Henrik Roonemaa: Rain räägib hullu juttu, aga tal on õigus

Henrik Roonemaa Foto: Toomas Huik

Paar nädalat tagasi käis meil Digitunni saates suure IT-firma Mobi üles ehitanud Rain Rannu ja jutustas, kuidas Mobi tegi just oma esimese ingelinvesteeringu liitreaalsuse maailma. Rain on end ja oma tulevikku suunatud ideid alati osanud hästi turundada, aga samas on ta oma valdkonnas Eesti üks julgemaid ja edukamaid tegijaid. Isegi kui praegu tunduvad tema mõtted täiesti jaburad, tasub neid tähele panna.

Liitreaalsuse teemaga ongi nii. Kuulad, kuidas inimene räägib selle kohta maad ja ilma kokku, ja mõtled, millisest uksest nüüd kiiremini välja saaks, sest ilmselgelt tundub see paremal juhul kas poolearuline jutt või halvemal juhul küüniline katse kelleltki raha kätte saada.

No kas suudaks praegu keegi ette kujutada, et juba mõne aasta pärast kõnnime kõik ringi, internetti ühendatud prillid ees, ja vaatame maailma, kuhu peale arvuti kuvab meile teist, digitaalset maailma, mida tegelikult pole olemas.

Näiteks kohvikusse minnes näed läbi nende prillide, kuidas su sõbrad on reaalse seina peale sulle virtuaalseid tervitusi sodinud või hoiatavad sind punase peaga teenindaja eest. Näiteks tänaval kõndides näed vastutulijate peade kohal hõljumas nende Facebooki profiilipilti, sünnipäeva ja seda, kas teil on ühiseid sõpru. Näiteks autoga maale sõites ei pea lapsed enam tagumisest aknast igavat Eesti võsa vaatama, vaid sealt hüppavad välja tiigrid, piraadid ja dinosaurused, kes tee ääres omavahel vahvaid lahinguid peavad. Näiteks Facebooki Messengeris videokõnet vastu võttes selgub, et helistaja on küll su abikaasa hääle, kuid Mart Siimanni näoga. Ja sa ei tea, kumb neist on päris.

Rain usub, et liitreaalsus ehk päris maailma peale kuvatav väljamõeldud, kuid tõesena näiv kiht toob meie ellu vähemalt sama suure muutuse, nagu nutitelefonid tõid kümmekond aastat tagasi. Ma mäletan seda murrangut hästi, ega keegi ei suutnud ka tol ajal ette kujutada, et varsti on probleem see, et inimesed kaheksa tundi ööpäevas oma käes olevast klaasilatakast teiste inimeste varbapilte võrkkiiges koos «Lingvistilise metsaga» vaatavad. Nii et kuigi mu mõistus ei usu Raini, ütleb mu kogemus, et ilmselt on tal õigus.

Kui teie ka ei usu, avage oma käes olev klaasilatakas ja trükkige seal Google’isse «Apple ARKit demos». Natuke surfamist ja teile avaneb täiesti müstiline maailm, mis on päris ja ei ole ka. Apple nimelt ehitab oma telefonidesse ja tahvelarvutitesse liitreaalse maailma loomise platvormi, mille abil saavad arendajad hakata meie kõigi pärismaailma väljamõelduga täiendama. Meie maailma kirjutatakse põnevaid elemente juurde nii, nagu praegu kirjutatakse äppe.

Tõmbad näiteks iPadi merelahingumängu, avad iPadis kaamera ja vaatad läbi ekraani, kuidas sinu toa põrandal annavad väiksed laevad üksteise pihta vihaselt tuld. Või kuidas su töölaual mängivad vägagi reaalsena tunduvad väikesed inimesed korvpalli.

Mängud on muidugi toredad, aga kui sa aasta pärast hakkad endale näiteks mööblit või autot ostma, on päris suur tõenäosus, et sa saad selle eseme oma koju või tänavale enda ette hirmuäratavalt realistlikuna manada, valida värvi, disaini ja talle asukohta. Nii et liitreaalsus on ka tulevane suur äri.

Poolteist aastat tagasi kirjutasin siinsamas kolumni, kuidas Ahti Heinla, Allan Martinson ja teised töötavad välja kuukulguri moodi pakiroboteid, mis peaksid varsti hakkama tänaval vurama. Tollal tundus see võimatu. Tänasest viivad sellised robotid Kakumäe elanikele pakke koju kätte.