/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Eesti riik käitub igati õigesti, kui püüab kaitsta last halbade vanemate eest, kes on juhtumisi Vene kodanikud, aga Venemaa, enne kui hakkab taas näpuga näitama lääne suunas ja maha tegema lastekaitseseadusi, võiks enne vaadata otsa enda lasteprobleemidele, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
11. juulil eraldasid Tallinna sotsiaaltöötajad üheskoos politseiga Eestis elavatest Venemaa kodanikest vanematest Anatoli Gazarjanist ja Anna Mihhailovast kaheksa-aastase lapse, kes paigutati turvakodusse.
Harju maakohus otsustas 14. juulil Mustamäe linnaosavalitsuse sotsiaaltöötaja Karin Kuslapi taotlusel ajutiselt – esialgu 16. oktoobrini – peatada Gazarjani ja Mihhailova hooldusõigused.
Lapse perest eraldamise aluseks on muuhulgas korteris valitsenud antisanitaarsed tingimused ja tüdruku kasvatamiseks hädavajalike tingimuste puudumine. Vanemad ise tunnistavad, et suitsetavad samas ruumis, kus laps magab põrandal (lapsel pole voodit ega kirjutuslauda), kuid ei näe selles probleemi. Võimude sõnul oli perekond sotsiaaltöötajate huviorbiidis kaheksa aastat.
Kuid perekonna Venemaal palgatud kaitsja Violetta Volkova on kindel, et laps võeti ära ikkagi pere soovi tõttu Venemaale ära sõita. Pere sissetulek sõltus toetustest ja kokku tegi see 460 eurot. Selle rahaga sai igapäevaselt hakkama, kuid korteri remondiks raha ei jätkunud. «Lõppkokkuvõttes ütles isa lastekaitseorganitele, et viib perekonna Venemaale. Seejärel võeti laps ära,» rõhutas advokaat Volkova. Juhtum sattus ka Vene lasteombudsmani Anna Kuznetsova tähelepanu alla, kes alustas juhtumi uurimist.
Asja tuum on see, et Venemaa reageerib väga närviliselt igale juhtumile, kus välismaal elavate Vene kodanike peredest võetakse lapsi ära. Selle taga pole mitte üksnes loomulik soov Vene laste õigusi kaitsta, vaid ka usaldamatus lastekaitse suhtes, mis kehtib paljudes Euroopa riikides, kuid on peaaegu et keelatud Venemaal. Näiteks niiviisi kommenteerivad Vene eksperdid hooldusorganite tegevust Põhjamaades:
«Norra ja Soome jätkavad Vene laste rööviga. Nende riikide sotsiaaltöötajad tegelevad inimrööviga sõna otseses tähenduses. Venemaa ametnike pöördumisi eiratakse. Äravõetud lapsed on rahaliselt kasulikud. Nad aitavad kaasa Norra demograafiliste probleemide lahenemisele. Kohalikud ei saa, või õigemini ei taha demograafiat loomulikul teel parandada.
Normaalseid mehe ja naise vahelisi suhteid on tembeldatud mineviku igandiks. Laps eraldatakse normaalsest perest ning antakse kas lastetule paarile või homodele. Ja nad kasvatavad last edasi. Omal viisil. Me isegi ei tea, kas tegemist on õieti perekondadega? Need võivad olla kaks ema, kaks isa, aga võivad olla kaks inimest, kes näevad mehe ja naise moodi välja. Kuid esimene on zoofiil ja teine nekrofiil.
Sarnast suhtumist näidatakse perest eraldatud Vene laste puhul ka Soomes. Soome sotsiaaltöötajatega on ülimalt raske kohtus õigust mõista. Nagu Norraski, vene lastevanemate suhtes kehtib siin süüdioleku presumptsioon. Kuid selline lähenemine on eranditult venelastele. Näiteks ameeriklastega ei julge soomlased ega norralased jamada.»
Endine Venemaa lasteõiguste volinik Pavel Astahhov on omal ajal öelnud: «Meie, venelased, oleme ülimalt raskes seisus. Kui olete hea elu järele teise riiki kolinud, olge valmis, et teie juurde tullakse ja öeldakse: te kasvatate oma last valesti, kallistate teda liiga tihti ja panete ta käsi pesema liiga tihti. Seepärast võtame teie lapse ära.»
Kõiki toodud arutlusi võiks pidada siiraks Venemaa mureks välismaal elavate riigi kodanikest laste pärast, kui seda ei takistaks kurb statistika, mis viitab laste traagilisele olukorrale Venemaa enda sees.
Venemaa uurimiskomitee andmetel võeti 2016. aastal Venemaal üle 2000 lapsel vägivaldsel teel elu. Neljandiku tapatöö taga oli lausa sugulased. Üle 1000 alaealise langes vägistamise ohvriks. Lisaks sooritas 720 last enesetappu. Allpool mõned näited sellest, kuidas hukkuvad Venemaa lapsed.
Moskva oblastis paikneva Ozerki linna politseisse pöördusid Roman ja Tatjana Tšernikova. Abikaasad andsid teada, et nende kuueaastane tütar Veronika läks kaduma. Nende jutu kohaselt läks tütar jalutama ega tulnud enam tagasi. Seejärel nagu välk selgest taevast tuli uudis: vanemad tapsid Veronika juba aprillis ära. Seejärel lapsekeha tükeldati ja jäänused visati põllu peale laiali. Viis kuud hiljem aga etendati, justkui laps oleks kaduma läinud.
Augusti alguses leidsid Nižni Novgorodi õiguskaitseorganid kuue lapse jäänused. Hiljem selgus, et tapmises kahtlustatav 52-aastane pereisa Oleg Belov tappis peale oma laste ka oma ema ja raseda naise.
Moskva Domodedovo lennujaama naiste tualettruumist leiti vastsündinu surnukeha. Politsei pidas kinni 24-aastase naise, kes tuli Moskvasse Doni-äärsest Rostovist, sünnitas tualetis ning jättis lapse prügikasti, seejärel üritas ära minna koju Tjumeni oblastisse.
17. juunil Krimmi (territooriumi on okupeerinud Venemaa) Nõukogude rajooni naissoost elanik oli alkohoolses joobes ning ärritus oma kolmeaastase poja nutu peale, mis tegi tema olemise ebamugavaks. Ta kägistas lapse surnuks ja jätkas napsuvõtmist.
Kirovis tappis paljulapseline ema oma kaheaastase tütre. Uurimise andmetel hoidis ta lapse pead külmaveevannis kinni pika aja vältel. Naine seletas hiljem, et ta ajas niiviisi lapsest kurivaimud välja.
Lipetski oblastis vägistas mees ja tappis ära oma viieaastase kasutütre. Perekonda peeti eeskujulikuks, sest selles kasvas neli last ja tapja töötas kellamehena kohalikus õigeusu koguduses.
Igal aastal eraldatakse Venemaal peredest ning paigutatakse lastekodudesse ja hooldusperedesse kuni 50 000 last. Ka see ei päästa väikeseid kodanikke vägivalla eest: sel aastal eraldati kasuperest 10 HIV-positiivset last, keda uued vanemad peksid ja piinasid. Seega on laste peredest eraldamine ka Venemaal karistuseks muutunud.
Eelmine Venemaa lasteõiguste volinik Pavel Astohhov oli tuntud president Vladimir Putini sõbrana ja toetas tulihingeliselt seadust, mis keelaks Ameeria Ühendriikide kodanikel lapsendada Vene orbusid. Kuid isegi selline presidendile ja režiimile ustav inimene kaotas oma ametiposti ühe avalduse tõttu, mis jäi kõlama Karjalas järvel juhtunud tragöödia ohvritega suheldes.
Mullu 18. juunil uppus seal 14 teismelist, kes sõitsid paadiga. Ainult üksikud noored ujusid välja ja jõudsid haiglasse. Astahhov küsis ühe ellujäänud tüdruku käest: «Noh, kuidas suplus läks?» See küsimus näitas lastekaitsja tegelikku palet: südametu ja ükskõikne.
Uus Vene lasteõiguste volinik Anna Kuznetsova on õigeusu preestri abikaasa. Venemaa õigeusu kirik on kategooriline lastekaitse vastane. Nii õigeusklikud aktivistid kui ka kiriku tipud on kindlad, et see õõnestab Venemaa rahvustraditsioone ja perekonna alustalasid, sest meelestab lapsi vanemate vastu. Õigeusu kiriku kaanoni järgi peaksid lapsed igati alluma isale ja emale ning vanemate füüsilisi karistusi vastu võtma kasvatuse hüvedena. Seepärast on raske uskuda, et laste eraldamist Vene peredest välismaal vaadeldatakse Vene võimuladvikus kõlbluse ja õiguse prisma läbi.
Pigem on tegemist poliitilise spekulatsiooni ja olulise komponendiga Vene meedia läänevastases info- ja propagandavoolu hüsteerias. Seda kinnitavad ka Vene telekanalite Rossija ja NTV uudissaadete lood Tallinna Gazarjani-Mihhailova perekonna kohta. Selliste lugude eesmärk on Eestit näidata vaenuliku riigina ja hirmutada inimesi lastekaitse ähvardustega ja veenda publikut, et laste õigused ja vabadused on päriselt kaitstud üksnes Venemaal.
On väga imelik, et Vene lasteõiguste volinik tunneb huvi Eesti laste olukorra vastu, sest peredest eraldatud laste arv langeb Eestis igal aastal. Seejuures on Venemaal peksmine dekriminaliseeritud ja tegeliku lastekaitsetöö asemel tegeletakse oma kodanikevastase vägivallasüsteemi loomisega, mida varjatakse hingeväärtuste loosungitega. Ega see polnud juhus, et just koolilapsed tulid sel kevadel Venemaa linnade tänavatele protestima võimude vastu, kes võtavad neilt tulevikulootuse.
Leian, et Eesti käitub igati õigesti, kui püüab kaitsta last halbade vanemate eest. Kuid kes päästab vanemaid lapse kaotamise karistusest? Uu, inimesed, kus te olete?!
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.