Heelia Sillamaa.

FOTO: Georg Kõrre/Postimees

Kuigi teadlik eestlane on juba ammu välismaise brändikella kodumaise disainripatsi vastu välja vahetanud ja Poola maasikate asemel vaid Eesti maasikaid oma ostukorvi lubanud, ei garanteeri sildikohast päritolu teadlikule tarbijale keegi.

Eestlased oskavad üha enam väärtustada kodumaist toodangut, olgu selleks siis põllusaadused, disainiesemed või rõivad, kuid mida suurem huvi toodete vastu tekib, seda tähelepanelikumaks peab muutuma ka klient. Kus nõudlust, seal tegijaid, ning kus tegijaid, seal jäljendajaid.

Paar nädalat tagasi paljastati järjekordne Eesti disaineri Kriss Eglite ehete kopeerija. Disaineri sõnul tegutsevad kopeerijad julmalt ja võltsingud on niivõrd hästi tehtud, et nii mõnigi klient on alles toodet parandusse tuues pettusest teada saanud.

Kui disainitootega petta saanud inimene saab kätte valusa õppetunni ja ostab järgmine kord originaaltoote ametlike vahendajate kaudu, siis Poola maasikaid võib õnnetu tarbija Eesti maasikate pähe süüa õndsas teadmatuses terve suvi. Disainiehete originaalsuse eest võtab vastutuse toodete ametlik müüja, maasikate eest ei taha vastutust võtta keegi.

Turumüüjad on sulidest teadlikud, kuid kellegi vaenu alla sattuda ei soovi ning näpuga näitama ei hakka. Tarbijakaitseameti sõnul on aiasaaduste kontrollimise pädevus põllumajandusametil, kes omakorda lükkab vastutuse veterinaar- ja toiduameti ametnike kaela.

Ametnikud saavad küll maasikate paberijärgset päritolu kontrollida, kuid turumüüjate sõnul segab nii mõnigi kavalam ärimees Eesti maasikaid välismaistega ja puhtalt välimuse ning maitse põhjal ei saa põhjapanevaid järeldusi teha ehk tegemist on surnud ringiga.

Küsitava väärtusega kõlavad ka ametnike ja turumüüjate soovitused kahtluse korral mitte maasikaid osta ning eelistada kindlate talusiltidega eesti keelt kõnelevaid maasikamüüjaid. Tundub üpris ebaõiglane minna turule tugeva eelarvamusega teatud müüjate vastu ja otsida järjekindlalt talusilte, mille juures läbi viia ristküsitlust teemal «kust teie maasikad siis ikkagi tegelikult pärit on».

Iga-aastasest probleemist hoolimata ei tasu aga maasikahooaega suures pettuse hirmus raisku lasta ja lihtsam on naeratava turumüüja südametunnistusele lootma jääda, sest mõne üksiku suli pärast ei ole aus ka kõiki ausaid müüjaid maha kanda.

Halvim tagajärg usalduse juures on välismaiste maasikate eest kõrgema hinna maksmine, mis pahaaimamatu roiskunud hobuseliha söömise kõrval tundub ilmsüütu murena.