Margus Haav: Positivuse festival käib alla

Margus Haav Foto: Marko Saarm / Sakala

Meile sõbraliku naaberriigi siseasjadesse sekkumine on iseenesest muidugi küsitava väärtusega. Kuna aga jutuks tuleb Eesti piirist paarikümne kilomeetri kaugusel romantilises Salacgrīvas asetleidev muusikafestival Positivus, on tuhanded eestlased harjunud sinna juba aastaid hea meelega sekkuma ja teeksid seda kindlasti ka edasipidi, kui detsibellides karastunud festivalihuntidest melomaanide tundlike ninade jaoks poleks õhus selgelt hoomatavaid ohumärke.

Nädalavahetusel peetud Positivus näitas, et festival on tõsises identiteedikriisis. Mõnusas männimetsalõhnas ja värskes meretuules sümpaatse indie-festivalina alustanud muusikapidu oli 11. korral ilmselgelt panustanud noorele peogeneratsioonile ja peaaegu täiesti unarusse jätnud keskealise publiku.

Korraldajate maitse üle ei vaielda, nii võib andeks anda ka nende arusaamatu kiindumuse festivali püsiesinejasse Ellie Gouldingisse. Küll aga ei saa kuidagi unustada tänavust keskmist taset, mis oli, kuidas nüüd viisakamalt öelda, üsna tugevasti alla keskmise.

Mõistagi oli häid ja väga häid kontserte, näiteks psühhedeelsed elektroonikud Kanada pundist Austra, suur New Yorgi džässimees Kamasi Washington või igihaljas Pixies, kes on endiselt ekstaatilised ja haaravad. Aga üldiselt oli kogu kupatusel küljes midagi, mida võib ühe kaasmaalasest püsikülastaja hinnangul kutsuda säästumekiks.

Vähem oli lavasid, kõrvaltegevusi ja toidupakkujaid. Turvamehi ei kohanud festivalialal üldse, kokkuvajunud piigasid aitasid ära tassida meedikud. Rohkem oli nii artiste kui ka publikut häirivaid tehnilisi apse, mikrofonid ei hakanud õigel ajal tööle ja hinnalised süntesaatorid pudenesid lavapõrandale. Imekspandav oli ka Eesti-suunaline pea olematu turundus.

Publiku keskmine vanus tundus silma järgi olevat tavapärasest tunduvalt noorem ja tõtt-öelda kohtas tänavu ka tähelepanuväärselt palju joovastavate ainetega ilmselgelt liialdanuid. Huvitaval kombel andsid selle kontingendi hulgas tooni tütarlapsed.

Kui Positivuse puhul oli tegemist Balti regiooni arvestades tähelepanuväärselt tugeva ja üsna unikaalse muusikafestivaliga, kus oli väga mõnus atmosfäär, siis tänavu oli ilmselt esimene kord, kui tooni andis sedasorti lärmakas publik, kellele olid karvased lehmakostüümid, kullatud nabad, oranžid parukad ja kaks tuhat selfit muusikast olulisemad.

Loodetavasti suudab Positivus siiski taibata, et mitu miinust ei anna kokku plussi ja suudetakse end alguse ideaalide kohaselt taas koguda. Väga kahju, kui eestlaste jaoks piirduksid kokkupuuted selle toreda naaberriigiga vaid mõne piiripealse alkokaubamajaga.