Pildil kirjanik JELENA SKULSKAJA.

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Inimesed armastavad õnnelikke lõppe ja seetõttu lähevad nii mõnigi kord õnnetult lõppenud kirjandusteoseid interpreteerivad lavastajad kompromissile, kirjutab kolumnist Jelena Skulskaja.

Ainult rahumeelne, õnnelik, tüünelt kulgev elu saab lubada kunstiteostes traagilisi lõpplahendusi, lausa neid otsida ja ihata, aga kui maailma haarab ärevus ning inimesed ei pea haarama isegi mitte enam õlekõrre järele, vaid juba sõna otseses mõttes õhku ahmima, siis nõutakse väljamõeldisteltki eranditult happy end’i.

Võib-olla olete tähele pannud, et Alexandre Dumas’ suurepärase romaani «Krahv Monte-Cristo» lakkamatutes ekraniseeringutes on pidevalt süžee muutunud, lausa põhiliin teisenenud, nii et tragöödiast pole enam palju järele jäänud.

Tuletame meelde: kirjanik kujutas inimest, kellelt võeti elu parimad aastad, noorus, armastus, õnn; autori tahtel avaneb tal võimalus tagakiusajatele kätte maksta, aga see ei too rahu, ta ei saa tagasi kaotatud armastust ega suuda teoks teha täitumata unistusi – imekaunis Mercédès elab oma elu ilma temata, mees peab leppima vaikse sadamakesega kütkestava Haydée seltsis (mehel on tema suhtes pigem isalikud tunded), kes jääbki kaunistama Edmond Dantèsi ehk krahv Monte-Cristo eluloojangut.

Ekraniseeringutes võidutseb aga tänu ilukirurgiale ja grimmile õiglus ning tühised viisteist-kakskümmend aastat ei mängi mingit rolli. Jah, Edmond Dantès pidi viibima kohutavas Ifi lossis, aga talle langesid osaks rikkus ja edu ning Mercédès, kes oli küll ajutiselt abielus teise mehega, jäi talle truuks ja isegi sünnitas tema poja, nagu selgub täpselt õnneliku lõpu ajal.

Siin võib näiteks tuua Kevin Reynoldsi filmi, ent see ei puuduta ainult seda konkreetset linateost, vaid üldist suhtumist ning üle kogu maailma levinud tava süžeed just nii muuta.

Mõne aasta eest ekraniseeriti Eduard Topoli ülemaailmse kuulsuse saavutanud romaan «Võõras nägu». Selles pajatatakse nupukast operatsioonist, mille Ameerika eriteenistused võtsid ette ajal, mil NSV Liitu valitses Andropov.

Ameeriklased avastasid nimelt, et üks tagasihoidlik NSV Liidust pagenu, kes igatses kodumaa järele, on nagu kaks tilka vett sarnane Vene kindralstaabi alampolkovnikuga, kes oli valmis põgenema Ameerika Ühendriikidesse. Nad otsustati ära vahetada. Operatsiooniks vajaliku fiktiivse abikaasa rolli palgati üks läbikukkunud Ameerika näitlejanna.

Edasi järgnevad juba suur, elu muutev armastus, vangla, kannatused, lootusetud pääsemiskatsed ja viimaks kangelaste hukkumine. Ent Sergei Bassini linateoses, mida saatis silmipimestav edu, ei oodanud armastajaid sugugi ees surm! Jah, nad kannatasid palju ja rängalt, aga tõepoolest, miks siis kohe juhtida nad täieliku katastroofi rajale? Nad jäid täiesti imelisel moel ellu, said taas kokku ja nii muutuski tragöödia melodraamaks.

Pole sinna «Anna Kareninasse» rongi vaja

Ometi tundub, et on niisuguseid tragöödiaid, milles õnnelik lõpp ei ole kuidagi võimalik, püüa, kuidas tahad. Kuidas sa ikka «Anna Kareninas» ilma rongita hakkama saad? Aga teate mis: just sellise katse võttis Karen Šahnazarov ette Lev Tolstoi romaani põhjal ekraanile toodud seriaalis ja oma filmiversioonis (seriaali on televisioonis juba näidatud, küllap jõuab meie kinodesse ka film).

Aleksei Vronski sõnab kolmkümmend aastat pärast Anna enesetappu tema pojale Serjožale: «Mina Annat ei tapnud. Mina teda relssidele ei tõuganud. Vastupidi. Oma surmaga tappis Anna minu. Ma enam ei ela, ma surin tookord rongirataste all. Tema aga jäi imekombel hoopis ellu. Näete, siin ta ju ongi. Otse meie kõrval.»

Seal on veel õige mitu metafüüsilist-metafoorset monoloogi, mis ühtekokku tekitavad tunde, et hukku raudteel tegelikult polnudki: kes teab, võib-olla ei sattunud rongi ette mitte Anna, vaid keegi sootuks kõrvaline naine, ning Anna, loomulikult õige pisut vananenuna, aga siiski endiselt kena ja armas nöbinina, astub kohe-kohe nurga tagant välja ja lendleb Vronski embusse.

Serjoža aga, selgub, on nende ühine poeg ning siis astub õnnelik perekond juba vastu Venemaa esimesele, 1905. aasta revolutsioonile, mille peegliks Lenin teatavasti Lev Tolstoid nimetas. Filmi tegevus käib 1904. aastal, Vene-Jaapani sõja ajal, niisiis on meie kangelastel helge tulevikuni veel pelgalt aastake.

Siinkohal tasub tähele panna, et juba tegevuse pikendamine kolmekümne aasta võrra, mis olid Vronskile täis kannatusi ja mälestusi, annab selgelt mõista, et armastus ei ole surnud, et mingisuguse «kompromissina» on Anna Karenina ikka veel elus. Selline on juba meie ajastust ära hirmutatud vaataja soov ja tahe.

Tänapäeval saab igaüks aru, et inglaste kõnekäänd «Surm – see on midagi, mis juhtub teistega» ei pruugi sugugi olla väga naljakas ega isegi tõsi. Terrorirünnakute täielik ettearvamatus on ju pannud meid kõiki tahes-tahtmata Vene ruletti mängima. Meie poliitikud, kes aina kinnitavad, et Eestil ei ole midagi karta, on nii liigutavalt naiivsed, eriti kui pidada silmas meie Euroopa Liidu eesistujaperioodi.

Toreadoori surm

Teatavasti kirjutas Aleksandr Blok Titanicu hukkumisest kuuldes päevikusse, et on uskumatult rõõmus sündmuse üle, mis demonstreerib ookeani üüratut võimsust, stiihia jõudu, inimelu tühisust ja armetust. See, et ookean nii kohutavalt suure laeva ja palju inimesi ühe lonksuga alla neelas, sünnitas läheneva sõja ja revolutsiooni taustal poeedis vanakreekaliku ülevuspuhangu.

Meie ajakirjandusest lipsas mõne aja eest läbi hulk pilte, millel härg suskas sarvega tuntud Hispaania toreadoori, kes oli komistanud oma keebi otsa. Piltide avaldajad loomulikult hoiatasid: galerii võib sisaldada häirivaid pilte. Milline naiivne ja liigutav hoiatus! Uudistes näidatakse meile päevast päeva veritsevaid teismelisi, kes olid tulnud kontserdile, rängalt vigastatud inimesi, keda tõmmatakse plahvatuse järel metroost välja, koletut palangut, mis on endasse mähkinud pilvelõhkuja – need on tavalised, täiesti normaalsed päevauudised.

Ent juba ette hukuga ähvardav ning südamekõdi ja naudingut pakkuv härja ja kuldse tikandiga punases kostüümis toreadoori heitlus, mille lõppvaatuses viimane väärikalt ja uhkelt, peagu teatraalselt surub kinni puusahaava, peaks meis miskipärast õudu äratama. Miks küll? Selline on ju juba selle kunstiliigi, rituaali sajanditepikkune traditsioon: sellele võib selja keerata, selle vastu võib protestida, aga areenile lähevad inimesed vabatahtlikult ning vaatajad, teadagi, ei ole gladiaatorite aegadest peale jätnud vahele ühtegi võimalust oma silmaga kaeda avalikku hukkamist ja surma.

Ometi peaks neilgi, kes ihalevad rahu ja vaikust, olema õigus meie maailmas olemas olla. Tuhat korda etem oleks jätta just kunstile võimalus etendada traagilisi lõppmänge, näidata väljakannatamatut valu ja lootusetuse hõngu, pisaraid ja hüljatust – võttes neilt seeläbi koha reaalsuses.

Mul on kohutavalt kahju, et praegune kunst, eriti just kinokunst, on aina enam kaugenenud nii elust kui ka surmast mingi unelma poole, millel pole voli ei aja ega ruumi üle. Kunst hoiab kinni mingist «pühast» banaalsusest, mis ei kohusta väljaspool kinosaali meid enam millekski. Vaatad ära, kuidas armastajad olgu kas või kümme, kakskümmend või nelikümmend aastat hiljem astuvad loojuva päikese kiirtes teineteisele vastu, poetad magusa pisara – ja teed aga oma igapäevasigadusi edasi.

Sajandid kipuvad möödumisest hoolimata ikka sarnased olema. Saja aasta eest toimus Venemaa keisririigis revolutsioon, mis hukutas riigi ja intelligentsi ning tõi lõpuks kaasa terrori ja laagrid. Veel sajand varem, 1825. aastal, algas nurjunud revolutsiooni järel terror, mõistuse tagakiusamine, jälitamine, öördamine ning impeeriumit valdasid hirm ja allaheitlikkus. Kirjandus ja kunst täitusid selle peale tragöödiaga, seda imbus igast sõnast, helist ja pintslitõmbest. Nad nägid selles oma ülesannet. Kohustust. Ning hoidusid iga hinna eest, kui see ainult võimalik oli, õnnelikest lõppudest.

*Tõlkinud Marek Laane.