Aune Past: usun Andrust!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aune Past
Aune Past Foto: Ove Maidla

Kommunikatsioonikonsultant Aune Past kirjutab, et ajakirjanik ei armasta ega vihka kedagi, ta teeb lihtsalt oma tööd. Ent nüüd näib ajakirjandus justkui solvunud olevat, et teda halva sõnumi toojana kividega pilduma hakati.

Kaks sõna ja nii palju kirgi. Uskusin siiani, et kaks maailma kõige kirglikumat sõna on: abiellu minuga! Tänases Eestis on aga sõnad «usun Andrust» muutunud kõige kirglikumaks väljendiks.

Suhtlusportaalis Facebook on loodud mitmeid Andrus Veerpalu suhtes toetavalt meelestatud inimeste kommuune. Kõige suurem neist – «Usume Andrus Veerpalu!» – liidab esmaspäeva varahommikuse seisuga 67 537 inimest. Internetiguru Kaupo Kalda nimetab seda uueks laulvaks revolutsiooniks. On ju lauluväljakutäis rahvast kogunenud kokku jagama tunnet ja teadmist. Lisaks väiksemaid kommuune.

Tähelepanu keskmes on ajakirjandus. Minu arvates on selline roll ka ajakirjanduse jaoks ootamatu. Tavaliselt kirjutatakse ju teistest, neist, kes pole ajakirjanikud, hurjutatakse, õigustatakse ja vahel kirjutatakse ka neutraalne uudislugu. Nüüd tundub mulle, et ajakirjandus on asunud aktiivsele eneseõigustusele. Pretsedenditu on Mart Kadastiku kommentaar 9. aprilli Postimehes, kus ta räägib sõnumitooja karmist saatusest ja väidab, et ajakirjanike pereliikmeid on ähvardatud.

Kadastik pakub lõpetuseks eluga edasiminemist ja ütleb, et tema paneks küll oma lapselapsed Veerpalu suusakooli. Siin võikski meedia teema lõpetada. Tüli nagu poleks. Ometi kestavad Facebookis vaidlused, kas ajakirjandus käitus ja käitub õigesti.

Minu hinnangul on Eesti ajakirjandus professionaalne, sest ta pakub seda, mida turg ostab. Kuigi enamik meist ei taha tunnistada, et ajakirjanduses üleskirjutatud või väljaräägitud skandaalid teda huvitavad, peab ju keegi ometi trükitud tiraažid ära ostma ja vaatajate arvu andma.

Loota, et ajakirjandus ei avalda midagi, millele ta jaole saab, on asjatu. Ise me nimetame ajakirjandust valvekoeraks. Ehk on Andrusega juhtunu õppetund, mis jääb paljudele meelde. Üldjuhul ajakirjanik ei armasta ega vihka sind, ta teeb oma tööd. Nii nagu vihm meile kas meeldib või ei meeldi, vihmasadu me oma soovi järgi käskida-keelata ei saa. Tuleb endale aru anda, et ajakirjanduses kirjutatu-räägitu võib meile ka mitte meeldida, aga ajakirjanduse sisu üle käratsejad otsustada ei saa.

Ma ei ole üllatunud ega vihane, et ajakirjandus teema üles tõstis. Mart Kadastik kirjutab, et ajakirjanduse roll on fakti esitamine, tõe otsimine (fakt ise pahatihti ei ava tõde), teise poole ärakuulamine.

Aga nüüd tahan ma oma kursusevennaga vaidlema hakata. Kas keegi ajakirjanikest teab tõde? Kas kõik kaasarääkijad võivad kätt südamele pannes öelda, et kõik, mis nad asjast kõnelnud-kirjutanud, on tõde või tõe otsimine, kus avalikustatud on kõik, mida teatakse? Kas pressikonverents sarnanes võrdsete poolte auväärse vestlusega tõe otsimiseks või meenutas see «teise poole ärakuulamine» rohkem inimjahti? Kaameratega inimjahti?

Kui me millestki kõneleme, siis on meie kasutuses palju võtteid arvamusi suunata. Näiteks jätta osa asju kõnelemata; tavaliselt me peamegi valima, mida saame kõnelda, aeg ja ruum seavad oma piirid. Et siis kõnealuse teema valikuga mõjutamine, kõnealuse inimese erinevate omaduste esiletoomisega mõjutamine. Mulle tundub tõesti, et ajakirjandus ei ole enam päris neutraalne. Kas ollakse solvunud avalikkuse reaktsiooni peale, kes julges sõnumitoojat kiviga visata?

Ega see reaktsioon adekvaatne olnud, aga eks ole läbi ajaloo negatiivse sõnumi tooja käsi kehvasti käinud. Pean tunnistama, et minu usk ajakirjandusse oli suurem kui ajakirjanikel endil. Miks muidu seati tähelepanu keskmesse ennekõike negatiivsed kommentaarid tagasiastumisest, vähesest austusest, usuhulludest. Ei ole mõtet hakata tegema põhjalikku sisuanalüüsi.

Oma väite toetuseks toon lihtsalt näite, kuidas kommenteeriti Veerpalu toetuseks korraldatavat algatust. Uudis oli, et Paides ei tulnud tänavale keegi. No ja siis? Äkki ei tulnud ka Sindis või Puhjas? Ma arvan, et enamikus kohtades ei tuldud. Või kommentaar teleuudistes, et Veerpalul on juba 66 000 toetajat Facebookis, aga tänavale julges tulla vaid mõni.

See on kallutatud väide. Sõnavalik on kallutatud. Ma ei ole nõus, et tegu on argusega. Mina näiteks suusatasin sel ajal. Ja ma olen üks sellest lauluväljakutäiest rahvast, kes usub, et Andruse sportlasetee on olnud täis rasket tööd. Ja jaksan uskuda, et Andrus pole läinud fännide, sponsorite ja konkurentide petmise teele teadlikult keelatud ainet manustades.

Aga see uskumine ei välista ajakirjanduse suhtes vähemalt neutraalseid tundeid. Ärge siis sildistage mind armsal pühapäevaõhtul argpüksiks. Ma pole seda ära teeninud. Ja isiklik pisikene solvumine kahandab usku meedia neutraalsusesse ja soovisse tõde otsida.

Ajakirjanduse rolli teema on huvitav. Aga võtaks nüüd raskekahurväe barrikaadidelt maha? Andrus Veerpalu kohta kirjutas Peep Pahv kenasti: «Seega, süüdi või süütu? Selge vastus puudub ja võimalik, et seda ei saada kunagi. Seepärast peabki iga inimene leidma sellele küsimusele vastuse oma sisetunde järgi.»

Ajakirjanduse, ajakirjandusele (ja avalikkusele) valetamise või ebatõe rääkimise, sõnavabaduse, sõnumitooja saatuse ja demokraatia huvitavatel teemadel diskuteerimine võiks jätkuda. Aga ilma Andrus Veerpalule osutamiseta. See pole see juhtum, kus ajakirjandus peaks end rahva tunnetele vastandama. Küsimus on pigem demokraatlikus riigis, sõnavabaduses ja postmodernsetes väärtustes.

Ausalt öeldes kirjutan seda arvamust valutava südamega. Sest minu pikk kogemus on näidanud, et kergem on kassi haukuma õpetada kui ajakirjandusega vaielda.
Sõbrad edasi?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles