Tarmo Pikner: haldusreform on muutumas «naabrist parem» võistluseks

Tarmo Pikner Foto: Erik Prozes

Kolumnist Tarmo Pikner kirjutab, et haldusreform hakkab muutuma naabri ületrumpamiseks.

Valitsusvastutajate palju promotud omavalitsusreformi esimene tõsine tagasilöök ehk Loksa linna (Kuusalu vallaga) sundliitmata jätmine on andnud kogu protsessile uue raamistiku – «naabrist parem».

Kuigi poliitkiibitsejad kordavad nagu ühest suust, et küllap tulid keskerakondlastest haldusreformi vedajad Loksa rahva (loe: keskerakondlase Värner Lootsmanni) soovile vastu, võib tegelik elu olla hoopis teistpidine.

Nimelt, võib-olla leidsid Kuusalu valla juhid, et neil on asjaajamisest teistsugune arusaam kui linnapea Lootsmanni korruptsioonihõnguline tegevus Loksal. Kui 2005 oli Loksa vald juba Kuusalu külge kleebitud, siis Loksa linn oleks liig mis liig ning selle ärahoidmiseks suudeti keskerakondlaste selja taga lobistades hoiduda Lootsmanni tumedate varjude langemisest tublidele kuusalulastele. Ehk siis: las Kuusalus olla parem kui naabritel Loksal.

Kõige eredamalt väljendub «naabrist parem»-sündroom saarte puhul. Kui Saaremaal on oodata riigi esimest ja ainukest ülemaakondlikku omavalitsust (heureka!), siis naabersaarel Hiiumaal on hoopis teised lood. Hiidlastega on see jama, et nemad peavad tegema teisiti kui naabrid saarlased. Kuidagi ei jõuta kokkuleppele, mitu Hiiu valda üks Hiiumaa ikkagi välja kannatab.

Hiiu valla nimeline kooslus (mitte Tallinna küljealune Hiiu, vaid juba varem Kärdla ja Kõrgessaare ühinemisel tekkinud) keskusega Kärdlas on püüdnud kõigest väest vasallriike Käinas, Emmastes ja Pühalepas ahvatleda ühinemisele. Käinaga see lõpuks õnnestus, ülejäänutega mitte. Emmaste ja Pühalepa lähevad kohtusse demokraatiat päästma.

Olles väheke kursis emmastelaste hingeeluga, on oodata piinarikast kohtuteed ja tuleb märkida, et asja eest. Kui Emmaste vald on toimetuleku näitajate poolest üks tublimaid riigis, siis volikogu liikmel on tuline õigus küsida: miks ma ei saa rahva poolt valituna demokraatlikke toiminguid teha, kui 80 protsenti elanikest on iseseisvuse poolt?

Viimased maavanemad on riigi esindajatena agaralt saaresuurust omavalitsust toetanud. Eelmine neist murdis selle kallal hambad, näis, kuidas praegusel maavanemal läheb. Või nagu lausus rootslasest uushiidlane Ulf Johansson hiiu murrakus (Maaleht 6.07.2017): suurt visiooni on vaja ja Hiiumaal pole gotlandiseerumisest pääsu – üks saar, üks omavalitsus.

Tegelikkus on selline, et hiidlaste vastuhakk haldusreformi seadustele tuleneb nende omapärast, õigemini rahvuslikust mitmekesisusest: odratolgused ei taha midagi kuulda kohvilähkritest ja märahiidlased hobuhiidlastest. Mis siis veel rääkida läätserokameestest ja pätakavallameestest. Niisiis, las naabritel Saaremaal olla parem.

Vesihiidlastel on aga hoopis raske elu: neid tahetakse merre ehitatavate tuulikutega (Hiiu madala tuulepark) Saaremaa poole puhuda, ähvardades hiidlased saarlasteks tembeldada.

Julgen avaldada hiidlastele rõõmusõnumi: kõigepealt, ärge uskuge taastuvenergia subsiidiumidest (mida me kõik vapralt maksame) elatuvate rantjeede mesijuttu taastuvast energiast. Taastuvenergiat pole olemas! No lihtsalt ei ole, see sai juba seitsmenda klassi füüsikatunnis selgeks: energia ei teki ega kao (ega taastu), vaid muundub rahaks, mida jaotatakse ühest taskust teise.

Kaldun arvama, et ühel heal päeval saab hoo sisse enneolematu majandusharu – uusmetalli kokkuost. Ja tuugenid taotakse atradeks! Ning siis on hiidlased jällegi paremad kui naabritest saarlased, olgu neil siis üks või mitu Hiiu valda.

PS. Vabandan oma füüsikaõpetaja ees energia jäävuse seaduse omavolilise täiendamise pärast, aga nõukaajal ei räägitud midagi turumajandusest, ammugi selle kõverpeeglitest.