Mihhail Lotman: Väike-Vene riik 2.0. Miks nüüd?

Isehakanud Donetski Rahvavabariigi juht Aleksandr Zahhartšenko. Foto: TASS / Scanpix

Väike-Vene riigi väljakuulutamine oli mõeldud suitsukattena Ida-Ukraina kohal alla lastud Malaysian Airlinesi lennuga MH17 seotud halbadele uudistele, kirjutab oma blogis Tallinna Ülikooli semiootikaprofessor Mihhail Lotman (Isamaa ja Res Publica Liit).

Aleksandr Zahhartšenko – Venemaa presidendi Vladimir Putini abi Vladislav Surkovi poolt niinimetatud Donetski Rahvavabariiki juhatama pandud Moskva hüpiknukk – kuulutas välja Väike-Vene riigi kogu praeguse Ukraina territooriumil, välja arvatud Krimm.

Annekteeritud Krimmi väljajätmist Väike-Venemaa koosseisust rõhutas ta lausa kaks korda, et oleks täiesti selge: Venemaa huvid on kaitstud.

​​Zahhartšenko ja tema pooldajad viitavad ajaloolisele kontekstile, kuid see kontekst räägib pigem nende vastu. Esimest korda kasutasid nimetust Väike-Venemaa (Μικρὰ Ῥωσία) Bütsantsi autorid, tähistades sellega praeguse Ukraina lääneregioone, erinevalt Suur-Venemaast (Μεγάλη Ῥωσία) pealinnaga Kiievis. Sellest pole Zahhartšenkole mingit kasu.

Ka ei aita teda Vene impeeriumis 18. sajandi lõpus kuni 19. sajandi alguses eksisteerinud Väike-Venemaa kubermang pealinnaga Gluhhovis, sest see hõlmas vaid mõnda praeguse Ukraina idapoolset regiooni. Võiks arvata, et tegelikult ei orienteeru Zahhartšenko ajaloole vaid 19. sajandil välja kujunenud Suurvene šovinistlikule kõnepruugile.

Nii unistati Kremlis aastal 2014. Praegune plaan on grandioossem. Foto: Internet

Zahhartšenko eskapaad oli täielikuks üllatuseks nii Ukrainale kui ka lääneriikidele: tõepoolest miski ei viidanud olukorra olulisele ägenemisele ei diplomaatiliselt ega lahingurindel. Ukraina ja lääneriigid kiirustasid avaldama oma nördimust, Kremlist ei tulnud aga mingeid signaale ja otsesele küsimusele vastas Venemaa presidendi pressisekretär Dmitri Peskov, et tegemist on Zahhartšenko isetegevusega.

Kõik need päevad istus aga suu vett täis niinimetatud Luganski Rahvavabariigi juht Igor Plotnitski. Ometi näeb Zahhartšenko plaan ette kogu Plotnitski kontrolli all oleva territooriumi ülevõtmist ja varem on nende vahel tekkinud teravaid sõnavahetusi palju väiksemates küsimustes. Plotnitski vaikimine viitab aga üheselt, et tegemist pole Zahhartšenko isetegevusega, viimane täidab, nagu alati, talle antud korraldusi. 

Suitsukate ebameeldivale mälestusele

Nüüd tekibki küsimus, mille jaoks on seda vaja Kremlile ja konkreetselt Putinile. Neile, kellele on vähegi tuttav viimase modus operandi peaks olema selge, et vastust ei tule otsida sealt, kus antud küsimus tekkis.

Kogu see Väike-Venemaa projekt on nurisünnitis, mis ei pidanudki olema elujõuline. Tema eesmärk on teine: olla suitsukatteks millelegi muule. Ei pea pikalt pead murdma, millele nimelt.

Vastus on MH17. Viimastel päevadel on hakanud niigi tihedad äikesepilved Kremli kohal ilmutama tormimärke. Rahvusvaheline juurdlus on oma tegevuse lõpetanud ja materjalid on jõudnud Hollandi kohtusse. Midagi rõõmustavat ei ole seal Kremli jaoks paistmas. Eelolev kohtuistung on niigi rahvusvahelise üldsuse tähelepanu keskmes, tragöödia kolmas aastapäev teravdab seda veelgi. 

​Halvad uudised ei saabu Putinile üksnes Hollandist. Ootamatu paljastuse avaldas tragöödia kolmanda aastapäeva puhul vene ajakirja Forbes artikkel «Reisi MH17 tragöödia: uued detailid kolm aastat hiljem» (16.07.2017).

Detailid on tõepoolest muljetavaldavad. Kreml on süüdistanud kogu aeg Kiievit, et too ei sulgenud reisilennukitele oma õhuruumi, seades sellega ohtu inimelusid. See väide on aga vale, sest Ukraina sulges oma õhuruumi järgemööda, vastavalt sellele, millised relvad on tuvastatud separatistidel.

Konflikti alguses keelati lennata madalamal kui 1500 meetrit, 6. juunil 2014 tõsteti lennukeeld 7925 meetrini (FL260) ning 14. juulil 9754 meetrini (FL320). Vene pool sel ajal ei reageerinud, kuid ööl vastu 17. juulit tõstis Venemaa minimaalse lennukõrguse FL530 tasemeni, mis on üle 16 000 meetri, see tähendab õhutõrjesüsteemi BUK laskeulatuseni. Vene BUK oli selleks ajaks jõudnud oma positsioonile, vähem kui ööpäeva pärast lastakse MH17 alla. Forbesi artiklis on veel rida huvitavaid detaile, meile aga sellest piisab.​

Veel veidi enne Forbesi artikli avaldamist, kui oli selgunud, et asi on jõudnud Hollandi kohtusse, hakkasid Venemaal kaduma võimalikud tunnistajad. Neist kõige märkimisväärsem on kindralstaabi luurepeavalitsuse (GRU) koloneli Vassili Geranini arreteerimine.

Tuletame meelde, et Geranin, kes GRU poolt kureeris separatistide tegevust, oli see mees, kellele välikomandör Bezler (kutsung Bes, eesti keeles «sorts») kandis 17. juulil 2014 ette suure reisilennuki allatulistamise. Geraninit süüdistatakse ebaseadusliku relva omamises, kuid vene sotsiaalmeedias küsitakse aina häälekamalt, mis see on: arreteerimine, isoleerimine või kõrvaldamine?

Vassili Geranin (paremal) koos Igor Strelkov-Girkiniga (Itškeeria, 2003). Foto: Erakogu

​See on kontekst, mis võib selgitada, miks valis Zahhartšenko nimelt MH17 tragöödia kolmanda aastapäeva teatamiseks, et Ukraina on läbikukkunud riik ja selle asemele moodustab ta Väike-Vene riigi.