Juhtkiri: Eesti mõisavalitsejad Venemaad vallutamas

Raudtee. Illustreeriv foto. Foto: Urmas Luik

Venemaa kuvand on eestlaste hulgas ajaga muutunud, kuid sellegipoolest on varasemast teadvusse settinud, et tegemist on «kõigi võimaluste maaga». Paigaga, kus on võimalik tõusta mõisavalitsejaks, mis kahtlemata parem kui endal kodus või kuskil mujal tallipoisiks olla. «Kõigi võimaluste maa» tähendab paraku aga seda, et võimalik on peaaegu kõik. Eesti kirjandusklassika najal teame ka vastupidist näidet, kui rätsepmeister Jorh Aadniel Kiirel ei õnnestunud seal mõisavalitsejaks saada ning Paunveresse tuli oma Venemaa-retkelt naasta tühjade taskutega ja silmad maas.

Sama on riigifirma EVR Cargo vaguniäriga Venemaal. Võimalikke tulevikustsenaariumeid on erinevaid, kõige roosamatest kõige mustemateni. Pealtnäha on vagunite rendiideel jumet, sest olukorras, kus vaguneid ei jätku ning osa olemasolevatest kuulub mahakandmisele, eelistavad sealsed operaatorid täiendada oma vaguniparki pigem vaguneid mujalt juurde rentides. Uute vagunite ostmises ei näe paljud nõrgal ja ebakindlal Venemaa turul mõtet, kuna need on kallid ega pruugi oma maksumust ekspluatatsiooniaja vältel tagasi teenida. Nii on vagunite rendihinnad praegu idanaabri juures laes ning Venemaa Raudtee on avaldanud kartust, et sel sügisel võib näiteks vajaminevast 9000 poolvagunit puudu jääda.

Siiski on EVR Cargo plaan võtta 35 miljonit eurot laenu, tellida Vene tehastelt uued vagunid ning anda need rendile äärmiselt riskantne. Pole garantiid, et vagunite rendihinnad jäävad ka tulevikus sellele tasemele, kus need praegu on. Näiteks Venemaa asjatundjad on nimetanud seda pikemas perspektiivis ebatõenäoliseks. Ettearvamatusi, mis võib Venemaal ette tulla ja valitsuselt rohelise tule saanud seikluse põrumiseks muuta, on teisigi.

Kui selle alla pandaks eraettevõtjate raha, siis poleks ju probleemi. Kuid antud juhul jäävad kõik riskid, mida eraettevõtjad liiga kõrgeks hinnanud, Eesti maksumaksjate kanda ning ettevõtmise vedajad võivad selle nurjumise korral lihtsalt käsi laiutada. Eesti lähemast minevikust võib selliseid näiteid leida, kas või Eesti Energia Utah’ seikluse näol, mis tõotatud tulu ei toonud.

Nõukogude ajal oli riiklik ideoloogia selline, et kogu vara riigis on ühine ja seetõttu põhimõtteliselt mitte kellegi oma, mis omakorda tähendas, et sellega võis küllaltki vabalt ringi käia. Oma iseseisvas riigis ei tohi me sallida hooletut suhtumist ning ümberkäimist maksumaksja rahaga. Ka euroopalikud väärtused, millest meil armastatakse kõneleda, rajanevad aususel, läbipaistvusel ja isikustatud vastutusel. Seepärast on arusaamatu, miks avalikkus kuulis EVR Cargo riskantsest Venemaa seiklusest tagantjärele, kui otsused juba tehtud ning lepingud sõlmitud.