Raul-Allan Kiivet: haigekassale antakse lisaraha koos üle jõu käivate ülesannetega

Raul-Allan Kiivet Foto: Liis Treimann

Haigekassa sai valitsuselt küll raha juurde, kuid selle võrra lisati ka ülesandeid, mis kipuvad nende vahenditega üle jõu käima, tõdeb Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet.

Talvel ja kevadel ähvardanud tervishoiutöötajate streigi poliitiliseks nõudmiseks oli tervishoiu rahastamise püsiv ja jätkusuutlik suurendamine. Riigi eelarvestrateegias 2018–2021 lubati, et tervishoid saab nelja aasta jooksul lisarahastust kokku 215 miljonit eurot. Valitsus avaldas 27. aprillil seletava pressiteate, mille kohaselt aitab see otsus tagada ravikindlustussüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse ning parandab ligipääsu arstiabile ja teenuste kvaliteeti.

Lisaraha 53 miljonit aastas on küll viis korda vähem kui sotsiaalministeeriumi taotluse järgi tarvis, kuid haigekassa eelarve kolmeprotsendiline kasv on parem kui mitte midagi ja streik jäi ära. Kaks nädalat tagasi saadeti sotsiaalministeeriumist vastavad eelnõud kooskõlastamiseks ja on selgunud tegevuskava, kuidas püstitatud eesmärke saavutada.

Lisaraha arvestamise aluseks pakutav on tõsiselt elegantne valem – mittetöötavate vanaduspensionäride pensionilt etapiviisiliselt aastatel 2018–2021 vastavalt 7 protsenti, 10 protsenti, 11 protsenti ja 12 protsenti. Lisanduva tulu suuruseks on arvestatud 88 miljonit eurot 2018. aastal ja 175 miljonit eurot 2021.

Millest kevadel üldsusele ei räägitud, on medali teine pool, sest valdav osa lisanduvast rahast ei lähe mitte tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja ravi järjepidevuse parandamiseks, vaid ülekantavate kohustuste rahastamiseks.

Nimelt on kavas etapiviisiliselt viia haigekassasse seni riigieelarvest rahastatavad teenused ja katta vastavad kulud sellesama lisaraha arvelt. Kulude nihutamise summaks on 2018. aastal arvestatud 54 miljonit ja alates 2020. aastast 100 miljonit eurot.

Tulude ja kulude kasvu vahe jätaks aastatel 2018–2021 lisarahastamise kogusummaks 209 miljonit, kuid tegemist on ilmselge ülehinnanguga. Positiivne eelarve tekib lihtsalt: tulude osas tuleb olla optimist ja kulusid alahinnata. Tulude osas on arvesse võetud nii pensionite kasvu kui ka pensionäride arvu suurenemist, kuid ülekantavad kulud on külmutatud 2018. aasta tasemele kuni aastani 2025. Kahjuks ei ole võimalik, et kaheksa aasta jooksul ei vaja rohkem raha ei kiirabi, residentuur, HIVi ravimite ja vaktsiinide hankimine ega ülejäänud 13 rida, mida tuleb rahastada haigekassale lisanduva laekumise arvelt.

Järelikult tuleb tervishoiuteenuste kättesaadavuse, kvaliteedi ja järjepidevuse parandamine saavutada 1–2-protsendilise eelarvekasvu abil ehk haigekassa uus juhatus peab torukübarast välja tõmbama elevandi, kuigi valitsus on lisanud ressurssi ainult hiire tarvis.

Eelarvearvutuste kõrval on sisuline probleem kavatsuses viia haigekassa juhtida ja eelarvesse seni riigieelarvest rahastatud 17 tegevust. Haigekassa on avalik-õiguslik asutus, kes seni keskendus haigete ravi rahastamisele olemasolevate võimaluste piires. Nüüd antakse haigekassale ülesandeid, mis peaksid jääma riigi juhtida ega ole haigekassale jõukohased.

Võtame näitena kaks suuremat ülekantavat kulu – kiirabi (40 miljonit) ning HIVi ja tuberkuloosiravimid ja vaktsiinid (21 miljonit). Kiirabi ei ole oma tähenduselt mitte tervishoiuteenus, vaid riikliku julgeoleku üks tugitalasid, mis tagab turvatunde kogu elanikkonnale. HIV-nakkuse leviku tõkestamine ja vaktsineerimine ei ole tervishoiuteenused, vaid väga olulised meetmed Eesti rahvastiku tervise kaitsmisel, seda just noori ehk Eesti tulevikku silmas pidades.

Kui need read haigekassa eelarvesse tõsta, siis ei ole valitsusel ega ministeeriumitel nendega enam asja ja probleemide korral saab nõudlikult haigekassa poole vaadata. Rahandusministeerium ei pea enam sotsiaalministeeriumiga vaidlema ega valitsuse tasemel arutama, kui palju raha on vaja kiirabile ja kui palju HIVi raviks.

Arstiabi rahastamine kõigi Eesti haigete jaoks õiglasel ja väärikal viisil on väga suur ülesanne ja nagu me kõik teame, ei ole ravi kättesaadavuse, kvaliteedi ja järjepidevusega Eestis kõik kaugeltki korras. Kui nüüd haigekassa tähelepanu suunata uute ülesannete lahendamisele, jääb peamine kõrvale ning paranemise asemel on karta arstiabi kättesaadavuse ja kvaliteedi halvenemist.

Teha tuleks vastupidist ja võtta haigekassalt ära ülesanded, mida tuleb lahendada riigi tasemel – tervetele suunatud tegevus ehk tervise edendamine ja vähi sõeluuringute korraldamine. Korralagedus vähi sõeluuringutes ja nende olematu kasutegur on kogu Eesti tervishoiu häbiplekk.

Esimese osa rehkendusest tegi valitsus hindele viis, kuid lisaraha sidumine kohustustega, millega haigekassa ei saa ega peagi hakkama saama, tuleb tagasi pöörata. Rehkenduse lõpuni viimiseks tuleb ette võtta kevadel sotsiaalministeeriumi esitatud järgmised sammud tervishoiu rahastamise jätkusuulikkuse tagamiseks ja hakata arutama, millal viia ravikindlustuse eelarvest välja sünnitushüvitised ning millal teised töövõimetushüvitised.

Las haigekassa jääb tegelema arstiabi rahastamisega, mille parendamine vajab kõvasti energiat ja tarkust ning kordi rohkem lisaraha, kui praeguseks kokku lepitud. Seevastu tervetega tegelemine on põhiseaduse § 28 alusel (igaühel on õigus tervise kaitsele) valitsuse ja ministeeriumite kollektiivne kohustus. Riigi vastutus tervise edendamisel ja haiguste ennetamisel – mille edulugudeks on aktsiisitõusud ja reklaamipiirangud tubakale ja alkoholile – ei ole delegeeritav.

Ülekantavate kulude jätmisel riigieelarvesse saavutaks haigekassa tulude kasv taseme, millest hea juhtimise korral saaks paremaks muuta ravi kättesaadavust, kvaliteeti ja järjepidevust.