Juhtkiri: õnnetu Eesti tööriistakast

Arusaamatu rändrahn. Foto: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Eesti nüüd juba aastakümneid läbiv Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse veetav brändiotsingu epopöa, mis sai tänavu jätku nn tööriistakastiga, toob inimestes esile vastakaid tundeid. Ühtedes tekitab see vaimustust, teised paneb õlgu kehitama ja kolmandatele jäävad hammaste vahele haigeks jäänud rohelist siili meenutav rändrahn ning odava tööjõu kodumaal Indias, mille tekstiilitööstuses valitsevad kohutavad tingimused meenutavad mõnigi kord veel tänapäevalgi Dickensi aegu, õmmeldud poekotid.

Ehkki see ei pruugi brändiotsijatele endile meeldida, on EASi veetava uue mainekujundusprojekti paratamatu mõõdupuu, millega tööriistakasti võrreldakse, varasem ja nurjunud ehk 2000. aastate Welcome to Estonia, mille teostus, läbiviimine ja ka maksumus said väga palju kriitikat. Tööriistakast on nõudnud EASilt küll tunduvalt väiksemat rahapaigutust ning isegi koos 200 000-eurosele algmaksumusele hiljuti lisandunud 50 000-eurose süstiga on selle hind oluliselt väiksem kui möödunud kümnendi Welcome to Estonia pompoosne ning alguses kolm korda suuremaks plaanitud maksumus.

Sarnasus on see, et mõlemad on leidnud Eesti ettevõtjate seas, kelle tegevus on suunatud Eestist väljapoole, leiget vastuvõttu. Nagu Welcome to Estonia märk, mis leidis laiematesse massidesse väljundi eelkõige pankrotistunud riigifirma Estonian Air lennukisabadel ja suveniiripoodides müüdud naistesärgikutel, on ka tööriistakast leidnud peamiselt kasutust riigiasutustes, kuid jäänud ettevõtjatele, kellele idee järgi justkui abivahendiks mõeldud, võõraks.

Tõtt öeldes tekitab see küsimuse, kuidas loodetakse välismaal selgeks teha ja piltlikult öeldes ka maha müüa midagi sellist, mille selgitamise ja mahamüümisega jäädakse jänni juba Eestis. Muidugi on pahatihti nii, et meil Eestis on täna moes see, mis paarkümmend aastat tagasi oli moes Pariisis. Võib-olla oleks ka sellisel kujul Eestile brändi otsimine parem võinud jääda juba üheksakümnendate lõppu ja nullindate algusesse. Nagu ka mõni muu teema, mis aeg-ajalt jälle minevikust üles kerkib ja mõnda aega Eesti avalikkust erutab.

Parim mainekujundus, mis ühele maale ja rahvale saab olla, pole mitte värvilised logod, šriftid ja muu kitšimaiguga tühi-tähi, vaid selleks olid ja jäävad andekad inimesed. Võib-olla olekski meiesugustel piiratud ressurssidega väikestel riikidel targem logodele ja šriftidele panustamise asemel panustada inimestele. Andekatele, kuid abivajavatele noortele, kelle aitamisest võib tulevikus tõusta mitu korda enam kasu kui rohelisest rändrahnust.