Vastulause: Aarne Mäe, Rakvere kultuurielus pole vimma!

Heategevuskontsert "Laulud sõdurile" Rakvere spordihoones. Foto: Marianne Loorents

Tore oli lugeda, et Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäe on toonud Rakvere valimiseelse kultuuridebati Postimehe veergudele. Autor väidab, et justkui salaja on kogunenud linnas üleüldine vimm ja mure kultuuripoliitika ning seltsitegevuse pärast. Valdkonna eest vastutav Rakvere abilinnapea Kairit Pihlak (SDE) näeb olukorda teisiti.

Enne valimisi leidub ikka inimesi, kes tähelepanu saamiseks hakkavad linna kritiseerima stiilis, et 50-aastasel pole Rakveres midagi teha. Lähemal uurimisel selgub, et tegelikult ei osata seletada, mis see on, mida nii väga teha tahetakse. Samas need, kes ise asju teevad ja ettevõtmistes osalevad, on avaldanud mõistmatust põhjendamatu kriitika suhtes.

Kohtusin mais pea kõikide Rakveres tegutsevate kultuuriseltside esindajatega. Ei näinud ühtegi märki rahulolematusest ega vimmast. Avatud ja sisukatest aruteludest selgusid tegijate rõõmud ja kitsaskohad, millest enamik oli seotud ruumidega.

Ruumiküsimus ongi kujunenud Rakvere kultuuridebati põhipunktiks. Viimase 30 aasta jooksul on oldud uuele kultuurikeskusele küll lähemal, küll kaugemal. Aasta tagasi otsustas linnavolikogu üksmeelselt osta ja renoveerida Pauluse kiriku, et luua sinna Arvo Pärdi muusika- ja kultuurikeskus. Rahvusvahelise arhitektuurikonkurssi võitnud projekti teostumisel saavad peale 400 kohalise kontsertsaali ja kunstigalerii nüüdisaegsed harjutamistingimused kõik muusika- ja tantsukollektiivid. Ka harrastusteatrite olukord paraneb märgatavalt – nende käsutusse jääb Rakvere teatriga samas majas asuv rahvamaja, mida saab samuti kohendada tänapäevastele vajadustele vastavaks.

Kuigi Rakvere reformierakondlased pooldasid toona samuti Pauluse kiriku ostmist, soovivad nad valimislubadusena ehitada kultuurikeskuse hoopis keskväljakule. Kui kaine pilguga vaadata otsa linna eelarvele, on selge, et kahte maja lähikümnendil ehitada ei ole võimalik, selleks puudub ka vajadus, sest kõik ruumilised vajadused kultuuritegijate jaoks on võimalik lahendada Arvo Pärdi muusika- ja kultuurikeskuse loomisel. Tõepoolest, keskväljaku arendamine ja tulevikus sinna ka avalike funktsioonidega maja rajamine tuleks hoida silmapiiril.

Ma ei nõustu väitega, et Rakvere kultuurielu on hangunud või koordineerimata. Rakvere kultuurielu veavad eest meie tugevad kultuuriseltsid. Nemad on Rakvere kultuurielu süda ja linn on nende tegevust süsteemselt aastaid toetanud. Samuti on toetatud kultuuriürituste korraldamist. Sellisele kultuuripoliitikale pandi alus käimasoleva sajandi alguses, kui praegune kultuuriminister Indrek Saar oli linnavolikogu liige ja kultuuri eestkõneleja. Sellest ajast saadik on linnas kokku lepitud, et kultuuri ei tee poliitikud, vaid see on usaldatud seltsidele, asjatundjatele ja vastavatele organisatsioonidele. Linna roll on neid toetada ja aidata.

Seltsid saavad rahalist toetust kaugelt üle 100 000 euro aastas. Kui võrrelda kollektiivide tegevustoetusi, mida samaväärsed kollektiivid saavad näiteks Tallinna linnas, siis Rakvere panustab oma kollektiividesse kordades rohkem. Ja meie kollektiivid oskavad seda ka hinnata.

Rakveres aitab kultuurielu koordineerida Rakvere kultuurikeskus, mis korraldab olulisemate tähtpäevade tähistamist ja on partner paljudele kontsertide ja ürituste korraldajatele. Rakvere kultuurikalender on kirev ja pakub mitmekülgset kultuurielamust.

Virumaa Teataja peatoimetaja arvamusloost oli kurb lugeda, et kultuuri hinnatakse laadapäevade arvuga. Tõepoolest on Rakvere pikk kreislaat viimased kolm aastat toimunud ainult ühel päeval, sest juuni alguses toimuvad linnapäevad on linna sünnipäeva tähistamine, mis on kogukonna pidu ja kus laat pole ammu enam keskses rollis. Küll aga on laada kvaliteet ja maine Eestis kasvanud viimastel aastatel just tänu sellele, et see toimub ühel päeval ja kaupmeestena eelistatakse kodumaiseid ettevõtjaid ja käsitöölisi.

Rakvere on loov linn. Kõik, kes soovivad, saavad siin oma ideid ellu viia, ja kõik, kes tahavad, saavad siin nautida kultuuri rokist orelimuusikani, pungist meeste tantsuni. Üks endast ja teistest lugupidav linn ei ütle ette, millise intervalli tagant keegi peab midagi tegema või millisele sihtgrupile tohib ja millisele ei tohi üritusi korraldada.