Juhtkiri: kas meil kõigil hakkab varsti paha?

Surnud mesilased. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

«Mürgita aga mürgita, järgmise tormiga lähed üksi põhja,» irvitavad piraadid kultusfilmis «Arabella, mereröövli tütar» laevakoka üle, kes ähvardab, et «teil kõigil hakkab paha», kui temast kaptenit ei saa. Kas olukord, kus aasta-aastalt taimekaitsevahendite kasutamine Eesti põldudel kasvab, tähendab seda, et meil kõigil hakkabki varsti paha?

Otseselt paanikaks põhjust pole, kuid mürkide teema väärib avalikkuse tähelepanu, sest kasumi- ja auahned või muidu juhmakad laevakokad on juba pardal. Mesilaste massilist hukkumist uurinud ametkonnad teatasid, et esialgsetel andmetel on kolmes proovis leitud taimekaitsevahendite kasutamine üle lubatud piirmäära.

Teateid mesilaste surmast on tulnud mitmelt poolt Eestist ja see on kahtlemata häirekell. Põllumajandusameti ning veterinaar- ja toiduameti asjakohased reidid on vajalikud, samuti tuleb avalikkust ka edaspidi tulemustest teavitada. Vaid nii võime loota, et olukord püsib kontrolli all.

Ilma keemiata praegusaja maailmas loomulikult läbi ei saa. Maa pole lapik ja mürgidki on vajalikud, nagu relvad enesekaitseks. Vaktsiinideta laastaksid inimkonda epideemiad ja keskmine eluiga oleks praegusest tublisti lühem. Paljud ravimid on mürgid, kuigi pikendavad ja päästavad elusid.

Ka taimekaitsevahendid ja nende kasutamine on arenenud, efektiivsuse kõrval jälgitakse ka nende keskkonnaohtlikkust. Eri tõrjete puhul kasutatakse eri liiki vahendeid, nende seas on mürgisemaid ja vähem mürgiseid. Taimekaitsevahendite kasutamine on laienenud koos põllumajanduse üldise käekäiguga – rohkem haritavat maad, rohkem saaki. Statistika kinnitab, et plahvatuslikult kasvas see seoses Euroopa Liidu põllumajandustoetustega. Aastal 2004 kasutati neid 245 tonni, aastal 2006 juba 775 tonni, tunamullu ligi 964 tonni.

Samas lisandub aasta-aastalt ka neid hektareid, kus laiuvad mahepõllud. Tarbija muutub jõukamaks ja teadlikumaks, see kujundab trendi. Massitootmine ei kao aga kuhugi ja see tähendab vajadust üha tõhusama järelevalve järele. Nende ametkondade arvelt kokku hoida ei tohi ja kontrollida tuleb ka kontrollijaid. Kes suhtub hoolimatult, peab saama seda ka tunda, sanktsioon võiks olla näiteks toetuste piiramine. Avalikkuse teavitamine võiks aidata kaasa ka põllumeeste eneseregulatsioonile.

Teemale tähelepanu tõmmanud mesinike hääl võib jääda nõrgaks, kuid vajab siiski tähelepanu, sest tegemist võib olla olulise signaaliga. Oleme harjunud olema uhked oma kodumaiste põllusaaduste üle, aga see võib kiiresti muutuda. Me ei taha ju jõuda tagasi nõukogude aega, kus lennukitelt väetise külvamine hävitas ümbritsevat loodust. Siis hakkab meil kõigil tõesti paha.