Piia Põldmaa: laulupeost ja selle kuuest

Piia Põldmaa Foto: Erakogu

Laulu- ja tantsupeo visuaalne identiteet võiks tulevikus vastata meie rahvuspeo staatusele, leiab Art Directors Club Estonia ja Europe juhatuse liige ning disainibüroo Identity kunstiline juht Piia Põldmaa.

Kui laste ja noorte laulupidu ära lõppes, tuli Eesti inimestel koos sellega nagu jõudu jälle juurde. Laulupidu on ühistunde tekitamisel täiesti asendamatu. See on kõige suurem ja ilusam pidu, mis meil siinkandis on.

Kui ilu koha pealt kippusid disainerid aga juba enne peo toimumist pisut virisema, siis saatis seda natuke nõutustki. Laulupidu on ometi laulupidu! Seda ei ole kombeks kritiseerida. Nüüd tahakski veidi lahti kirjutada, miks disainerid selle üle virisema kippusid.

Nimelt ei virise me üldse pahatahtlikult. Me sooviks lihtsalt abi pakkuda, sest armastame seda pidu sama palju kui kõik teisedki. Ja mida armastad, selle käekäigust ja väljanägemisest ka tõsiselt hoolid. Kui meil on pidu, kus iga tantsusammu ja noodi järjestust ning kohta on aastaid kaalutud, siis sooviks ka, et peo enda kuub oleks selle vääriline.

Alustuseks peab lahti kirjutama, mis on kunsti ja disaini vahe. Kui kunstnik on oma väljendusvahendites täiesti vaba ja võib lähtuda ainult enese jaoks maailma lahti mõtestamisest, siis graafiline disainer tegeleb alati mingi olemasoleva probleemi või sõnumi kasutuskõlblikku vormi panemisega. Hea graafiline disainer mõtleb alati ka oma töö kasutajatele ja selle lõppotstarbele, töö tellijale ja tema vajadustele ning lõpuks ka kontekstile, kus seda tööd kasutatakse.

Jazzkaare visuaalne identiteet võitis eelmisel aastal Eesti Disainiauhindadel kulla. Foto: Putka, Erik Teemägi, Kaia Rähn

Graafiline disain ja disain üldse on suuresti anonüümne tegevus. Kui palju te mõtlete iga päev nt sellele, et kõiki teid ümbritsevaid asju, esemeid ja nende pakendeid, raamatuid ja tekste, veebilehti ja muid digitaalseid keskkondi on keegi kusagil teadlikult (või mitteteadlikult) kujundanud? Hea disainikogemus ongi niisugune, kui te sellest endale aru ei anna ja teid midagi ei häiri. Halva disaini tunneb kaugelt ära halvast kasutajakogemusest.

Hea graafiline disain peitub tihtipeale ka nähtamatutes väikestes detailides, mitte otse nähtavates suurtes piltides. Kui loete seda artiklit paberlehest, siis teadke, et selle kirjatüübi on siia kujundanud spetsiaalselt graafiline disainer, kes võttis oma tähekujude aluseks selle paberitüübi, mille peale seda lehte trükitakse, ja selle, kuidas trükivärv sellel paberil laiali läheb. Ühtlasi arvestas ta sellega, et ajalehes on kitsad veerud ja seetõttu tekib palju poolitusi. Lisaks sellega, kuidas ja kui kaugelt inimesed seda lehte loevad, kui vanad nad on ja milline on nende nägemine.

Merekultuuriaasta visuaalne identiteet võitis Eesti Disainiauhindadel pronksi 2016. Foto: Identity, Maret Põldre

Kirjatüübi kujundamine on vaid üks näide graafiliste disainerite tegelikust tööpõllust. Kui räägime mingi suurema ürituse või organisatsiooni üleüldisest väljanägemisest, mida disainerid nimetavad visuaalseks identiteediks, siis läheb disaineri töö mitu korda keerulisemaks. Detaile, mida disainer peab siis teadma ja oskama, kipub olema lõpuks nii palju, et sellise töömahu haldamine ei ole ühe inimese töö, vaid suurema grupi ühisloome. Loomulikult kuuluvad sellesse gruppi nii tellija kui ka lõppkasutaja esindajad. Üksteise mõistmine ning omavahel kogemuste jagamine on ülioluline. Veel olulisem on üksteise kuulamise oskus.

Sellises koostöös ootab hea disainer tellijalt tema baasväärtuste ja põhiolemuse kirjeldust ja neist aru saamist. Kui klient ei oska seda ise sõnastada, tuleb hea disainer talle selleski appi. Graafiline identiteet ehk silmale nähtav osa oma parimas on nimelt päris- ehk tuumidentiteedi peegeldus. Nii nagu saame inimeste väljanägemise põhjal otsustada pisut ka nende maailmavaate ja väärtuste üle, peaks ürituse ja organisatsiooni väljanägemist vaadates saama otsustada ka nende väärtuste üle.

Punküritusel on üks väljanägemine ja folkpeol teine. Presidendi vastuvõtul eeldatakse inimestelt etiketikohast riietust ja spordivõistlustel on ülikonnas ebamugav. Kui keegi läheb presidendi vastuvõtule dressides ning spordivõistlusele ülikonnas, näitab ta ka sellega oma suhtumist ja väärtushinnanguid. Kui seda tehakse teadlikult, siis annab riietuse kandja sellega edasi väga tugeva sõnumi sellesse üritusse suhtumises. Kui seda tehakse ebateadlikult, siis on mitu võimalust: kas oli riietuse valinud oskamatu stilist või oli kandja haridus natuke puudulik. Või ei väärtustanud riiete kandja oma riietust üleüldse.

Hea disainer on võimeline tabama konkreetset konteksti ning kujundama selle järgi ühtviisi nii punküritust kui ka folgipidu. Kui tellija kardab, et disainer tuleb ja upitab talle jõuliselt vale kuue selga, siis on tegu usalduse küsimusega. Kui baasväärtused on paigas ja neist on ühiselt aru saadud, on palju lihtsam täpselt õiget mõõtu kuub teha. Tellija saab sel juhul disainerile selgitada oma maitset ja eelistusi ning disainer omakorda tellijale anda soovitusi, mis tema meelest kandjale paremini sobib.

Usaldusväärne disainer ehk meie näite rätsep tuleks valida tema varasemate tööde ja kogemuse baasilt, siis võib kindel olla, et kuub ei hakka hargnema ning kõik selle õmblused, mida näha ei ole, on ka hästi tehtud. Tõenäoline on ka, et kõige odavama teenuse pakkuja ei pruugi olla kõige kvaliteetsem. Nagu ei pruugi ka osav tikandte või nööpide tegija olla võimeline kogu kuube õmblema.

Viljandi Folgi visuaalne identiteet võitis kulla Eesti Disainiauhindadel aastal 2014. Foto: Merike Tamm

Kui räägime kuue maksumusest, tuleb tõdeda, et ka see on väärtustamise küsimus. Laulupeo puhul on see siis riigi kui rahastaja väärtushinnangute nähtavaks muutumise koht. Eesti on täis väga toredaid, hästi kujundatud üritusi ja nende plakateid. Toome näiteks Jazzkaare, Tallinn Music Weeki, Viljandi Folgi või ka väiksema, Intsikurmu festivali. Meil oli just tore merekultuuriaasta ja praegu on väga vahva laste ja noorte kultuuriaasta.

Igal neist on oma unikaalne nägu, kõigi nägu vastab kontekstile. Kõigi nende ürituste korraldajad on väärtustanud disaineri tööd. Eelarved on olnud loomulikult ka väga erinevad. Rikkaks pole nende kujundamisega ükski disainer saanud, aga siiras armastus nende ürituste vastu on kaugele näha ehk tegija hing on toidetud kuhjaga. 

Riigi rahastuse prioriteetidest rääkides hämmastabki, et sama suurtesse (riigi-)turundus- ja kõlapinnaga üritustesse suhtutakse täiesti erinevalt. Kui euroliidu eesistumise väljanägemine on iseenesestki mõista väga oluline, siis sama oluline võiks olla ka meie oma laulupidu (ja ka kõik teisedki sama tähtsusega üritused).

Mis siis, et üks kestab pool aastat ja teine kolm päeva. Selle teise kolme päeva ettevalmistamisele ainuüksi kulub ju aastaid. Kui ühe üritusega näitame ennast välismaailmale, siis teise üritusega täidame oma inimeste südameid. Ehk kui ühe ürituse väljanägemiseks on olemas eelarve, siis miks peaks teise oma tegema ülimas kokkuhoius, sest professionaalide palkamiseks eelarvet ei jätku?

Tallinn Music Weeki visuaalne identiteet võitis pronksi Eesti Disainiauhindadel aastal 2015 Foto: Aku

Tõsi on, et laulupidu tehakse ära ka ilma eelarveta puhtast armastusest, ent kas see pidu ei vääri tõesti rohkemat? Laulupeo enda tuumidentiteet on midagi nii võimast ja väärikat, et selle peegeldus visuaalse identiteedina võiks samuti olla selle peo vääriline.

Ka see võiks olla peendetailides täpne, sobida konteksti ning kõnetada kõiki oma sihtgruppe ehk olla hea graafilise disaini näide. Meil on ülimalt ilusad ja detailsed rahvariided, olgu laulupeo ning teiste sama kaaluga ürituste kuubki sama uhke edaspidigi.