Allan Keian: tänapäeva noorteromaanid on iPad ja YouTube

Allan Keian. Foto: Erakogu

Miks uus põlvkond noori loeb vähe raamatuid, küsib kirjanik Allan Keian.

Lugedes hiljuti uudist, et rahvusraamatukogu hakkab tasuta laenutama e-raamatuid, hakkas mu üks silm naerma ja teine puhkes nutma nagu Emil Kolozsvári Grandpierre`i kuulsaks kirjutatud muinasjutukangelasel Kuningas Valgel paljude Y-põlvkonna (sündinud 1980–1995) lapsepõlve lemmikraamatust «Imeflööt».

Minu üks silm naerab seepärast, et tehnika areng on vast olulisim inimkonda edasiviiv jõud, mille takistamatule kihutamisele elan noore mehena alati kaasa. Noore kirjanikuna toetan igat noorsookirjandust populaarsemaks ja moodsamaks muutvat tehnikasaavutust.

Tagasivaatavalt tuleb mul ehk internetiajastule šampusekast kinkida, sest just viimane on aidanud ka minu raamatutele tuhandeid uusi lugejaid leida. Elagu uudisnupud! Elagu sotsiaalmeedia!

Tänu romaanide populaarsusele on mulle viimaste aastate jooksul kirjutanud praktiliselt kõik Eesti suuremad raamatute digiteerijad sooviga avaldada ka minu noorteromaanid digiraamatutena.

Hoomanud juba debüütteose väljaandmise järel, 2010. aastal, mis mäletamist mööda kuulutati lugemisaastaks, et kohe-kohe saabub nutitelefonide ja tahvelarvutite võidukäik, pole ma seni enda ühtegi eestikeelset romaani digiraamatuna avaldanud. Paljud on küsinud: «Miks?» Täna vastan teile!

Minu teine silm nutab sellepärast, et suur hulk uue Z-põlvkonna (sündinud 1995–2005) noori raamatuid ei loe. Sajandeid noortesse hingedesse üldinimlikke väärtusi juurutanud romaanikangelaste asemel suunavad uut noortegeneratsiooni Snapchat ja ebajumalate staatusesse tõusnud youtuber'id.

 «Miks see nii on? E-raamatuid on võimalik tõmmata ju praktiliselt igasse nutitelefoni,» küsis minult kevadel üks vanakooli kirjandusõpetaja. Praktiliselt alati uuenduste heaks alla kirjutava noore mehena ei soovinud ma väärikas eas daamile esmalt vastata. «Kamoon, mammi. Ma ei sae ju ometigi oksa, millele ise ühe käega toetun. Ka minu raamatute treilerid ja katkendid ripuvad YouTube'is,» mõtlesin koolimajast lahkudes.

Alles siis, kui kogenud kirjandusõpetaja mind õpilastele noorteromaanidest vestlemise eest järgmisel päeval viisakalt ka meilitsi tänas ja sama küsimuse uuesti esitas, andsin alla.

Ihaldades mis tahes eluvaldkonnas häid tulemusi, tuleb esmalt harjutada. Täpselt sama kehtib ka raamatute lugemise kohta. Lugemisharjumuse juurutamiseks tuleb maast madalast raamatuid lugeda.  Võtta riiulist raamat, avada kaaned ja alustada esimese peatükiga, seejärel võtta teine, kolmas, neljas ... Nii lihtne see ongi.

Kuid miks uus põlvkond noori loeb siiski nii vähe raamatuid? On ju praktiliselt kõik populaarsemad teosed avaldatud ka e-raamatutena (välja arvatud minu omad muidugi). 4G toimib, aku on täis, ekraan on piisavalt suur – kõik vajalik on olemas, aga e-raamatute asemel tundub mõni uus äpp sada korda ägedam. Miks? Puudu on harjumus, lugemisharjumus.

Kallid noored! Lugege raamatuid, paberraamatuid!