/nginx/o/2016/03/30/5209765t1h7ba7.png)
/nginx/o/2016/03/30/5209765t1h7ba7.png)
Nina L. Hruštšova kirjutab põhjustest, miks nii mõnigi poliitiline partei on langenud varjusurma.
Nina L. Hruštšova: partei surm (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
26 aasta eest andis Vene president Boriss Jeltsin välja määruse, mis sisuliselt keelas kommunistliku partei tegevuse Venemaa Föderatsiooni tehastes, ülikoolides ja muudes töökohtades. Mõnes mõttes oli Jeltsini julge määrus tarbetugi: kunagi peljatud Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP) oli selleks ajaks juba niigi asjatundmatu juhtimise ja jõhkra käitumise tõttu kaotanud mõjuvõimu, nii et keegi ei pööranud sellele enam kuigi palju tähelepanu.
Tänapäeval tundub, et paljud lääne ja arengumaade erakonnad liiguvad samuti kiiresti samasuguse unustuse ja hüljatuse suunas. Aga kui NLKP hääbumine oli igati loogiline – Jeltsini määrus ilmus ainult mõni kuu enne Nõukogude Liidu enda kokkuvarisemist –, siis suurte erakondade allakäiku sellistes riikides nagu Prantsusmaa või India ei ole sugugi nii lihtne seletada.
Prantsusmaal saavutas president Emmanuel Macron äsja rahvuskogus võimsa enamuse enda kõigest aastavanuse liikumisega, saates üsna selgelt Sotsialistliku Partei, millega ta ise oli veel majandusministri ametis seotud olnud, ajaloo trotskistlikku prügikasti. Kuigivõrd paremini ei käi teisegi Prantsusmaa põhivooluerakonna, Charles de Gaulle’i poliitilisele pärandile tuginevate paremtsentristlike vabariiklaste käsi.
/nginx/o/2017/07/20/6909855t1hcbce.jpg)
Suurbritannia leiboristlik partei vasakäärmusliku Jeremy Corbyni juhtimisel paistis samuti viimase ajani viibivat väljasuremise äärel. Nüüd aga on erakond leidnud pisut uut hingamist tänu konservatiivist peaministri Theresa May üdini oskamatule käitumisele viimaste parlamendivalimiste kampaania ajal. Siiski pole sugugi kindel, kas Corbyn suudab erakonna uuesti ühendada ja sellesse uut elu süstida.
Arenguriikides käib näiteks Indias alla riigi esimese peaministri Jawaharlal Nehru erakond India Rahvuskongress, mille eestvedamisel omal ajal saavutati iseseisvumine Briti võimu alt. Sonia Gandhi (Nehru lapselapse ja peaminister Indira Gandhi poja, mõrvatud peaministri Rajiv Gandhi lesk) ja tema poja Rahuli nõrga dünastilise juhtimise all ei ole Rahvuskongress suutnud positsioone säilitada isegi oma ajaloolistes kantsides, näiteks Uttar Pradeshis. Praegu tundub lausa, et nende põhivastane, valitsev Bharatiya Janata partei, on juba 2019. aasta parlamendivalimised ette võitnud.
Sama saatus tundub Lõuna-Aafrika Vabariigis ees ootavat veel üht tunnustatud rahvusliku vabadusliikumise käilakuju Aafrika Rahvuskongressi. Kõigest 18 aastat pärast seda, kui Nelson Mandela lahkus presidendiametist, mureneb Rahvuskongress president Jacob Zuma hukatusliku ja korrumpeerunud juhtimise all nähtavasti pöördumatult. Omavahel ägedalt kisklevate fraktsioonide ametlik lahkulöömine võib toimuda juba sel aastal, kui Rahvuskongress asub valima uut juhti.
/nginx/o/2017/07/20/6909859t1ha96c.jpg)
Loomulikult on suuri erakondi manalateele läinud minevikuski. 19. sajandil ja 20. sajandi algul oli Suurbritannias konservatiivide põhiline vastane leiboristide asemel liberaalne partei, mis õitses eriti niisuguste juhtide eestvedamisel nagu William Gladstone ja David Lloyd George. Ent see lõppes kõigest mõni aasta pärast Esimest maailmasõda, nagu on ilmekalt näidanud oma raamatus «Liberaalse Inglismaa kummaline surm» (The Strange Death of Liberal England») ajakirjanikuameti asemel ajaloolasesule haaranud George Dangerfield.
Itaalias surid sõjajärgsed erakonnad – kristlikud demokraadid, kommunistid ja sotsialistid – peaaegu korraga välja pärast seda, kui 1992. aastal puhkes nõndanimetatud Tangentopoli korruptsiooniskandaal. Järgmine aasta hääbus valimiste järel Kanada Konservatiivne Partei, millele jäi 151 parlamendikohast pelgalt kaks.
Hulk seletusi
Erakondade languse kohta on esitatud hulk seletusi. Töölisklassi valijate kerkimine keskklassi mõjus Lääne-Euroopa kommunistlikele parteidele sama hävitavalt nagu Nõukogude režiimi kokkuvarisemine.
Laiemas plaanis on riikides, kus koalitsioonivalitsused koosnevad erakondadest, mille ideoloogia on väga sarnane, valijal õige lihtne oma eelistusi muuta. Seda eriti tänapäeval, mil valijad peavad üha sagedamini erakondi tooteks, mida saab asendada, kui see ei vasta tarbija maitsele, ega käsitle neid enam fookusena, mille ümber tingimusteta koonduda.
Lisaks pööravad tänased valijad erakonna täieliku programmi asemel pigem tähelepanu ühele-kahele tähtsamale poliitilisele seisukohale. Just see on lubanud õitsele puhkeda niisugustel ühe-teema-erakondadel nagu sisserändele keskendunud Ühendkuningriigi Iseisvuspartei.
:format(webp)/nginx/o/2017/07/20/6909867t1h1777.jpg)
Tarbijakesksele poliitikale orienteerumise ilmne tulemus on arenenud demokraatlikes riikides üha sagedasem pöördumine rahvahääletuse poole. Probleem tekib siin sellega, et referendumid õõnestavad poliitilise vastutuse printsiipi, sest nende varal teostuvad kehvalt läbi kaalutud otsused, aluseks ülimalt lihtsustatud küsimused, nagu see juhtus Ühendkuningriigi äpardliku Brexiti rahvahääletusega. Niisuguste olukordade esinedes, nagu märkis kunagi teravkeelselt näitekirjanik Bertolt Brecht, tuleks õigupoolest «rahvas laiali saata ja valida uus».
Probleem tundub peituvat ülbuses
Aga kui ka tarbijakesksed valimised seletavad teataval määral selliste erakondade hääbumist nagu Prantsuse sotsialistid, ei sobi see India ega Aafrika Rahvuskongressi allakäigu selgitamiseks. Viimaste probleem tundub peituvat lihtsas ülbuses.
India Rahvuskongressi ülbus on suurel määral pärilik. Nehru ning Indira ja Rajiv Gandhiga alustades ning partei praeguse ebakompetentse juhi Rahuliga lõpetades on Gandhi suguvõsa pidanud Rahvuskogressi juhtimist ja valitsemist oma sünnijärgseks võõrandamatuks õiguseks sõltumata sellest, millised on olnud nende tegelikud oskused ja võimed.
Aafrika Rahvuskongressi ülbus sarnaneb rohkem NLKP omaga: sügavalt juurdunud riigi «omamise» tunne, millest tulenevalt korruptsiooni peetakse vaat et valimistega kätte usaldatud õiguseks. Selline ülbus lõikab erakonna tegelikult toetajatest ära, kes siis peavad paremaks leida mõistlik alternatiiv - ja selle ka leiavad.
/nginx/o/2017/07/20/6909869t1hbf78.jpg)
Ent poliitiline surm ei pruugi olla lõplik. Näiteks Mehhiko Institutsioonilis-Revolutsiooniline Partei valitses riiki 71 aastat, enne kui sai 2000. aastal lüüa. Toona arvati, et erakond ei tule enam kunagi võimule. Ometi see 2012. aastal juhtus, kui ametisse valiti praegune president Enrique Peña Nieto.
See võib olla põhjus, miks Gandhide suguvõsa ja Zuma suhtuvad nii ükskõikselt oma partei lagunemisse. Siiski on küsitav, kas miski, mis on surnust jälle ellu ärganud, on ikka samasugune nagu enne surma.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Nina L. Hruštšova on New Yorgi ülikooli The New School rahvusvaheliste suhete professor ja teadusprorektori asetäitja ning Maailmapoliitika Instituudi (World Policy Institute) vanemteadur.
Project Syndicate, 2017.