Katrin Pauts.

FOTO: Erakogu

Viimasel ajal on igasugused festivalid mind nii närvi ajanud, et läksin lausa Wikipediasse lugema, mis asi see festival õieti on, kirjutab kirjanik Katrin Pauts.

Lugesin, et neid on mitut sorti – religioossed festivalid, kunstide festivalid, hooajalised ja tähtpäevadega seotud festivalid.

Mulle tundub, et Eestis on moodi läinud hoopis supermarketi tüüpi festival, selline hulluks läinud kirju koer, kuhu on kokku kuhjatud absoluutselt kõik: muusikalava kõrvale on püstitatud šamaanitelgid, lisaks veel igat sorti tervendamise ja spirituaalsusega seotud kamarajura ja mambo-džambot, peale bändide astuvad üles koomikud ja diskorid, kohale on kupatatud peene ja ülehinnatud ökotoiduga moodsad veok-restoranid, käsitöölised koovad ja heegeldavad ning üleüldse on platsile kokku aetud kurat teab mis kompott.

Minu kodukandi lähedal Orissaares peetigi hiljuti seesugust festivali ja mul hakkas kohalikest hirmus kahju, kui lugesin Kaarin Kivirähki arvustusest, et samasugune üritus peeti peaaegu samal ajal maha ka Ida-Virumaal ja veel mitmes kohas.

Kaarini kirjeldused ja arvamused oleks võinud ka Orissaare ürituse kohta käia, keegi poleks mingit vahet teha suutnud. Kaarin pani oma loole pealkirjaks «Kalamaja kolis Ida-Virumaale». Ise jõudsin Saaremaa lehes juba kirjutada, et see kolis hoopis Saaremaale. Tundub, et tuleval nädalavahetusel kolib Kalamaja Hiiumaale Kalanasse. Ja üleüldse paistabki, et hipsterite invasioon Eestis on nüüd täies hoos.

Mitte et Eesti hakkaks muutuma hiigelsuureks Kalamajaks, vaid Kalamaja tahab end maal tuulutada ja sõidab mööda Eestit ringi, kasutades erinevaid kauni loodusega kohti oma peoplatsidena. Rändtuur, ühesõnaga.

Ma ei tea, kas see on halb. Otseselt vist ei ole. Lihtsalt muutub juba liiga tavaliseks ja tüütuks (just sellepärast oligi mul Orissaare inimestest kahju, kes võib-olla arvasid, et on millegi originaalsega hakkama saanud – tegelikult on neil juba mitu sama asja ajavat konkurenti ja eristumisega on tükk tööd).

Oleks veel, et Kalamaja muretu öko-möko-elustiil võtaks terves Eestis võimust – selle vastu mul kui vastsel Kalamaja elanikul pole midagi! Aga ei võta ju. Kalamaja pakib oma šamaanitrummid ja diskoripuldid mõne päeva pärast jälle kokku ja kolib jälle uude kohta, kohalikud elavad oma elu vanaviisi edasi, neil on ikka samad mured – töötus, vaesus ja kõik maaelu hädad. Mõne päeva pikkune festival ei muuda nende elus midagi, püsivamat kasu see ei too. Kalamaja läheb suve lõpuks Kalamajja tagasi.

Kas festival üldse on lahe asi?

Tegin ka seda, mida ikka vahel teen, kui tunnen end arvamusrubriigis kaagutades järsku väga üksi, aga mingi kripeldus on, et kindlasti on mul kusagil mõttekaaslasi. Guugeldasin festivaliviha ja leidsingi hea hulga arvamuslugusid, mis on ilmunud peamiselt Briti lehtedes.

Festivalipõlgureid on sealsete kultuuriajakirjanike hulgas küll, ma pole ainuke selline maailmas, juhhei! Eesti pole sinna vist veel areneda jõudnud, meile vast tuleb see alles hilinemisega nagu kõik lääne nähtused siia väikese nihkega jõuavad – festival ei olegi nii cool, hoopis lahedam on festivale põlastada kui massikultuuri, mis ei anna tõelisele fännile midagi.

Tõeline fänn läheb oma lemmikbändi kuulama keldribaari või rokiklubisse, mitte ei tarbi valimatult palju ja kõike.

The Guardiani ajakirjanik kirjutas juba 2008. aastal, et hea muusika on linnakeskkonnas sündinud ja kuulub olemuslikult sinna. Linna! Seinte vahele! Need stiilid, mida ka meie hipsterid muusikas hindavad, ei sobi kuhugi põldude, lehmade, padrikute ja kuivenduskraavide keskele ehk agraarkeskkonda. Ma arvan seda sama.

Eriti arvasin seda siis, kui sain aru, et pean neli päeva järjest oma saarel looduses jalutama mingi imeliku biidi keskel, sest hipsterid Tallinnast olid siia tulnud oma mussi kuulama.

Kõige jaburam tundub, et hulk festivalifänne kaitseb tuliselt seda sorti meelelahutust, aga sama tuliselt nutavad nad taga pisikesi nurgapoode, mida suured kaubandusketid neelavad. Kas tõesti ei näe te siin mingit vastuolu või silmakirjalikkust?

Millest unistan? Esiteks üleüldse sellest, et eestlane kohe esimesel suvepäeval ei võtaks endale tohutut stressi tormata nagu aiast pääsenud vasikas kõigile võimalikele festivalidele ja suveetendustele, nagu oleks see mingi töö. Puhkus ei peaks ju inimest sedasi kurnama. Mine randa, tšilli looduses, naudi vaikust, rahu, heinamaad ja päikesepaistet!

Teiseks unistan ma, et Tallinna omad ei tahaks enam tulla maale, et teha siin kõike seda sama, mis Tallinnas, vaid läheksid sinna saama unikaalset kultuurielamust, mida on võimalik saada ainult selles kohas maamuna peal.