Mart Kivastik: spordimehe hing

Mart Kivastik Foto: Silja Paavle

Kirjanik Mart Kivastik kirjutab, et ehkki temast endast spordimeest ei saanud, saab ta rääkida loo oma isast ja vanaisast, kes seda olid ning kelle saatuses peegelduvad kõik olulisemad 20. sajandi ajaloojõnksud ja-kurvid, mis meie maad ja rahvast tabasid.

Kunagi ammu, 1982 oli telekas Gruusia film «Ujuja», autor Irakli Kverkadze. Film rääkis loo kolme põlvkonna ujujatest, vanaisast, pojast ja pojapojast. Vanaisa elas tsaariajal Bathumis. Ta oli üle Gruusia tuntud ujuja. Vanaisa ujus uskumatuid vahemaid, veetis terveid päevi meres, ujus hommikul merele ja tagasi tuli alles õhtul hilja. Aga leidus kadedaid, kes hakkasid rääkima, et ta tegelikult ujuda ei oskagi, kükitab niisama võsas ja siis teeskleb, et ujus üle mere. Pikapeale sõid need jutud tal hinge seest. Kuni ühel õhtul ta ujus nagu tavaliselt merele ja tagasi enam ei tulnud.

Tema poeg ujus Nõukogude Gruusias. Ta oli pärinud isalt ujumisande ja oli mitmekordne Gruusia meister erinevatel distantsidel. Tal oli imekena pruut, nii ilusat andis terves Gruusias otsida. Igaüks oleks teda endale tahtnud. Üks neist töötas õnnetuseks NKVDs. Ja ühel päeval, kui ujuja võistlusteks valmistus, peatus basseini kõrval must auto. Ujuja viidi autosse, auto sõitis teadmata suunas ja rohkem teda enam ei nähtud.

Pojapoeg ei ujunud, sest ei osanudki eriti ujuda. Ta töötas Thbilisi turismikeskuses, kus õpetati välismaalastele gruusia laule. Ükspäev saabus filmigrupp, kes tahtis tema vanaisast ja isast filmi teha. Paluti, et ehk ta laseb end ujudes filmida. Pojapoeg sulpsas merre ja ujus vaikselt konna, pea püsti, et vesi ninna ei läheks. Tema kõrval parvel seilas filmigrupp, kes ta ujumise üles filmis. Kõik!

Minu arust on see üks paremaid filme üldse. See, et Gruusias tehti selliseid filme, on ka nõukogude võimu ainuke heategu.

«Ujuja» meenutab mulle väga minu vanaisa ja isa lugu. Mu vanaisa Julius sündis samuti tsaariajal ja tegeles noorest peast igasuguse spordiga. Eriti tubli oli ta maadluses, kus ta jõudis Venemaa koondisse ja pidi minema Ameerikasse võistlema. Ameerikasse ta ei jõudnud, sest vanaema keelas sõidu ära, kartis, et vanaisa ei tule sealt enam tagasi. New Yorgi naised võluksid ta lihtsalt ära.

Ameerika asemel läks vanaisa hoopis Peterburi, koos venna Bernhardiga, kes õppis keiserlikus sõjaväeakadeemias. Julius ja Bernhard elasid ühes korteris. Kui kursakaaslased Bernhardil külas käisid, siis küsiti loomulikult ka toakaaslase kohta. Bernhard ütles, et see on ta tentsik, mispeale vanaisa ta õhtul topeltnelsonisse võttis. Siis tehti revolutsioon, Bernhard läks hiljem Vabadussõtta ja vanaisast sai Punaarmee laevastiku pearaamatupidaja. Mis ei olnud ka tavaline töö. Kui ta Neeva äärde jalutama läks, oli tal alati kaks madrust ihukaitseks kaasas.

Ühel päeval oli tal asja Saksa saatkonda. Seal ilmnes, et saadik Mirbach oli just tapetud. Seetõttu võeti kõik, kes saatkonda tulid, kinni ja topiti keldrisse. Pole vaja seletadagi, et keldris ei olnud tore olla. Enamik kinnivõetuist sealt välja ei tulnudki. Vanaisa pääses eluga tänu oma ametikohale, ta saadeti Venemaalt välja. Madrused, kes ta rongile panid, lubasid, et ära muretse, seltsimees Kivastik, me ei jäta sind maha, varsti tuleme sulle Eestisse järele.

Vanaisa tuli tagasi Tartusse, asutas Rüütli tänavale Julius Kivastiku spordipoe – selles majas on praegu Vein ja Vine –, kus ta müüs kõike Fischeri suuskadest Dunlopi tennisereketiteni.

Äri läks hästi. Julius ajas spordiasju, isegi luuletas vabal ajal, tema pojad tegid kõvasti sporti. 1940. aastal olid aga vanad tuttavad Punaarmee laevastikust Eestis kohal. Täpselt, nagu lubasid! Vanaisa pood võeti hoolimata «tutvustest» käest, Julius Kivastiku spordiärist sai Dünamo kauplus. Venelased maksid selle eest küll kompensatsiooni.

1941. aastal tulid Tartusse sakslased. Nad andsid poe vanaisale tagasi tingimusel, et ta maksab raha tagasi. Vanaisa maksis osakaupa, viimase osamakse sooritas ta 1944. aastal, Julius Kivastiku äri oli jälle tema oma. Nädal hiljem istus ta koos vanaemaga paati ja sõitis üle mere Rootsi Uppsalasse, kus ta mõni aasta hiljem suri. Tema vend, vabahärra Bernhard, keiserliku sõjakooli vilistalane ja vaps, oli juba 1937. aastal Eestist Rootsi põgenenud, omaenda rajatud Eesti riik tahtis ta pokri panna. Ta suri Wärmlandis. Koju ei jõudnud enam kumbki.

Minu isa sündis Eesti ajal. Isa tegi peaaegu kõiki spordialasid, mäesuusatamist, lauatennist ja teisi, aga põhialaks oli tal korvpall. Ta oli Noorte Meeste Kristliku Ühingu liige, mängis korvi koos Kullami ja Naaritsaga. Suved veetsid nad Koitjärve laagris. Vabal ajal oli ta Juliuse spordiäris abiks, seal sai tagaruumis piljardit mängida. Nii nad seal vendade Pauli ja Heinoga mängisid, tegid äri ja sporti korraga. Kolmekümne seitsmendal aastal võitsid Tartu noored kossupoisid trennis Euroopa meistrivõistlustele sõitvat Eesti koondist, kuigi ise olid alles poisikesed, kuusteist-seitseteist.

1940. aastal sai pidu läbi. Tartusse moodustati Kalevi kõrval Spartak, kuhu kuulusid venelaste pooldajad. Isa elu kõige tähtsam mäng toimus Tartu Kalevi saalis, kui Kalev võitis ühe punkiga Spartakit. Isa viskas võidukorvi keskjoonelt viimasel sekundil. Rahvas kandis ta kätel saalist välja ja juubeldas. Eestit aga enam peaaegu ei olnud.

1941. aasta kevadel laaditi Tartu kutsealused, nende hulgas Kivastik, Kullam ja Naarits, rongile ja sõidutati tapiga Venemaale tööpataljonidesse. Võis ka mitte rongile minna, aga nende vanemad leiti üles. Mõni lasti maha. Tööpataljon oli viisakas nimi Vene koonduslaagritele. Kahe aasta jooksul surid eesti noored poisid Siberis nälga ja haigustesse nagu kärbsed. Mõne aja jooksul sai isast luukere.

Samal ajal, kui isa Venemaal «vabatahtlikult töötas», olid tema vennad läinud Saksa sõjaväkke. Vanem vend Paul oli Eesti ohvitser ja hakkas vabatahtlikult Saksa ohvitseriks. Temast sai Eesti Leegionis sturmbannführer, kolonel Alfons Rebase abi. Noorem vend Heino sibas Pauli kannul sõtta venelasi nottima.

Nad sõdisid Ukrainas, mille metsad kubisesid partisanidest. Sakslastel polnud isu neid sinna püüdma minna. Paul kui spordimees metsa ega partisane ei kartnud. Ta käsutas Heino endaga kaasa. Heino istus kännule maha ja edasi ei tulnud. Paul lubas ta kohapeal maha lasta. Heino lubas mammale kõik ära kaevata. Nii see sõda käis, nutuga pooleks.

Neveli all sai Paul õlga haavata, mis poleks teda tapnud, aga teetanusesüst ununes tegemata. Ta suri rongis teel tagalasse. Heino elas sõja üle ja istus valele poolele sattumise eest vangis, kus ta tegi metsatöid ja muud üldfüüsilist. Vangist pääsedes oli ta hiilgavas vormis, ülikond lotendas, kätekõverdusi ja muid jõuharjutusi võis teha uskumatult kaua. Ta töötas terve elu ujulas. Ta ujus, sõitis ratast ja talvel suusatas, päevast päeva, ja oleks võinud olla omaealiste meister ükstapuha millisel neist aladest. Õnneks leiutati 1974 triatlon. Triatlonis tuli ta seitsmekümnekaheselt oma vanuseklassi Euroopa teiseks.

1943. aastal moodustati ellujäänud eesti poistest Eesti laskurkorpus. Isa suurim hirm oli vendadega kusagil sõjas kokku saada. Õnneks moodustati ka spordi- ja kunstiansamblid. Isal, Kullamil ja Nagal oli õnne. Nad saadeti Moskvasse kehakultuuriinstituuti õppima, st ellu jääma. Kui nad 1944 koos Kullamiga Tartusse jõudsid, tormas isa poodi, tal polnud aimugi, et nõukogude võim enam vanaviisi ei jätka, poed kuulusid järgmiseks viiekümneks aastaks rahvale.

Sõda sai õnneks otsa, kuigi eestlaste jaoks viletsa skooriga. Isast tehti Tartu Kalevi esimees. Ta oli täiesti kogemata olnud «õige poole» spordimees. Elu jätkus, ta oli ju alles kahekümneviiene. Isa mängis korvpalli, ta oli pidev Tartu meister lauatennises – kokku sain neid tiitleid neliteist – ja Eesti koondises mäesuusatamises. Piljardis kahjuks võistlusi ei peetud.

Liidu meistrivõistlused «nõksus» ehk slaalomis toimusid Bakurianis. Ühel laskumistest ta kukkus ja läbis distantsi tagumikul, seljal ja kõhul. Sinna palju nahka alles ei jäänud. Sellega lõppes vaid mäesuusakarjäär, aga ka ülejäänu oli ohus, sest «ilmnes», et isa vennad olid teeninud Wermachtis.

Isa vallandati järjest kõigilt kohtadelt, kust vähegi oli võimalik vallandada. Temast sai veemototreener, kuigi tal oli annet pigem ilma mootoriteta aladel, aga ta oli spordimees! Tema kasvatas Jüri Lille, Aldur Raudva, Toomas Hage, Nikolai Põvvati, Hans Vissori, Üllar Põvvati ja palju teisi rekordimehi ja liidu meistreid. Lisaks keelas ta meestel joomise, mis oli isegi raskem kui võidusõitmine ise.

Kui liidu meistrivõistlused toimusid Groznõis, käisid tšetšeenid võistlusi vaatamas. Tšetšeenid pidasid Kivast lugu, nad uskusid, et väiksed peavad kokku hoidma, muidu teevad suured meiega, mis tahavad. Pikapeale sai isast, kes oli eluaeg olnud lihtsalt Kiva, vana Kiva. Aga niikaua, kui ta jaksas, marssis ta Kvissentali, kus asub Tartu jahtklubi, alati jala.

Tema viimane suurem spordisaavutus oli Kvissentali uue jahtklubi ehitus. Vana Kiva valvas iga naela löömist isiklikult. Ainult korralikult löödud naelad võisid jääda, kõik ülejäänu tuli välja tõmmata, uuesti lüüa, ümber teha. See ajas töömehed hulluks, aga maja sai üks ilusamaid Emajõe ääres. Isa ei tunnistanud kompromisse. Mõned arvasid, et ta oli ajast ja arust, et tänapäeval saab teistmoodi ka. Ei pea ju alati nui neljaks, jahtklubi kõrvalt oleks ka endale maja ehitanud. Mõni teine mees. Mitte vana Kiva.

Vana Kiva pidi lõpuks jahtklubist «otsad andma», uude aega ta enam ei sobinud, Pärast seda ta väsis. Naga ja Kullamit enam ei olnud, tema oli niikuinii viimane. Aga oli ikkagi üle üheksakümne, mis pole ka vähe või mis? Lõppude lõpuks oli temasuguseid väga vaja, tema najal sai elu muutumist mõõta, nii neljakümnendal kui üheksakümnendal. Lõpuks lihtsalt läks ta ise ära ja kõik.

Nagu Gruusia pojapojastki, ei saanud minust spordimehena suurt asja. Isa pani mind igasse trenni, kus vähegi võimalik, ta ju tundis kõiki treenereid. Lõpuks sai must keskpärane ujuja, korvpallimängija ja tennisetoksija, kes vähemasti räägib lugusid spordimeestest. Kuni nad sünnivad uuesti. Hing on ju surematu.