsimusi pigem Jüri Ratas kui Simson ise.

Kõigest hoolimata tuleb majandusministril EVR Cargo äriprojekt hoolikamalt läbi vaadata ja ka veidi laiemalt mõelda, kas riigile kuuluvad äriühingud – mille eesmärk on ju tegelikult pakkuda inimestele elutähtsat teenust seal, kus turg ei toimi – peaksid üldse nii suuri ettevõtlusriske võtma.