Mikk Salu: mina ei usu

Mikk Salu Foto: Toomas Huik

Kui Soome suusatajad 2001. aastal dopinguga vahele jäid, tegin enda jaoks järelduse, et ilmselt tarvitavad keelatud aineid ka teised tipud, norrakad, venelased ja eestlased. Kahtlustäratavat oli varemgi, kuid just siis, teades, kui palju need ained juurde annavad (väga palju, näitavad uuringud), ei tundunud enam võimalik, et soomlastega võrdselt konkureerinud sportlased võiksid puhtad olla.

Aga see jäi ikkagi isiklikuks arvamuseks, mis kõigil spordifännidel mõne spordiala või sportlase suhtes aeg-ajalt kujuneb. Minu jaoks tähendas see vaid seda, et iga järgmise suurtulemuse juures oli kusagil ajusopis väike reservatsioon: tore on, aga…

Suusatamisest märksa enam olen jälginud rattasporti, mida on samuti saatnud dopinguskandaalid. Neid vaadates olen õppinud, tihti ka valusalt, kui oma lemmikud on vahele jäänud, mitu olulist asja. Esiteks, inimese meeldivusel pole mingit seost sellega, kas ta tarvitab dopingut või mitte. Teiseks, sportlased, eriti dopingukultuurist läbi imbunud alal, võtavad omaks kaksik­moraali, kus insaiderid teavad (kõik teevad ju nii), aga avalikkus (fännid) ei mõista, nii tuleb neile valetada. Ma olen näinud kõike. Plakateid «Me usume sind». Siiralt eitajaid. Kaamerate ees nutvaid sportlasi.

Kui suusaliidu pressikonverentsil räägiti maailma enim testitud sportlasest, organismi eripärast, metoodika ebausaldusväärsusest, kõlas peas déjà vu: olen seda kümneid kordi varem kuulnud.

Doping on selle loo üks pool. Kuidas iganes see lõpeb, tunnistatakse Veerpalu õigeks või jääb ta süüdi, igaühele jääb tema isiklik usk. Hoopis teine asi on valetamiskampaania ja süstemaatiline hämamine, mis jätkus isegi pressikonverentsil. Palgatud arst rääkis, et hormooni tase võib treeninguga tõusta, kuigi spetsialistina peaks ta teadma, et test ei mõõda mitte taset, vaid hormooni isovormide proportsiooni.

Hämati müstilisest WADA reeglist, mis olevat sundinud valetama. Jama! Sportlase loal oleks tulemuse võinud kohe avalikustada. Kui Veerpalu ka ise ei olnud valetamiskampaania initsiaator (mida ma usun), siis tema heakskiidul valetati ja teadmatuses kõrvalseisjad (nagu suusaliidu juhatuse liige Andres Jõesaar) pandi valetama. Tõtt kirjutanud ajakirjanikud aga valati poriga üle – sportlane vaatas kõrvalt, ei teinud piuksugi, teades samas, et tema ainsast sõnast piisaks selle lõpetamiseks.

Kui ajakirjandus on süüdi, siis pigem selles, et kaua aega on dopingut puudutavad küsimused jäetud küsimata. Mujal on seda tehtud ja kibedalt õppides jõutud dopingu ja tippspordi suhtes kainemale pinnale. Minu usk oli juba enne positiivset dopinguproovi nõder. Valetamiskampaania ainult kinnitas, et tippsport on tihti nii räpane, et seesolijad ei oskagi enam puhtad olla.