Aija Sakova: ka vaimset vägivalda saab märgata

Depressioonis naine Foto: SCANPIX

Lähisuhtes ei pea elama nagu sõjaolukorras, alati lahingu- ja kaitsevalmis, kirjutab Sirbis Aija Sakova.

Oleme harjunud ütlusega, et vägivald on vägivald ja et sellele puudub iga­sugune õigustus. Olen sellega nõus, kuid niisamuti arvan, et sellest hoolimata või just seepärast on vaja vägivallast veelgi rohkem ja veelgi nüansirohkemalt rääkida, et mõista. On vaja mõista, kuidas vägivald sünnib ning kuidas me laseme sellel tekkida ja kesta. Samuti sedagi, mis toimub inimesega, kes muutub vägivaldseks, ja nendega, kes elavad vägivaldses keskkonnas. Aga ka seda, miks mõni valib vägivalla ja ei saa ega oska valida teisiti.

Vaimse vägivalla mustrid

Kirjandus- ja kultuuriuurijana tean, et on vägivalda, mille vastu üksikisik ei saa. Pean silmas eeskätt seda, mis toimub sõjaolukorras ja totalitaarse režiimi tagajärjel. Küüditamisolukorras ja koonduslaagris ei ole inimesel muid valikuid kui teha sisimas otsus, kas alla anda või kõige kiuste püüda ellu jääda.

Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas on inimesel alati mingi valik, isegi kui ta ei ole sellest alati teadlik. Vägivaldsesse suhtemustrisse sattunud või selle keskel (mitte omal valikul) üles kasvanul on väga raske näha teisi võimalusi. Tundub ebausutav, kuid vägivald tekitab hirmu kõrval teatavat sõltuvust, ja seda nii vägivallatsejas kui ka ohvris. Vägivallale järgneb alati leppimis- ehk rahuaeg, mis justkui korvab, vähemalt esialgu, inetused, ning kui vägivallast on saanud muster, siis pakub see kannatajale ka mingit veidrat turvatunnet.

Lähisuhtevägivallast on hakatud üha rohkem rääkima, kuid mitte alati edasiviival ja lahendusi otsival moel, vaid sageli ka lahterdaval ja diskussiooni summutaval moel. Olen küsinud endalt, mida tunnen mina naise ja emana, kui räägitakse või kui ma ise räägin lähisuhte­vägivallast.

Eeskätt tunnen kurbust, et seda on meie ümber ja meie keskel nii palju ja et me sageli ei oska seda ära tunda. Samuti tunnen soovi ja hädavajadust mõista, kust ja miks saab vägivald alguse. Küsin: mida saan mina inimesena ning emana teha selle heaks, et minu lapsed, järeltulevad põlvkonnad elaksid vägivallata, et nad oleksid teadlikumad ja oskaksid vägivallamustreid ära tunda? Lõppude lõpuks on inimestevahelised vägivaldsed suhted ju see platvorm, millelt saab võimalikuks vägivald ka ühiskonna või riigi tasandil.

Ei ole mingi saladus, et vägivallamustrid saavad alguse lapsepõlvest. Sageli kodust ehk paigast, mis peaks olema igaühe turvapaik. Kindlasti võib vägivald saada alguse ka koolist või mujaltki, sest paratamatult leidub igas inimeses loomupärast kurjust. Või kui mitte kurjust, siis kahtlemata on loomulik, et vihastades või ärritudes tunneme soovi teisele haiget teha. Kõik lapsed tunnevad nii ja teevadki seda. Alles järje­pideva selgitustöö ja kasvatuse tulemusena õpitakse kaaslast või lähedast inimest mitte lööma. Ja see on õpitud oskus, mitte loomuomane.

Keerulisem on lugu sõnaga ja selle vahendusel haiget tegemisega. Sageli mõtlen, et kui räägitakse vaimsest vägivallast, siis mida selle all mõeldakse. Kust jookseb õigupoolest piir halvasti või mõtlematult öeldud sõna, mõtlematu ägestumise ja vaimse vägivalla vahel? Esmapilgul tunduvad need üksteisest ju miilide kaugusel olevat, kuid tundub, et üks võib teiseks üle kasvada ja me ei pruugigi märgata, millal see täpselt juhtus.

Keegi meist ei arva, et ükski inimene ei ütle teisele mõnes olukorras halvasti (ka põhjendamatult). Seda tuleb ikka ette ning järgnema peab vabandus. Kuid teine asi on see, kui lähisuhtes käitutakse teise inimesega alavääristavalt või hooletult . Nii näiteks uuristab järjepidev teise inimese välimust, erialavalikut või mõnda iseloomuomadust kritiseeriv või halvustav tegevus pikapeale sügavad vaod ükskõik kui iseseisvasse ja enesekindlasse isiksusse.

Samuti jätab jälje see, kui üks osapool käitub lähisuhtes järjepidevalt põhjendamatult ja ettearvamatult, näiteks lõhub asju, prõmmib ustega, ütleb inetusi, ja teeb seda ettekäändel, et oli ärritunud ega oska teisiti. Näiliselt justkui teist mittepuudutav käitumine, kuid kui seda rakendatakse sageli ning üha ootamatumates olukordades reageeringuna teise inimese käitumisele või lihtsalt olemasolule, siis saab sellest mõju­võimas kontrollimehhanism.

Vaimselt vägivaldseks saab lähisuhtes lugeda ka käitumist, kui üks pereliige jätab kõik või suurema osa perekondlikke kohustusi teise poole kanda või jätab lapsed vajaliku hoole ja tähelepanuta. Loomulikult on igaüks vahel väsinud või tüdinud, aga teine asi on see, kui see on pidev ja sellest saab muster. See paneb teise osalise olukorda, mille implitsiitne sõnum on, et temale ei ole ette nähtud olla väsinud või kurnatud (see privileeg kuulub teisele) ning et tal ei ole õigus teiselt rohkem nõuda, kui see suvatseb teha. Teisisõnu võtab see ühelt osaliselt võimaluse ja õiguse olla hoolitud, tähele pandud ja lugupeetud.

Kuidas ära tunda vägivalla põhjused?

Kust ikkagi saab lähisuhtevägivald alguse? Kõik need, kes ühel hetkel osutuvad vägivallatsejaks, on kunagi olnud heatahtlikud ja südamlikud lapsed ja ehk täiskasvanudki. Alles samm sammu haaval on nad kasvanud inimesteks, kes teevad asju, mida nad ei oleks kunagi arvanud end tegevat. Millalgi on nad ületanud piiri ja läinud teise inimese alavääristamise või hoolimatuse teele. Mõned, õigupoolest väga paljud, ületavad ka füüsilise vägivalla piiri. See võib juhtuda näiteks siis, kui vaimne vägivald on suhtes juba saanud normiks ning kui allasurutud ja hooleta jäetud osaline ühel päeval pead hakkab tõstma ning annab märku, et ei kavatse alanduse või hoolimatusega enam leppida. Vastuhakk surutakse teatavasti ka totalitaarsetes olukordades alla ikka jõuga, kuis muidu.

Edasine sõltub nüüd juba kannatajast, tema tugevusest ja eelkõige tema teadlikkusest, aga kindlasti on siis sobiv hetk sekkuda ja tegutseda, sest piiriületus on selge ja jäljed nähtavad. See on hetk, kui kannataja peab kogu julguse kokku võtma ja tunnistama kõigepealt endale, et ta on tõepoolest elanud (vaimselt) vägivaldses suhtes. Selline ülestunnistus ei ole kerge, sest näib tühistavat armastuse – selle, mille nimel koos elatakse. Tegelikkuses ei tühista armastus ja vägivald teineteist ning ka selle teadmisega võib leppida ja elada. Küll aga peab endale aru andma, et elades vaimselt ja/või füüsiliselt vägivaldses suhtes, kandub sama muster üle peres kasvavatele lastele. See on tõsiasi ja paratamatus ning lapsevanemana on meil kohustus võtta vastutus ja korraldada lastele vägivallata elu. Seda aga ei saa teha koos vägivallatsejaga.

Kuidas teha nii, et vägivalda, sh vaimset, märgataks paremini juba enne selle füüsiliseks muutumist? Kuidas saaksid nii mehed kui ka naised teadlikumaks lõksudest, millesse igaüks – tõepoolest igaüks – võib sattuda? On käsitlusi sellest, kuidas suur osa lähisuhtevägivallast tuleneb kipakatest või aegunud soostereotüüpidest.* Soostereotüüpe on endiselt vaja teadlikustada, et neist tasapisi eemalduda (ei maksa karta, et seejuures kaotatakse oma naiselikkus või mehelikkus). Tõepoolest, tänapäeva keskealised naised on kasvanud ajal, mil tüdruku kõige suuremaks väärtuseks oli tublidus. Esimeste taastatud iseseisvuse aastate koolis lisandus sellele sõnum, et ka tüdruku ja naisena on võimalik ja lubatud tahta saavutada kõike seda, mis poistel ja meestel. Tänapäeva mehed on kasvanud oludes, kus poisi tunded ja tundelisus võisid olla häbimärgistamise legitiimne alus, sest mehed ju ei nuta, ning kus kivisõda naabrihoovi poistega oli argipäev.

Nii pole imestada, et naised ja emad on sageli lõputult töökad, kuid samal ajal ka tohutult leplikud ja kannatlikud ning nende tublidusesõltuvus on kandunud avalikust ehk kooli- ja töösfäärist ka koduseinte vahele. Nad soovivad siiralt teha kõik selleks, et kõik oleks hästi. Mehed aga otsivad lohutust alkoholist, peidavad end kõvaduse kaitsekilbi taha ja ründavad igaks juhuks esimesena, sest nad on õppinud pidevalt (kivi)sõjas olema.

Selles, et lapsepõlv oli selline, nagu ta oli, ei ole nemad süüdi. Keegi ei ole süüdi. Küll aga on meil täiskasvanuna võimalus saada teadlikumaks sellest, kust tulevad meie hoiakud.

Peale soostereotüüpide on teinegi oluline märksõna, mis mu meelest aitab lahti mõtestada lähisuhte vägivaldsust: piir iseenda ja teise inimese vahel. Kui inimene ei oska seda piiri ära tunda, siis on see ka kergesti ületatav. Suur osa täiskasvanuid on kasvanud ajal, mil lapse kehaline karistamine oli veel tavapärane, nagu ka ei peetud vajalikuks kuulata ning tõsiselt võtta lapse muresid ja tundeid. Pigem keskendus kasvatuse eesmärk sellele, et kasvatada lastest elus hästi hakkama saavad tublid ja töökad inimesed, kes ei oleks liialt nõrgad ja tundelised. Tollasele lapsele on kaasa antud sõnum, et tal ei olegi õigust nõuda, et tema arvamust kuulda võetaks või temaga arvestataks. Lähisuhtesse viib aga inimest soov mõistmise ja hoolimise järele ning selles suures soovis on kerge kaotada arusaam sellest, kus lõpeb mina ja algab teine inimene, iseäranis siis, kui seda ei ole lapsena väga hästi selgeks saadud.

Vägivalla eest saab igaüks kaitsta end kõigepealt ise, õppides tundma oma piire. Kindlalt teades, kus on see lugu­pidamise piir, kuidas tahetakse teiste inimestega suhelda. Ka armastus ei tohiks tühistada lugupidavat suhtumist kahe indiviidi vahel. Kui inimene teab, kuidas ta tahab, et teda koheldaks, siis oskab ta seda, mida ta ise vajab, ka teistele pakkuda.

Kui aga ikkagi leitakse end ühel päeval keset vägivalda – ja uskuge mind, see võib juhtuda igaühega meist –, siis tuleb otsida abi. Abi on maailmas olemas. Kõigepealt võivad seda pakkuda lähedased, aga ei pruugi. Karm tõsiasi on, et väga paljud veel ei oska vägivalda ära tunda. Abi saab otsida spetsialistidelt, näiteks naiste tugikeskustest, aga vajaduse korral ka õiguskaitseorganitelt. Abi küsimist ei tohi karta. Kahjuks tuleb leppida teadmisega, et politsei ei oska ega saagi näiteks vaimse vägivalla puhul midagi teha. Sel juhul tuleb kannatajal loota kõigepealt iseendale, kasvatada oma teadlikkust ning kasvada nii tugevaks, et ta julgeks välja astuda ebatervest ja peret kahjustavast olukorrast.

Lähedastel, kes näevad kõrvalt vägivaldset suhet, on ääretult keeruline ülesanne toetada kallist inimest nii, et sellest oleks talle abi. Tänitamine või märkused stiilis «aga miks sa siis elad temaga koos?» või «kust sa ikka parema leiad!» ei ole abiks ja toeks. Pigem tuleb varuda kannatust ning anda lähedasele inimesele sõnum, et ollakse tema kõrval siis, kui ta on otsustanud oma elu muuta. Vägivaldne suhe on sõltuvussuhe ning sõltuvusse on inimesel kalduvus ja kiusatus tagasi langeda. See on tõsiasi ja seda naeruvääristada või kritiseerida ei ole mõtet. Tuleb otsida viise, kuidas aidata toime tulla võõrutusnähtudega, mis võivad kesta aastaid. Üheks abistavaks mõtteks julguse kasvatamisel võib olla nii kannatajatele kui ka tema lähedastele: lähisuhetes ei pea elama nagu sõjaolukorras, pidevalt kaitse- ja lahinguvalmis.

* Kadri Soo, Kuidas soorollid on seotud perevägivallaga? – Müürileht 6.12.2016. Artikkel ilmus algselt ajakirjas Sugu: N (talv 2016).